Eriolukorrast

Mõned nädalad peale minu Tinderi-karjääri algust algas Eestis ka CoVid-19 viirusest tingitud eriolukord, inimesed jäid kodukontoritesse, kohtumised olid keelatud, kõik olid segaduses. Tagantjärele võib vast öelda, et Tinder oli sel ajal eriti aktiivne. Sotsiaalsete kontaktide vähesus päästis paljudel "keelepaelad" valla ja otsiti võimalust kontakti (olgugi et virtuaalset) luua. Vesteldud sai sel ajal tõesti paljudega, aga eredaid mälestusi väga palju polegi. Kõige keerulisem oligi vast see, et vestlust tuli üleval pidada nii pikalt, sest kellegagi kokku saada ei olnud võimalik (mitte, et paljud selleks siiski soovi ei avaldanud). Aga millest sa ikka räägid, kui inimene sulle ju sisuliselt võõras ja kellegi elus suurt midagi ei toimu ka.

via GIPHY

​Selle perioodi ajal sain lähedalt tuttavaks fenomeniga, mille nimetaksin "oi, teda ma ju tunnen!" match`iks. Ehk siis inimesed Tinderis, keda olen kunagi oma eelnevas elus kohanud. Neid oli muidugi mitmeid: endised töökaaslased, klassivennad, niisama sõprade sõbrad või lausa lapsepõlve liivakastikaaslased. Esimese "tuttava mõnest eelnevast elust", keda Tinderis kohtasin, libistasin paremale puhtalt uudishimust. Sest no olgem ausad, kes ei tahaks teada, mis valiku vastaspool tegi. Ja see on ju ainus võimalus teada saada. Tegemist oli põhikooli klassivennaga, keda ma polnud vähemalt 15 aastat näinud, ehk enamgi. Match sealt tuli ja vestlesime tegelikult mitu kuud päris tihedalt, lihtsalt elu-olust ja asjadest. Midagi romantilist seal ei olnud ja ma ei soovinud ka, aga toreda vestluskaaslase sain küll. Siiani jutustame (nüüd juba teistes keskkondades) vahelduva eduga. Tegemist on inimesega, kes töötab erialal, mis mullegi hingelähedane ning on lihtsalt minuga väga sarnane. Miks siis mitte edasi suhelda. Kohtunud me pole, aga võiks öelda, et sõbrad oleme küll.

Teise sellelaadse matchiga ei läinud kahjuks nii toredasti. 

Selle noormehega oli paraku nii, et ma olin huvitatud. Töötasime ühel suvel, kui mina olin just alustanud ülikoolis ja tema vist keskkooli alguses, samas ettevõttes. Tol ajal oli ta minu maitsele liiga noor, aga minu suureks üllatuseks oli (vähemalt piltide järgi) temast saanud nägus ja vägagi minu-tüüpi noormees, kes tundus mulle intrigeeriv. Libistasin ta paremale ja saingi matchi. Alustasime vestlust, esialgu meenutasime vanu aegu, tegime nalja ja oli niisama tore. Ajapikku teemad veidi muutusid, rääkisime rohkem igapäevastest asjadest ja sisse tuli ka kerge flirt. Mis mulle muidugimõista meeldis, sest nagu ma ütlesin, ma olin huvitatud. Natuke veider tundus, sest ta oli minust neli aastat noorem, aga olin siiski positiivselt meelestatud. Kuni hetkeni, mil ta mind ghost`is . Ehk siis kadus sõnagi lausumata.

via GIPHY

​Kui nüüd üdini aus olla, olin parajas šokis, sest ma ei teadnud mida mõelda. Kas ma tegin midagi valesti? Kas ma ütlesin midagi valesti? Kas ma kujutasin seda kõike ehk üldse ette? Kuna Tinderis, kui keegi sind unmatchib, kaob kogu vestlus, ei ole võimalik ka tagantjärele veenduda, mis võis valesti minna, seega ei jäänudki mul muud üle kui lihtsalt spekuleerida. Ja oi kuidas see mulle ei meeldinud. Kuna teadsin ju tema täisnime, oleksin võinud vabalt temaga ka mõnes muus sotsiaalmeediakanalis ühendust võtta, aga seda ma õnneks siiski ei teinud. Kiusatus oli küll. Aga uhkus ei lubanud. Sest see on üks kord kahest, kui olen Tinderi maastikul tegutsedes tõsiselt haiget saanud. Ilmselt olin ma endale juba loonud mingi illusiooni, ootused ja lootused, kuniks need ühtäkki ilma ühegi selgituseta ja hoiatuseta purustati. Olin segaduses ja haavunud. Olgugi, et midagi ju ei olnud. Olid ainult toredad vestlused ja kerge flirt. Aga no kes teeb nii? Ainus, mis ma sellest õppisin oli, et see tunne on kohutav ja sellest tulenevalt ei ole ma ise kellelegi nii teinud (ühe piinliku erandiga siiski...). Sest ma tõesti ei taha, et keegi tunneks end nii nõmedalt nagu mina end tol hetkel tundsin.

