Klassikalise blogijana tahan täna alustuseks hoopis tänada. Tänada kõiki neid ägedaid inimesi, kes on võtnud vaevaks seda blogi lugeda ja minuga (meiega) oma mõtteid jagada. Ma ei oleks kunagi arvanud, et nii paljud on valmis oma kogemusi (ja ka kiidusõnu) jagama ning mul on selle üle siiralt hea meel!
Aga kuna te siin ilmselt siiski kiidusõnu lugemas ei käi, siis jätkan sealt, kus pooleli jäin. Kuigi ütlen ära, et päris kronoloogilises järjekorras siin blogis kõik lood ei ole. Mitmed asjad toimusid paralleelselt, aga et kõike oleks veidi lihtsam jälgida, olen üritanud asju postitustes rühmitada.
Täna mõtlesin rääkida sellest, mis saab siis, kui tunnete asemel tekib hoopis sõbralik klapp. Minu senine deitimise rekord on kolm kohtumist (ühe ja sama inimesega siis). Tolle noormehega tutvusin, kui olin juba kuu-poolteist aktiivselt tinderdanud. Mäletan tema puhul peamise asjana just suurt ja pidevat entusiasmi. Mis mõjus tegelikult väga positiivselt. Juba alguses, kui alles niisama kirjutasime, oli ta minu tegemistest väga vaimustunud, kiitis pidevalt, kui äge kõik on ja kui äge mina olen. Olin muidugi kõrvust tõstetud.
Väga pikalt me ei vestelnudki, saime õige pea kokku. Klassikaline paaritunnine jalutuskäik+kohv deit oli väga meeldiv. Peamiselt just seetõttu, et jutt jooksis nii hästi. Ilmselt on ka paljud teist kogenud seda olukorda, kus mõne inimesega on nii palju rääkida, et pead vestluse ajal endale mõttes "märkmeid" tegema, millest veel rääkida ja mida öelda tahaksid. Aga kuna jutt jookseb nii hästi ja teemad vahetuvad suht kiiresti, jäävad pooled asjad ikka ütlemata. Temaga oli just nii. Ma ei pidanud kordagi muretsema, et millest me räägime. Pidevalt oli temal midagi küsida või mõni teema õhku paisata. Iga uus teema tekitas omakorda järgmise. Tõesti üle pika aja üks sujuvamaid ja huvitavamaid vestlusi.
Aga kas oli ka midagi muud? Ei, kahjuks mitte. Kahjuks ei olnud noormees mulle füüsiliselt väga atraktiivne ja miskipärast ei tekitanud tema sõbralik ja avatud olek, milles ei olnud aga grammigi flirti (no natuke ju ikka võiks...) ka ühtegi tunnet/mõtet selles suunas, et temaga võiks midagi romantilist areneda. Aga kuna kohtumine oli nii huvitav ja suhtlus nii meeldiv, otsustasin anda olukorrale teise võimaluse. Et ehk ajapikku mingi tunne ikka tekib... On ju ennegi nii juhtunud. Teise deidi koha pakkusin välja mina, käisime ühes muuseumis. Ma olin juba ammu tahtnud minna, aga pole just palju selliseid sõpru, keda taolisesse kohta minek huvitaks. Tema tundus aga just selline inimene, kes oleks huvitatud kaasa tulemisest. Ja seda ta ka oli. Taaskord äärmiselt entusiastlik, kiitis mind suurepärase idee eest ja kui valisime sobivat päeva, rõhutas korduvalt, et ta kaua ei jaksa oodata ja tahaks minuga juba võimalikul kiiresti uuesti aega veeta. Ka teine deit oli tore. Aga taaskord ainult tore. Paraku mitte midagi muud. Kas ma andsin talle kolmanda võimaluse? Nagu terasemad ilmselt juba aimavad (alguses ju mainisin...), siis jah. Otsustasin, et kolm on kohtu seadus! Lisaks mõtlesin olla kaval ja segada olukorda ka veidikene alkoholi. Et ehk aitab