Tundub, et on aeg taas sõnu ritta seadma hakata. Tänases postituses ühte suuremat läbivat teemat ei olegi, mõtlesin lihtsalt rääkida mõned lühemad lood.
Nagu ka eelnevalt olen maininud, on üks raskemaid asju sellise deitimise juures see, kui pead kellelegi "ei" ütlema. Igakord kui tunnen, et romantilisemat laadi klappi ei ole tekkinud, aga ometi on ju tegemist toreda ja meeldiva inimesega (ja enamik neist tõesti on seda), tahab minu süda peaaegu pooleks murduda, kui mõtlen, et pean piduri peale tõmbama ja inimesele selle välja ütlema. Ma arvan, et tunnen end nii halvasti seetõttu, et mulle üldiselt lihtsalt ei meeldi kellelegi haiget teha. Ja kuna ise olen ju ka elus haiget saanud (kes meist ei oleks, eks), siis no kohe üldse ei kipu seda tunnet omakorda teistele tekitama. Tinderi-karjääri jooksul on mul äraütlemisi tulnud taluda üllatavalt vähe (kuigi ma olen ikka äärmiselt keskmine tots), aga need, mis on olnud, on olnud (mis teha) parajalt haavavad. Ühest suuremast olen siin juba rääkinud. Selle pidin tüübilt veel ise välja pressima ka.
Ühtegi sellist esimese kohtumise järgset "sorry, aga jääb vist ära" kirja ma üllataval kombel saanud ei olegi, aga neid vestlusi, mis entusiastlikult algavad ja siis ühel hetkel teise osapoole initsiatiivil hääbuma hakkavad, on ikka olnud. No tahaks ikka mõelda, et ma olen ilus, kütkestav, arukas, meeldiv vestluspartner ja kõik need muud head omadused, mistõttu mulle ju ometi keegi "ei" ei ütle või kedagi teist minule ei eelista. Aga oleme ausad, alati on kuskil keegi, kes on meist parem.
Ise olen ma neid äraütlevaid kirjakesi ikka mõned pidanud kirjutama ja ei ole need tõesti meeldivad. Aga meeldiv on see, et reaktsioonid/vastused neile on olnud pigem üllatavalt normaalsed. Klassika on see, kus isegi tänatakse aususe eest, tehakse ehk mõni vastukomplimentki ja soovitakse edu. No on ikka normaalsed inimesed, eks! See on tõesti väärt omadus, suuta oma haavumisest üle olla ja hinnata seda, et tegelikult ei tahtnud keegi ju midagi halba, lihtsalt välja kukkus nagu alati.
Aga nagu ikka, on ka mõningaid erandeid. Ühe noormehega läks nii, et panin talle mõnda aega peale vabandava kirja kirjutamist unmatchi (u 12h oli möödunud, seega eeldasin, et ta on vast selleks ajaks minu kirja lugenud) ja sain üsna pea temalt kirja facebooki messengeri. Olgu öeldud, et me ei olnud vahetanud täisnimesid ja kindlasti polnud me "facebooki sõbrad". Tema kiri algas üdini positiivselt, ta tänas mind aususe eest ja tõdes, et tal on hea meel, et ma nii normaalne inimene olen. Edasi läks kiri aga aina veidramaks... et mitte öelda, et minu facebookis üles otsimine (peale seda, kui olin öelnud, et ma ei näe meie suhtlusel suurt tulevikku) juba piisavalt veider ei olnud. Edasi kirjutas ta, et sooviks minuga väga sõbrana edasi suhelda, sest siis saaksime me ehk koos pidudel käia ja seeläbi endale sobivad kaaslased leida. Et siis otsis wingman`i vist.