Eriolukorra ajal suhtlesin pikalt ka paari noormehega, kellega hiljem, kui olukord normaliseerus, ka kohtusin. Ühega neist tekkis match vast kuskil seal eriolukorra viimase kuu alguses, vestlesime veidi vahelduva eduga, ta tundus tore ja kui ma ükskord ühe suvalise vestluse käigus mainisin, et pean sõbrannadega eriolukorra ajal vahel virtuaalseid veiniõhtuid, meeldis see mõte talle nii väga, et ta tegi ettepaneku, et ka meie võiksime virtuaalse kohtumise korraldada. Kui alguses tundus see mõte mulle hirmus, sest mul ei olnud ju selleks hetkeks veel ühtegi deiti olnud!, siis jõudsin ikka õnneks lõpuks mõtteni, et pean end kokku võtma ja kuskilt ju ometi alustama. Ja miks siis mitte just nii. Virtuaaldeit tunduski veidi ohutum kui tavaline, sest alati on ju võimalus arvutiekraan lihtsalt sulgeda, kui asjad päris plaanipäraselt ei lähe. Pärisdeidil vist ära jooksma ikka ei hakkaks... Ja virtuaaldeit tundus ka kuidagi selline ajastutruu, st eriolukorrale vastav.

via GIPHY

​Nii me siis selle deidi kokku leppisimegi ja mis juhtus oli see, et esimesel korral lasi ta mind lihtsalt üle. Või noh, olime aja kokku leppinud (hiljem tema sõnul küll ligikaudse aja), minul juuksed kammitud, ilus pluus seljas, õige nurk ja valgus valitud, aga kokkulepitud ajal teda netis ei olnud ja ei olnud ka järgneva 15-20 minuti jooksul. Sain pahaseks, lülitasin interneti telefonist välja ja läksin vist jalutama või midagi. Enne seda veel kirjutasin talle muidugi. Umbes pool tundi hiljem oli tulnud ka vabanduskiri, kus ta väitis, et tal läks sõbra juures kauem ja ta üldse ei arvanud, et meil nii kindel kellaaeg oli kokku lepitud. Õhtul natuke sõnelesime ja avaldasin oma pettumust, aga andsin lõpuks andeks, sest poisil tundus tõesti kahju olevat ja võib-olla ma tõesti siis sain valesti aru. Tegime uue plaani ja sel korral kõik isegi õnnestus. Vestlesime umbes 1,5 tundi videokõnes. Täitsa tore oli. Jutt jooksis ja arvutiekraani ei pidanudki enesekaitseks kinni lükkama. Täitsa sümpaatse mulje jättis see noormees. Olin nii õnnelik. Ikkagi minu esimene Tinder-date! Ja sisuliselt ju esimene kohting umbes viimase 11 aasta jooksul.
See noormees oli ühtlasi ka esimene, kellega eriolukorra lõppedes silmast-silma kohtusin. Kuna ta oli suur matkamise armastaja ja avalikes kohtades talle käia ei meeldinud (jah, nii ta ütleski!), siis leppisime kokku kohtumise ühes looduskaunis kohas matkarajal. Kuna ta elas samas linnas kus mina, aga töötas teises, pidime kohtuma matkaraja parklas, tema tuli otse töölt, mina kodust. Kuidagi suutsin aga oma aega nii valesti arvestada, et hilinesin 20… ehk isegi 25 minutit. Linnast välja saamine võttis oodatust kauem aega ja lõpuks istusin veel teetöödest tingitud ummikus, aga andsin talle olukorrast jooksvalt neti kaudu ülevaate ja ära ta õnneks ei läinud. Kohutavalt piinlik oli mul siiski!
Siiani mõtlen, et oli ikka päris julge tegu minna võõra noormehega, keda olin vaid video vahendusel näinud, suhteliselt inimtühjale matkarajale.

via GIPHY

Aga jäin ellu. Mitte et ta kuidagi sarimõrvarlik oleks tundnud, aga kunagi ei tea ja ma siiralt usun, et selliste asjadega peab ikkagi mingil määral arvestama. Oleksin vähemalt võinud mõnele sõbrannale teada anda, kus ja kellega olen.
Matk kestis meil oma 3 tundi, mistõttu on sellest veel üht-teist rääkida. Kuna hilinesin, ootas ta mind parkimisplatsilt veidi eemal matkaraja alguses. Jalutasin tema poole ja avastasin, et on üks aspekt, millega ma arvestada ei olnud osanud… nimelt pikkus. Kuna ma olen väga lühike tütarlaps ja ei ole vist kunagi isegi kohanud ühtegi noormeest, kes oleks minust lühem, siis ei ole ma pikkust kunagi faktoriks pidanud, st ma ei ole pidanud vajalikuks seda uurida ega selle pärast muretseda. Ja tema poole kõndides sain ühtäkki aru, et ta on vist päris lühike… kallistasime ja siis olin juba veendunud, et ta on enam-vähem minu pikkusekategoorias. Terve matka aja püüdsin silmanurgast piiludest visuaalselt kindlaks teha, kas ta on minust pikem või mitte… Siiani ei tea täpselt, sest selgasid kokku me ei pannud, aga üpris lühike oli ta küll. Ja mitte, et see nüüd väga suur probleem oleks, aga vaadake, see noormees oli minust ka 5 aastat noorem… ja kui muidu see ei tundunud probleem, sest tal oli väga mehelik ning seksikas habe ja üldse tundus selline jõulisem tüüp, siis nähes tema pikkust, muutus see 5 aastane vanusevahe järsku oluliselt suuremaks kui see varasemalt oli olnud. Sest see muutis ta füüsiliselt (vaatamata habemele) päris poisikeseks. Piinlik tunnistada, aga nii see oli.