lõõgastuda ja õiget mindset`i tekitada. Kuna olime rääkinud sellest, et meile mõlemale meeldib veini juua, seadsime ühel õhtupoolikul sammud ühte kohalikku veinibaari. Kus istusime ja jutustasime oma 4 tundi vist kindlasti. Olek muutus tõesti veidi vabamaks, rääkisime juba oluliselt isiklikumatel teemadel, tegime niisama nalja, aga minu jaoks oli endiselt lihtsalt tore. Kusjuures üks veidi teist laadi "sõber" oli mind tolleks õhtuks enda juurde külla kutsunud ning miskipärast ei saanud ma terve õhtu seda mõtet peast. Kuigi olin tollele "sõbrale" öelnud, et ma ei luba midagi ja vaatan, kuidas mu deit kujuneb. Hinges lootus, et ehk tuleb nii tore veiniõhtu, et unustan oma teise "sõbra" sootuks. Ütleme, et nii see kahjuks ei kujunenud. Pigem vastupidi... Päris mitu klaasi veini hiljem otsustasime lõpuks koju liikuda. Tellisin endale takso ja ta ootas seda koos minuga tänaval. Vahetasime viimased laused ja kui takso tuli, kallistasime hüvastijätuks. Ja siis see juhtus. Ta üritas mind suudelda. Aga mina ei osanud seda ÜLDSE oodata. Kui väljendil "nagu välk selgest taevast" oleks sõnaraamatus selgitus, oleks selle selgituse kõrval ilmselt pilt meie selleõhtusest deidist. Tüüp, kes ei olnud kolme deidi jooksul teinud ühtegi flirtivat vihjet (jah, mõned komplimendid olid, aga no selliseid teevad mulle mu sõbrad ka), kes puudutas mind ainult siis, kui me tervituseks või hüvastijätuks kallistasime, otsustas ühtäkki, et vot nüüd oleks sobiv hetk suudelda. Miks küll?! Nagu öeldud, mina nii ei mõelnud ega osanud isegi oodata, et tema mõtleb, mistõttu oli olukord täpselt nagu mõnes filmis. Tema liikus trajektooril "suudlus", mina trajektooril "kallistus", mistõttu tuli sellest välja üks üpris veider pooleldi põsemusi. Õnneks oli takso ees, sain teha kiire "tsauu" ja plehku pista. Oeh!
Juba seal taksos istudes mõistsin, et olin vist liiga kaugele läinud. Ja ilmselt olin mingeid märke valesti lugenud. Jälle!?
Ja ainus viis seda olukorda kuidagigi päästa tundus olevat see, kui ma aus olen ja noormehele ütlen, kuidas ma tunnen (või siis ei tunne). Otsustasin, et järgmisel päeval esimesel võimalusel teen seda ja ei venita seda kummi enam pikemaks. Tema jõudis mulle esimesena kirjutada ja jutt liikus suunas, mis viitas, et ta sooviks deitidega jätkata, seega pidin asja kohe käsile võtma. Viimane asi mis ma teha tahtsin, oli talle vale mulje jätta. Kirjutasin veidi raske südamega klassikalise "sa oled väga tore ja südamlik poiss, mul on sinuga olnud väga mõnus jutustada ja suhelda, aga..." jutu, mille lõpetasin (tingituna meie tõesti heast sõbralikust klapist) klausliga, et mul oleks hea meel, kui saaksime ehk jätkata sõpradena (aga muidugi ainult juhul, kui talle see sobib). Minu suureks üllatuseks tuli vastus, mis oli üdini positiivne. Ei grammigi pettumust, haavumist ega midagi muud tavapärast. Noormees nimelt hoopis ütles, et ka tema ei tajunud kahjuks mingeid erilisi tundeid meie vahel tekkimas ja soovis mulle kõike head, rõhutas, et kindlasti leian endale kellegi, sest olen tõeline catch ja tagatipuks veel arvas, et sõpradeks jäämine oleks suurepärane idee.
