Tundub, et on aeg taas sõnu ritta seadma hakata. Tänases postituses ühte suuremat läbivat teemat ei olegi, mõtlesin lihtsalt rääkida mõned lühemad lood.
Nagu ka eelnevalt olen maininud, on üks raskemaid asju sellise deitimise juures see, kui pead kellelegi "ei" ütlema. Igakord kui tunnen, et romantilisemat laadi klappi ei ole tekkinud, aga ometi on ju tegemist toreda ja meeldiva inimesega (ja enamik neist tõesti on seda), tahab minu süda peaaegu pooleks murduda, kui mõtlen, et pean piduri peale tõmbama ja inimesele selle välja ütlema. Ma arvan, et tunnen end nii halvasti seetõttu, et mulle üldiselt lihtsalt ei meeldi kellelegi haiget teha. Ja kuna ise olen ju ka elus haiget saanud (kes meist ei oleks, eks), siis no kohe üldse ei kipu seda tunnet omakorda teistele tekitama. Tinderi-karjääri jooksul on mul äraütlemisi tulnud taluda üllatavalt vähe (kuigi ma olen ikka äärmiselt keskmine tots), aga need, mis on olnud, on olnud (mis teha) parajalt haavavad. Ühest suuremast olen siin juba rääkinud. Selle pidin tüübilt veel ise välja pressima ka.
Ühtegi sellist esimese kohtumise järgset "sorry, aga jääb vist ära" kirja ma üllataval kombel saanud ei olegi, aga neid vestlusi, mis entusiastlikult algavad ja siis ühel hetkel teise osapoole initsiatiivil hääbuma hakkavad, on ikka olnud. No tahaks ikka mõelda, et ma olen ilus, kütkestav, arukas, meeldiv vestluspartner ja kõik need muud head omadused, mistõttu mulle ju ometi keegi "ei" ei ütle või kedagi teist minule ei eelista. Aga oleme ausad, alati on kuskil keegi, kes on meist parem.
20 Comments
Klassikalise blogijana tahan täna alustuseks hoopis tänada. Tänada kõiki neid ägedaid inimesi, kes on võtnud vaevaks seda blogi lugeda ja minuga (meiega) oma mõtteid jagada. Ma ei oleks kunagi arvanud, et nii paljud on valmis oma kogemusi (ja ka kiidusõnu) jagama ning mul on selle üle siiralt hea meel!
Aga kuna te siin ilmselt siiski kiidusõnu lugemas ei käi, siis jätkan sealt, kus pooleli jäin. Kuigi ütlen ära, et päris kronoloogilises järjekorras siin blogis kõik lood ei ole. Mitmed asjad toimusid paralleelselt, aga et kõike oleks veidi lihtsam jälgida, olen üritanud asju postitustes rühmitada.
Täna mõtlesin rääkida sellest, mis saab siis, kui tunnete asemel tekib hoopis sõbralik klapp. Minu senine deitimise rekord on kolm kohtumist (ühe ja sama inimesega siis). Tolle noormehega tutvusin, kui olin juba kuu-poolteist aktiivselt tinderdanud. Mäletan tema puhul peamise asjana just suurt ja pidevat entusiasmi. Mis mõjus tegelikult väga positiivselt. Juba alguses, kui alles niisama kirjutasime, oli ta minu tegemistest väga vaimustunud, kiitis pidevalt, kui äge kõik on ja kui äge mina olen. Olin muidugi kõrvust tõstetud.
Meenutades veidi eelmises postituses kirjutatut, siis olin peale seda, kui "noormees number kolm" mind sõbrastaatusesse tõstis tõesti väga löödud. Mõte, et miks ma küll panin end olukorda, mis võimaldas sellel juhtuda, keerles mu peas nagu pesumasina trummel ja ei tahtnud kuidagi kaduda. Aga kas ma olen juba öelnud, et ma olin tol ajal väga ebakindel? Sama päeva õhtuks olin Tinderis tagasi! Ja mis seal salata, ütlus "loodus tühja kohta ei salli" kehtib ilmselgelt ka selles valdkonnas.
