Tüdruk kohtab poissi, nad armuvad ja järgneb 11 aastat vältav suhe. Nagu ikka igas endast lugupidavas romantilises komöödias. Selle erandiga, et see suhe oleks pidanud lõppema ehk juba peale 3. või siis vähemalt peale 7. aastat. Aga lõppes siis, kui täis sai 11 aastat. Mis sellest kõigest õppida? No kui mitte muud, siis seda, et oma sisetunnet tuleb usaldada ja otsused teha siis, kui süda ütleb, et need oleks õige ära teha. Enese defineerimine läbi kellegi teise, enese õnne sidumine kellegi teise olemasoluga on üks suurimaid vigu, mida tüdruk siin elus tegi.
Tüdrukul ei olnud enne poissi ühtegi tõsiseltvõetavat suhet. Ei olnud julgust ja ei olnud ka palju kandidaate. Vähemalt neid, kellega oleks julgenud kaasa minna. Poiss oli tüdruku esimene suhe ja esimene seksuaalpartner. Tüdruk oli enne poissi käinud mõnel üksikul kohtingul, seega ka selles vallas ei olnud tüdrukul palju kogemusi. Võib tekkida küsimus, et mida see tüdruk kogu oma noorusaja siis üldse tegi? Sest poisiga kohtus ta, kui ta oli 20. Tüdrukul oli tegelikult täitsa tore aeg ka enne poissi. Oli kool, trennid, sõbrad, isegi peod - kõik, mis ühele noorele hingele võiks meelepärane olla. Aga näe, neid poisse väga ei olnud. No mis sa teed, kui ei ole. Tagantjärele mõeldes, võib-olla saigi kogu ebakindlus just sealt alguse. Sest poisiga koos olles oli tüdrukul tihti tunne, et kes teine teda ikka võiks tahta. Sest varem ju keegi ei tahtnud. Ei, poiss ei öelnud seda kunagi, ega andnud isegi midagi sellist mõista. Selles mõttes oli täitsa tore poiss. Aga tüdruku peas olid sellised mõtted ikkagi. Kui tüdruk suhte lõpetas ei saanud kõik päris päevapealt otsa. Oli ühine kodu, maja, pangalaen. See kõik tuli joonde ajada. Õnneks lapsi veel ei olnud. Aga lõpuks sai ikkagi 11 aastat. Oli see ikka pikk aeg… Ebakindel, oma kehaga rahulolematu ja mures tuleviku pärast – kõik need emotsioonid ei olnud just viljakas pinnas uute tutvuste ja uue elu alustamiseks. Õnneks olid sõbrad, õnneks oli töö. Tüdruk nägi igapäevaselt vaeva, et muuta oma keha, selliseks, milles ta end mugavalt ja hästi tunneks. Ta nägi vaeva, et olla julgem, et jõuda ühel hetkel mõtteni, et tema kõrval võiks olla keegi teine, keegi uus, keegi, keda ta veel ei tundnud, aga kes ometi pidi ju kuskil siiski olemas olema. Umbes 6 kuud peale lahkuminekut otsustas tüdruk, et nüüd on see hetk. Nüüd teeb ta selle sammu ja loob endale konto kohtingurakendusse Tinder. Sest mida sa 31-aastaselt ja elades aastas 2020 muud ikka teed, eks?
Jah, tüdruk mõtleski just nii. Ja konto saigi tehtud. Said tehtud esimesed arad ja veidi ebakindlad sammud tutvumisportaalide maastikul, see oli uus, hirmutav, aga samas uudishimu tekitav maailm. Ja mis seal salata, ka veidi ego paitav. Sest eks iga match`iga (kui otsustad kellelegi "jah" öelda ehk siis lohistad tema profiili ekraanil paremale ja tema teeb sama) tõuseb veidi enesekindlus, tekib see tunne, et kellelegi ma siiski ju meeldin, keegi on minust huvitatud. Iga komplimendiga (olgu see nii siiras või ebasiiras kui tahes) lähevad silmad rohkem särama, iga vestluse algust tähistava teavitusega kerkivad suunurgad veidi rohkem ülespoole. Selles kontekstis julgen Tinderit soovitada kõigile, kel veidi probleeme ebakindlusega. Tee või lase mõnel sõbral endast paar ilusat pilti teha, lae need üles ja vaata mis juhtub.