No ütleme nii, et midagi sellist ma kindlasti ei oodanud. Võibolla ta siis tahtis mind ikkagi sõbralikult suudelda... Noh, olgem ausad, tagantjärele olen mõelnud, et ilmselt oli see vastus teatav kaitsemehhanism, viis selliste asjadega toime tulla ja tegelikult meeldis see mulle väga. Olen saanud mitmeid kibestunud vastuseid oma viisakatele "sorry, aga siit ei tule midagi" kirjadele ja tolle tüübi vastus oli pigem sõõm värsket õhku.
Olgugi, et ma seda sõpradeks jäämise lubadust väga tõsiselt ei võtnud, kirjutas ta mulle juba umbes nädal aega hiljem ja kutsus kinno. Sõpradena. Olin meeldivalt üllatunud ja muidugi läksin. See (muidu täitsa tore) kinoskäik on senini aga jäänud meie viimaseks sõbralikuks kohtumiseks. Nimelt sain üsna pea aru, et sõpradeks jäämise loori taga oli tegelikult siiski ilmselt soov jõuda sinnani, kuhu deitimise loori varjus ei jõutud. Märkasin seda juba tolle kinoskäigu ajal (enne ja pärast ju ikka jutustasime), kui varasemalt äärmiselt ja ainult sõbralikult käitunud noormehest oli ühtäkki saanud paras flirdimasin. Teemad, mis varem kuidagi jutuks ei tahtnud tulla, olid nüüd kuidagi eriti vabas käsitluses ja komplimente sadas igast aknast. Nonäed, milline sõber siis. Lisaks tahtis ta meeletult palju rääkida oma käimasolevatest tinder-deitidest ja matchidest (no sest me oleme nüüd ju sõbrad) ning kuulata minu omade kohta. Kuna suhtlesime regulaarselt ka messengeris, oli ka sealne jutt kohati minu jaoks veider. Sõbralikust ikka päris kaugel. Või vähemasti ei räägi mina oma sõpradega nii... Kuna ühel hetkel tekkis mul üks noormees, kellega nägin veidi tõsisemat perspektiivi ja ka oma uuele sõbrale sellest rääkisin (sest ta pidevalt küsis nende asjade kohta!), siis sealt sain ka oma lõpliku kinnituse, et sõbramaski taha oli peidetud ikka midagi muud. Pidevad küsimused selle uue noormehe kohta, kommentaarid stiilis "ma arvan, et ta ei ole sulle siiski piisavalt hea" ja paljude tema eluvalikute (töö, hobid jms) pidev kahtluse alla seadmine tegi mind väga skeptiliseks (nad ei olnud kohtunudki!). Ja kui lõpuks sain oma uuelt "sõbralt" juba kaks korda järjest üpris tühistel põhjustel korvi, kui teda sõbrana kuhugi välja kutsusin, sain aru, et võib-olla ikka ei olnudki nii suur sõber.
Tänaseks on sellest mööda vähemalt kuu (kui mitte rohkem) ja suhelnud ei ole ma oma uue sõbraga siiani enam kordagi. Küll see oli üks pikk sõprus.
Lõpetuseks siia üks veidi üldisem tähelepanek seoses deitimisega, mis on alguse saanud tinderist. Minu loogika on algusest peale olnud selline, et esimest kohtumist ma tegelikult päris kohtinguks/deidiks ei pea ega nimeta. Ma ütleks selle kohta pigem lihtsalt kohtumine. Kohtumine inimesega, kes veebis on jätnud sümpaatse mulje ja kellega võiks teoorias midagi enamat edasi areneda. Kuna aga tegelik olukord selgub ikka silmast-silma suhtluses, siis on hea teineteist nö üle vaadata ja see, kas mingi potentsiaalne klapp on või mitte, kohe selgeks teha. Seetõttu ma ei nimeta vestluste käigus esimesi kohtumisi deitideks ja ei eelda, et mulle nendel kohtumistel lilli või kingitusi tuuakse, minu kohvi eest makstakse vms. Edaspidi oleks ju isegi tore (kuigi enda eest maksta meeldib mulle siiski ise), aga esimesel kohtumisel kindlasti mitte.