via GIPHY

Selle 3 tunnise jalutuskäigu ajal tuli muuseas veel välja, et ta on esimene inimene minu tutvusringkonnast (vähemalt mulle teadaolevalt), kes on valinud Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda ja lisaks ei salli ta väga ka vähemusi, st mustanahalisi ja gay`sid. Aina rohkem ja rohkem tundus mulle, et pole vist ikka minu inimene… Kuigi jah, jutt iseenesest jooksis, ta oli haritud ja töötas täitsa normaalsel töökohal, aga mõningad vaated siiski ei sobinud kohe üldse minu omadega. Lõpuks läksime mõlemad sõna otseses mõttes (autodega) oma teed ja suhtlesime edasi messengeris. Tal oli päris suur soov minuga veelkord kohtuda, koos veini juua jne. Minul küll ei olnud, aga nagu ma olen korduvalt maininud, olin tol ajal väga ebakindel, mõtlesin, et no kui ma tema sinnapaika jätan, siis ehk kedagi paremat ei tulegi jne. Otsustasin siis pärast mitmeid vestlusi ühel nõrkuse- ja ilmselt ka üksildusehetkel ta külla kutsuda. Minu ettepanekule stiilis „mõtlesin, et ehk tuleksid laupäeval minu juurde veini jooma“ vastas ta „kas ma võin sulle laupäeva hommikul teada anda, et kas tulen?“. Ilmselgelt see mulle ei sobinud, sest ma ei saanud aru, miks ta varem seda teada ei või ja kas ta ikka tahab tulla ja no mis vastus see selline üldse on?? Seda ma muidugi ka küsisin ja tuli välja, et poisil oli vaja minna maale vanemaid aitama. Muidugi igati adekvaatne põhjendus, aga no ütleks siis kohe nii, mitte ei vastaks nii salapäraselt ja veidralt. Lisaks ei saanud ma ikka aru, miks see maale minek alles laupäeva hommikul selgub... Solvusin ja otsustasin, et mina ei liiguta omaltpoolt enam lillegi.
See veider „salapärasus“ tuli veel korduvalt ja korduvalt ilmsiks, kui ta ise mingeid plaane üritas teha. Aga isegi siis, kui organiseerijaks oli tema ise, oli jutt ikka pidev hämamine stiilis „saame nädalavahetusel kokku, aga vaatame jooksvalt, et millal täpselt“ ja "mulle meeldiks sinuga pargis veini juua, aga ma ei tea, millal mul aega on". 

via GIPHY

​Selliste ettepanekute peale ma oskasin vaid öelda, et „kui me jooksvalt vaatame, siis mul ilmselt on juba selleks hetkeks plaanid tehtud“.
Ei saanudki lõpuks sellest tüübist sotti ja uue kohtumiseni me ei jõudnudki. Mul puhusid juba uued tuuled ja tema ei saanud vist ise ka aru, mis suunas tuul puhus. Alguses mõtlesin (eriti seda avalikes kohtades mitte viibida soovimise juttu lugedes), et ehk tal on mingi salanaine kuskil…
Teda kohates sain aru, et vist ikka ei ole ja võibolla on pigem asi hoopis selles, et tal on üldse väga vähe või puudulikud kogemused naistega…
Kuna ta rääkis pidevalt oma vanematest, nende külastamisest ka nädala sees peale tööd ja nende juures ööbimisest, sündis teooria, et ehk on tegu lihtsalt memmepojaga, kellel ema elu ja tegemisi juhib…
Kuna ta mulle aga aegajalt siiani kirjutab, siis tekkis vahepeal ka mõte, et ehk teeb tüüp lihtsalt palju kanepit või muid mõnuaineid ja ei saa lihtsalt tema ümber toimuvast väga hästi aru. Aga iseenesest südamlik poiss, lihtsalt mitte mulle, ilmselgelt!

Tänan kõiki, kes täna kaasa jaksasid mõelda ja kirjutage julgelt, kui teil endal on mõni tore kogemus või ehk hoopis teooria selle kohta, mis mu esimesel ametlikul kohtingukaaslasel küll viga võis olla.

Homseni!

loe ka minu kõige esimest postitust