Ole avatud ja sõbralik. Ja sa võib-olla avastad, et maailm ei olegi nii kuri paik, kui sa arvasid, et see võib olla. Ja sina ei olegi ehk nii väärtusetu, kui sa arvasid, et sa võid olla. Kas ma juba ütlesin, et tüdruk oli väga ebakindel? Sest ei, oma väärtust läbi tutvumisportaalis saadud match`ide ja komplimentide defineerida ei ole kuidagi normaalne. Aga tüdrukut see mingil määral sel hetkel siiski aitas.
Seda blogi alustangi ma seetõttu, et tahan rääkida oma kogemustest Tinderis ja üleüldse suhtlusmaastikul. 30. aastates ja nö teisel ringil oleva inimese pilgu läbi. Kellega ja mil moel ma olen kokku puutunud ja kuidas on asjad minu jaoks arenenud. Ning mida ma kõigest sellest mõtlen. Ja hästi tore oleks, kui oleks inimesi, kes oleksid valmis sel teemal ka kommentaariumis kaasa rääkima, arutlema. Sest eile, kui ma umbes kella 02 ajal öösel koju saabusin (kust, sellest räägin ilmselt selle blogi kõige viimases peatükis) mõistsin ma, et ma olen selle viimase u 5 kuu jooksul väga palju kogenud ja ka väga palju arenenud ja seda osaliselt tõesti tänu tutvumisportaalile Tinder. Ja miks mitte see kõik kirja panna. Kasvõi lihtsalt iseendale. Nagu ma ütlesin, kui ma endale konto tegin, olin häbelik, tagasihoidlik, ja võtsin seda kõike sealjuures väga tõsiselt. Mõtlesin iga swaibi (kellegi profiili lohistamine ekraanil kas vasakule "ei" või paremale "jah") juures suhteliselt põhjalikult, et mida teha. Oli küll teatud hulk profiile, mis ma automaatselt, st ilma pikemalt mõtlemata vasakule lohistasin, aga need, mis ei vastanud automaatse EI kriteeriumitele, mõtlesin ikka korralikult läbi. Selgituseks, automaatse EI said profiilid, kus 1) pildid olid ebakvaliteetsed, st udused või lihtsalt väga halvasti välja kukkunud (kes teeb selfi suunaga alt-üles ja oma lõualotist?);
2) profiilid, kus pea igal pildil oli noormehel käes õllepurk või lausa midagi kangemat;
3) profiilid, kus oli palja ülakehaga peegli eest tehtud pilt;
4) profiilid, kus selgitavas tekstis (bio`s) oli haridusteena kirjas „eluülikool“ või midagi muud sarnaselt ebavaimukat või (ja neid oli üllatavalt palju) profiilid, kus selgitavas tekstis olid kirjas manitsused, kuidas ikkagi peale match`i käituma peaks ja kes peaks vestlust alustama. Tihti rõhutati ka, et tüdruk peaks ikka olema "just selline ja kindlasti mitte selline“.
Mehed, kas te tõesti arvate, et mõni naine sulab, kui loeb, et te arvate, et naised on ebaviisakad, nõmedad ja teevad kõike valesti?
