Ühe viimase kogemuse valguses avastasin, et elan justkui juba mitmendat korda läbi sisuliselt täpselt sama olukorda. Nagu oleks kordussaates. Ja sellest täpsemalt täna kirjutada tahangi. Tuleb selline veidi sisse vaatavam ja ilmselt mitte kõige humoorikam postitus. Ja kardan, et ka pikk... Olen hästi tänulik, kui keegi ütleks sõna sekka või annaks omapoolse nägemuse, et miks see kõik just nii on.

Mida ma siis täpsemalt märkasin? Märkasin seda, et kõik minu viimased 3 tõsisemat kokkupuudet noormeestega, kelle vastu mul on huvi olnud ja kes on (vist) ka minust huvitatud olnud, on kulmineerunud võrdlemisi sarnaselt. 

Lugesin kokku, täpselt 106 päeva on möödas eelmisest postitusest. Miks, te küsite? Ah kes seda täpselt teab, aga ilmselt ammendasin end iseenda jaoks. Tundus kuidagi, et ring sai täis. Ja tänase seisuga võin öelda, et sai tõesti. See oli ju eelmise aasta kevadel, kui endale Tinderi konto tegin ja kogu trall pihta hakkas. Oma tõusude ja mõõnadega. Kusjuures ma pole peale selle blogiga alustamist kordagi neid postitusi uuesti üle lugenud. Nüüd, peale väikest vaheaega oli seda täitsa tore teha. Paljud asjad tulid nii eredalt uuesti meelde ja tekkis tunne, et tegelikult sai selle aasta jooksul ikka palju tehtud ja kogetud küll. Olgugi, et oli südamevalu ja viimast postitust lugedes ka sulaselget igatsust ja kerget depressiivsusele kaldumist. Aja möödudes tekib teatav perspektiiv ja ühtäkki saab sellest kõigest lihtsalt kogemus. Teinekord väärtuslikumgi kui kõik see hea, mis juhtunud on. Poleks arvanudki, et seda ütlen.