Sel samal õhtul kirjutas mulle pärast päris pikka vaheaega uuesti noormees number üks, tuntud ka kui "hämaja", "veebideit" ja vahel ka "matkaraja-tüüp". Muigasin veidi tema "pole nii ammu jutustanud, saaks äkki ikka kokku ja jooks veini" jutu peale ja lahutasin temaga vesteldes oma meelt. Ei, plaani kokku saada mul tõesti polnud, aga kuidagi naljakas oli, kuidas meestel oleks nagu mingi meeleorgan, millega nad tajuvad, et sa just vallaliseks said. Mitte, et ma varem otseselt hõivatud oleks olnud, aga mõtted olid kindlasti mujal...
Ka minu teine ja kolmas Tinder-date oli noormeestega, kellega olin matchinud eriolukorra ajal ja sellest tulenevalt päris pikalt kirjutanud.
Nendest kahest täiesti vastandlikust kogemusest täna lähemalt räägingi.
Olles nüüd u 5 kuud "tinderdanud" (sellest 3 eriolukorra järgselt, st aktiivsemalt), olen aru saanud, et see viis endale kaaslast leida töötab tegelikult väga sarnaselt sellele, kuidas netist väljaspool, paljud ütleksid siinkohal vist "päris maailmas", kohtumine käib.
Mis on ilmselt päris loogiline, aga mina selle peale kohe ei tulnud. Millest ma räägin? Räägin sellest, et selles nö pärismaailmas inimestega (vastassugupoolega) kohtudes juhtub ju alatasa, et tutvume kellegagi, kes peaks teoorias olema meile vägagi sobiv, aga reaalsuses ei teki mingit klappi, mis võimaldaks tuttava- või sõbrasuhtest edasi liikuda. See on igapäevane, just seetõttu me iga uue tuttavaga suhtesse ei astugi. Sest enamikuga lihtsalt ei teki seda tunnet.
Miskipärast eeldasin ma aga, et Tinderis asjad nii ei käi. Et kui ma juba kellegagi matchin, siis on tõenäosus klapi tekkimiseks väga suur. Aga miks? Puhtalt füüsilise meeldimise tõttu? Mis võib pealegi üpris petlik olla. Noh, sest pildid!
Mõned nädalad peale minu Tinderi-karjääri algust algas Eestis ka CoVid-19 viirusest tingitud eriolukord, inimesed jäid kodukontoritesse, kohtumised olid keelatud, kõik olid segaduses. Tagantjärele võib vast öelda, et Tinder oli sel ajal eriti aktiivne. Sotsiaalsete kontaktide vähesus päästis paljudel "keelepaelad" valla ja otsiti võimalust kontakti (olgugi et virtuaalset) luua. Vesteldud sai sel ajal tõesti paljudega, aga eredaid mälestusi väga palju polegi. Kõige keerulisem oligi vast see, et vestlust tuli üleval pidada nii pikalt, sest kellegagi kokku saada ei olnud võimalik (mitte, et paljud selleks siiski soovi ei avaldanud). Aga millest sa ikka räägid, kui inimene sulle ju sisuliselt võõras ja kellegi elus suurt midagi ei toimu ka.
Selle perioodi ajal sain lähedalt tuttavaks fenomeniga, mille nimetaksin "oi, teda ma ju tunnen!" match`iks. Ehk siis inimesed Tinderis, keda olen kunagi oma eelnevas elus kohanud. Neid oli muidugi mitmeid: endised töökaaslased, klassivennad, niisama sõprade sõbrad või lausa lapsepõlve liivakastikaaslased. Esimese "tuttava mõnest eelnevast elust", keda Tinderis kohtasin, libistasin paremale puhtalt uudishimust. Sest no olgem ausad, kes ei tahaks teada, mis valiku vastaspool tegi. Ja see on ju ainus võimalus teada saada. Tegemist oli põhikooli klassivennaga, keda ma polnud vähemalt 15 aastat näinud, ehk enamgi. Match sealt tuli ja vestlesime tegelikult mitu kuud päris tihedalt, lihtsalt elu-olust ja asjadest. Midagi romantilist seal ei olnud ja ma ei soovinud ka, aga toreda vestluskaaslase sain küll. Siiani jutustame (nüüd juba teistes keskkondades) vahelduva eduga. Tegemist on inimesega, kes töötab erialal, mis mullegi hingelähedane ning on lihtsalt minuga väga sarnane. Miks siis mitte edasi suhelda. Kohtunud me pole, aga võiks öelda, et sõbrad oleme küll.