Kõik profiilid, mis ei olnud eelmainitud põhjustel automaatsed EI`d, mõtlesin läbi. Mis seal salata, eks esmane kriteerium (see on ju ikkagi Tinder) on välimus, aga üritasin lähtuda põhimõttest, et esmamulje on välimuse osas tihti petlik ja pildid ei näita veel kõike. Kui mõtlen oma elu jooksul tekkinud meessoost sümpaatiatele, siis pean tegelikult tõdema, et kõik, kelle vastu mul on mõni tõsisem armumine olnud, on olnud mehed, keda ma esmapilgul ilusaks ei tituleerikski. Ilu hakkan ma tavaliselt nägema peale mõningast suhtlust, kui õpin inimest tundma. Ja mis seal salata, tihti on ka vastupidi, st klassikaliselt ilus mees võib peale mõningast suhtlemist hoopis koledamaks muutuda… Seda põhimõtet silmas pidades üritasin mööda vaadata sellest, kui mõni mees mulle kohe piltide järgi ahvatlev ei tundunud. Ja see oli meeletult raske. Sest kui aus olla, ei tundunud keegi neist väga ahvatlev. Mitte sellepärast, et mul hirmus kõrged standardid oleksid, pigem seetõttu, et ma lihtsalt ei suutnud pildi järgi endale seda emotsiooni tekitada. See oli kõik nii anonüümne ja ma ei näinud ega suutnud tajuda seda inimest seal piltide taga… Seetõttu oli mul iga vasakule lohistamise pärast hirmus paha tunne, sest mõtlesin koguaeg stiilis „Jüri (kelle ma just vasakule libistasin) on kindlasti tegelikult hästi tore inimene!“. Kuidagi ma siiski matchideni jõudsin ja ootasin, et mõni neist minuga vestlust alustaks. Õnneks ei tulnud seda kaua oodata. Vestlusi oli erinevaid. Oli neid, kes alustasid kohe stiilis „nice boobs“, teised alustasid viksilt ja viisakalt, küsides esmalt töö, huvide jms kohta. Ja siis võib-olla jõudsid rindadeni… Olgu öeldud, et ma ei laadinud endast üles ühtegi paljaste rindadega ega isegi avara dekolteega pilti. Mul lihtsalt on keskmisest suuremad rinnad ja need paistavad ka riietuse alt ilma erilist vaeva nägemata silma.
Igasugune seksuaalne alatoon vestlustes oli minu jaoks sel hetkel miskipärast aga väga hirmutav ja ehmatav. Tihti järgnes taolistele vihjetele kohene „unmatch“. Ma ise ka ei tea täpselt miks, aga see oli teema, millega ma ei tahtnud tegeleda. Olin vaevu vaevu jõudnud sinnani, et tundsin end mugavalt mõttega, et kohtun kellegi võõraga, kõik muu oli aga veel endiselt väga tundlik teema.
Esmastest vestlustest ongi meelde jäänud paar eredamat mälestust. Üks noormees Maardust (mingil põhjusel oli ta enda sõnul maha müünud korteri Tallinna kesklinnas ja ostnud korteri Maardusse – kes nii teeb?), kes ülistas mu imekauneid jalgu, rääkis, kuidas ta sooviks neid masseerida, silitada, suudelda…
Teatud piirini oli see isegi mõnusalt erootiline ja tore lugemine, sest ta suutis seda kõike rääkida kuidagi sensuaalselt ja mitte väga kriipilt, aga kui ma ühel hetkel taipasin, et iga „normaalne“ vestlus stiilis „kus töötad?“ või „mida vabal ajal teed?“ läks üli kiirelt alati üle minu keha (ja eelkõige jalgade!) ülistamiseks, siis hakkasin taipama, et tüüp on vist ikka ainult ühe asja peal väljas. Õige pea tulid ka vihjed, et võiksime kokku saada, mida kõike me võiksime ette võtta jne. Ärge saage valesti aru, ma ju mõistan, et selleks Tinder ongi ja on täiesti normaalne otsida sealt ka taolisi suhteid, mis aga selle olukorra kummaliseks tegi oli see, et noormehel oli enesetutvustuses kirjas, et ta otsib tõsist suhet, ei hakka kindlasti kellelegi suhkruissiks ja ei otsi üheöösuhteid. Reverse psychology much? Selle taustal oli tema käitumine siiski veider. Ühel hetkel ma talle enam väga aktiivselt ei vastanud ja ise vestlust ei alustanud ning mingi hetk ta ka kaebas selle üle. Mistõttu ma muidugi mainisin, et põhjus, miks ma väga aktiivselt ei suhtle, on selles, et jutt läheb alati väga kiiresti nö vasakule ja naljakal kombel ei ole ta minult siiani küsinud näiteks seda, mis tööd ma teen vms tavapärast, mida sa ilmselt ikka uuriksid, kui tõsisemad mõtted peas on. Tema muidugi eitas, et midagi sellist üldse toimuks ja arvas, et kõik on normaalne. Ütleme nii, et jäime eriarvamustele.