Olen aga tähele pannud, et mehed jagunevad laias laastus kaheks: on need, kes võtavad esimest kohtumist juba nii tõsiselt, et tulevad lillede ja vahel ka kingitustega ja need, kes seda ei tee ning mõtlevad pigem nii nagu mina. Miks ma sellest aga räägin? Eranditult kõik mehed, kes mulle esimesel kohtumisel lilli on toonud, on olnud sarnast tüüpi. Ilmselt on sellel mõistel kõigi jaoks veidi erinev tähendus, aga minu jaoks on need olnud sellised veidi "oss" tüüpi tegelased. Sellised, kes tavaliselt keskkooli või kutsekooli haridusega, teevad pigem mõnd lihttööd ja sõidavad üldiselt ka mõne sinna juurde sobiva autoga. Jah, ma tean, et nüüd ma üldistan ja toidan stereotüüpi. Aga samas usun, et teil kõigil tekkis selle kirjelduse peale teatav kujutlus silme ette. Eraldiseisvana ei ole need omadused väga määravad, aga kombona annavad teatud tüübi siiski kokku küll. Sellist tüüpi mehed ei ole otseselt minu tüüpi mehed, aga tinderis on kerge sellest mööda vaadata, kui välimus atraktiivne ja jutt ka vastav. Sest nagu ma ütlesin, alles silmast-silma kohtumisel selgub tõde. Aga jah, veidral kombel on just sellist tüüpi mehed minu kogemuse järgi need, kes esimest kohtumist kõige tõsisemalt võtavad ja lilledega kohale ilmuvad. Ja kusjuures, need lilled on eranditult olnud roosid...
12 Comments
Minul on jällegi lillede toomise osas vastupidine kogemus - pigem kõrgharitud mehed on toonud. Viimati mu enda abikaasa, kellega 2017 oktoobris tutvusime (Tinderis - nii et mina kiidan Tinderit taevani!) ja kellega me nüüd abielus oleme ja aastane laps on :) Nii et see võib täitsa oleneda.
Reply
Autor
21/8/2020 15:15:23
Tänan heade sõnade eest!
Reply
tinderella
21/8/2020 14:04:19
Mul ka kogemust nende Tinderi "sõpradega". Paariga kohtunud nii, et kohe netis suheldes öelnud, et ainult sõpradena kohtuks, midagi enamat ei soovi. Olnud nõus ja kõik justkui ok. Oleme siis kohtunud, mille ajal pole ühtki viidet millelegi enamale tulnud.
Reply
Autor
21/8/2020 15:18:15
Sellised situatsioonid lähevad vist enamvähem samasse kategooriasse sellega, kui mehed, kellega Tinderis suhtled, midagi rääkimata jätavad. Klassikaliselt nt pikkus või laste olemasolu.
Reply
Tinderella
22/8/2020 12:30:45
Absurd ikka :)
Reply
Autor
22/8/2020 12:53:12
Jah, see pikkuse teema... Mulle see suurt peavalu ei ole valmistanud, sest olen võrdlemisi lühike, aga mul on sõbranna, kelle jaoks see on mitmeid veidi halenaljakaid olukordi kaasa toonud, sest sõbranna on üle keskmise pikk ja kohtumisi, kus mees talle õlani (kuigi eelnevalt on väitnud midagi muud) on kogunenud omajagu.
Reply
EE
26/8/2020 18:25:26
Minu uus lemmikblogi :)
Reply
Autor
27/8/2020 23:41:44
Ja saigi uus postitus kirja pandud.
Reply
Nimeline
27/8/2020 14:45:33
Äärmiselt hea lugemine, ootan nii väga juba uut postitust seiklustest.
Reply
Autor
27/8/2020 23:42:49
Mul on väga hea meel, et meeldis :)
Reply
Adata
8/10/2020 14:27:58
Jumalast lahe blogi ja põnev on lugeda ka nii põhjalikult tinderi kohtumistest naise vaatevinklist :) (ehk õigesti eeldades võib jah aimata, et olen mees)
Reply
Autor
8/10/2020 18:53:04
Oi, tore näha, et on ka meessoost lugejaid!
Reply
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|