Teise sellelaadse matchiga ei läinud kahjuks nii toredasti.
Tüdruk kohtab poissi, nad armuvad ja järgneb 11 aastat vältav suhe. Nagu ikka igas endast lugupidavas romantilises komöödias. Selle erandiga, et see suhe oleks pidanud lõppema ehk juba peale 3. või siis vähemalt peale 7. aastat. Aga lõppes siis, kui täis sai 11 aastat. Mis sellest kõigest õppida? No kui mitte muud, siis seda, et oma sisetunnet tuleb usaldada ja otsused teha siis, kui süda ütleb, et need oleks õige ära teha. Enese defineerimine läbi kellegi teise, enese õnne sidumine kellegi teise olemasoluga on üks suurimaid vigu, mida tüdruk siin elus tegi.
Tüdrukul ei olnud enne poissi ühtegi tõsiseltvõetavat suhet. Ei olnud julgust ja ei olnud ka palju kandidaate. Vähemalt neid, kellega oleks julgenud kaasa minna. Poiss oli tüdruku esimene suhe ja esimene seksuaalpartner. Tüdruk oli enne poissi käinud mõnel üksikul kohtingul, seega ka selles vallas ei olnud tüdrukul palju kogemusi. Võib tekkida küsimus, et mida see tüdruk kogu oma noorusaja siis üldse tegi? Sest poisiga kohtus ta, kui ta oli 20. Tüdrukul oli tegelikult täitsa tore aeg ka enne poissi. Oli kool, trennid, sõbrad, isegi peod - kõik, mis ühele noorele hingele võiks meelepärane olla. Aga näe, neid poisse väga ei olnud. No mis sa teed, kui ei ole. Tagantjärele mõeldes, võib-olla saigi kogu ebakindlus just sealt alguse. Sest poisiga koos olles oli tüdrukul tihti tunne, et kes teine teda ikka võiks tahta. Sest varem ju keegi ei tahtnud. Ei, poiss ei öelnud seda kunagi, ega andnud isegi midagi sellist mõista. Selles mõttes oli täitsa tore poiss. Aga tüdruku peas olid sellised mõtted ikkagi. Kui tüdruk suhte lõpetas ei saanud kõik päris päevapealt otsa. Oli ühine kodu, maja, pangalaen. See kõik tuli joonde ajada. Õnneks lapsi veel ei olnud. Aga lõpuks sai ikkagi 11 aastat. Oli see ikka pikk aeg… Ebakindel, oma kehaga rahulolematu ja mures tuleviku pärast – kõik need emotsioonid ei olnud just viljakas pinnas uute tutvuste ja uue elu alustamiseks. Õnneks olid sõbrad, õnneks oli töö. Tüdruk nägi igapäevaselt vaeva, et muuta oma keha, selliseks, milles ta end mugavalt ja hästi tunneks. Ta nägi vaeva, et olla julgem, et jõuda ühel hetkel mõtteni, et tema kõrval võiks olla keegi teine, keegi uus, keegi, keda ta veel ei tundnud, aga kes ometi pidi ju kuskil siiski olemas olema. Umbes 6 kuud peale lahkuminekut otsustas tüdruk, et nüüd on see hetk. Nüüd teeb ta selle sammu ja loob endale konto kohtingurakendusse Tinder. Sest mida sa 31-aastaselt ja elades aastas 2020 muud ikka teed, eks? |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|