Mõned päevad hiljem kirjutas ta mulle uuesti, väites väga konkreetselt, et tema kavatseb nüüd enda Tinderi konto üldse kustutada ja sooviks minuga Facebookis edasi suhelda. Olgu öeldud, et ta oli mulle ka varem teinud ettepaneku selles keskkonnas suhelda, soovides seega teada saada minu täisnime. Sellest pakkumisest ma tol korral taganesin, sest ma ei soovinud oma isikut veel avaldada. Kui ma siis selle viimase kirja (ma ütleks küll, et lausa ähvarduse!) peale ütlesin, et jube kahju küll, et ta nüüd lausa oma kontot kustutamas on ja kuna ma kahjuks endiselt ei ole valmis talle oma FB kontot andma, siis jääbki see vestlus vist meie viimaseks, tundus, et sellist vastust ta kohe üldse ei oodanud. Üritas veel üht ja teistpidi mind veenda (sest ta ju ikkagi kustutab nüüd oma Tinderi konto!), aga tulutult. Sportlikust huvist jätsin talle unmatch panemata, et vaadata, millal ta selle konto siis lõpuks kustutab. Nädal aega hiljem oli see igatahes veel endiselt alles. Sealt edasi mingi hetk ta minu kontaktide hulgast tõesti kadus, aga millal täpselt… ei teagi. Naljakas tüüp oli, muud midagi. Siin ma täna lõpetangi. Et võtta "sulg kätte" loodetavasti juba homme ja jätkata sellega, mis toimus Tinderis eriolukorra ajal.
Aitäh, et võtsite vaevaks lugeda ja kutsun kõiki üles kommentaarides ka oma kogemusi jagama või arvamust avaldama.
8 Comments
Cats
3/8/2020 19:33:05
Väga hea lugemine, tuletab meelde enda kogemusi tutvumisportaalides :) ootan huviga järgmist jutukest!!!!
Reply
Autor
4/8/2020 22:18:58
Suur tänu heade sõnade eest! Loodetavasti meeldis ka teine lugu :)
Reply
Avc
21/8/2020 18:39:21
Oh kui põnev blogi mulle ette sattus! Just sellisest puudus oligi. Ise olen ka tinderdanud vallalisena paar aastat tagasi ja väga põnev on lugeda :)
Reply
Autor
22/8/2020 12:54:49
Nii tore, et huvi pakub! :)
Reply
Uudishimu tappis kassi
26/8/2020 17:36:08
Nii mõnusalt kirjutatud postitused! Lugesin kõik ühe korraga läbi.
Reply
Autor
27/8/2020 23:47:19
Suur tänu komplimendi eest! Nii tore, et meeldis :)
Reply
Viktoria
9/1/2021 09:12:30
Appike, ma oleks nagu lugenud iseendast... See on isegi natuke ebareaalne. :D Aga räägin siin kommentaaris oma loo lahti, et natuke endast "välja saada" asju. Nimelt, läksin just ca 2 nädalat tagasi lahku oma abikaasast. Noh, muidugi "lahku" on vale öelda, sest elame endiselt koos veel, korter koos ostetud, oleme parimad sõbrad endiselt ja meil on ühine ettevõte, mida ajame ikka edasi ka pärast lahutust. Saime tuttavaks veel siis, kui ma olin 17 ja tema 19 ning kolisime kokku otse vanematekodust, st ma pole päevagi üksi elanud. Olen nüüd 27 ja mis seal salata, pidime üksteisele tunnistama, et me olemegi lihtsalt head sõbrad, aga mitte romantiliselt pöörased üksteise järgi. Kasvasime koos mõnes mõttes üles oma 20-ndate aastate jooksul ja oleme mõlemad mõistnud, et ei taha elada lihtsalt parima sõbraga koos, vaid tahaks midagi enamat. Muidugi on kompotis juures ka fakt, et ta armastab kedagi teist, aga see on juba omaette teema.
Reply
Autor
10/1/2021 15:21:13
Hästi kahju on lugeda, et oled kurb ja sellises olukorras, aga samas mul on nii hea meel, et saan selle blogiga sulle natukenegi toeks olla.
Reply
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|