Kirja, mida nimetaksin kõikide kibestunud kirjade emaks, sain aga ühelt noormehelt, kellelt seda muidugi kõige vähem ootasin. Kõige vähem vast seetõttu, et meil oli olnud üksainus kohtumine, mille käigus jalutasime veidi, sõime koos lõunat ja siis läksime mõlemad oma teed. Tegemist oli kusjuures inimesega, kes töötas inimpsühholoogia valdkonnas. Ta oli võrdlemisi lühike ja jässakama kehaehitusega. Esimesele kohtumisele tuli dressides... Ja kui söömiseks maha istusime, märkasin, et pealaelt oli noormees kergelt kiilanev. Ma olen ka eelnevalt öelnud, et välimus ei ole minu jaoks nii oluline ja ma võin täiesti sellistest asjadest mööda vaadata, kui inimene mulle muudel põhjustel kütkestav on. Aga ma mainin neid asju just seetõttu, et tema vastusel oleks teatav kontekst.
Ja veelkord, ka minul on omajagu puudusi, aga ma siiski veidi sätin end, kui mõne meesterahvaga kohtuma lähen. Panen veidi paremad riided selga ja teen muud sellist, mis endale enesekindlust ja kaaslasele ehk silmailugi võiksid pakkuda. Kui mulle keegi "ei" ütleb, mõtlen tavaliselt, et no ju ma siis ei olnud piisavalt atraktiivne või huvitav või ei vastanud neile kriteeriumitele, mis too inimene oma kaaslasele seadnud oli. See on kõik ju täiesti tõenäoline ja olgugi, et sisimas olen haavunud, saan mõistusega ikkagi aru, et elus juhtub nii. Isegi rohkem, kui juhtub vastupidist. Deidi lõpus küsis noormees, kas ta saaks minu telefoninumbri. Kusjuures asi, mida keegi vist senini küsinud ei ole. Sest noh, tinderi chatis suhtleme ju niikuinii ja seal saab ka vajadusel selle numbri küsida. Kuna see küsimus tuli minu jaoks nii ootamatult, ei osanud ma väga midagi asjalikku kosta. Kuna olin juba üsna deidi alguses aru saanud, et ma ei ole huvitatud, siis ei tahtnud ma numbri andmisega ka vale muljet jätta. Samas ei olnud mul julgust ka kohe seal samas silmast-silma öelda, et "sorry, aga ei".
Ütlesin midagi stiilis, "tead, ma kirjutan sulle selle tinderi chatti, mis sa ikka hakkad praegu üles kirjutama" ja kiirustasin minema. Õhtul kirjutasin oma klassikalise "kohtumine oli meeldiv ja tore oli jutustada, oled äge inimene, aga kahjuks klappi ei tajunud ja soovin kõike head" kirjakese. Vastus oli oioioi kui pikk ja "üldse mitte targutav". Kui see kuidagi lühidalt kokku võtta, alustas ta tegelikult suhteliselt viisakalt ja vist isegi tänas mind aususe eest. Samas pidas vajalikuks rõhutada, et ka tema hakkas koduteel mõtlema, et ma vist ikka pole see inimene, kellega ta sellisel tasandil tahaks edasi suhelda ja üleüldse ei tasuks mul nii naiivselt kohtumise käigus mingit klappi oodata, sest selle nimel tuleb ikkagi vaeva ka näha. Ja vaeva ei pea nägema ainult meespool, ikka naine ka. Sest kui eeldada, et kõik elus kandikul ette kantakse, siis võib lõpuks pika ninaga jääda. Ja et sellest veel vähe ei olnud, siis pidas ta vajalikuks mainida, et tal valikut on, mistõttu kurb ta kindlasti minu kirja tõttu ei ole ja minuga võiks tegelikult isegi sõbrana edasi suhelda (ei, ma isegi ei pakkunud seda välja!), aga tal on vist ikkagi suhteliselt kiired ajad tulemas ja tõenäoliselt ei mängi ikkagi välja. Novot kui kahju!
Konkreetselt ebaviisakaid või ebameeldivaid deidikaaslasi on mul olnud tegelikult väga vähe. Enamikuga on ikkagi alati millestki rääkida, nad on tähelepanelikud, viisakad ja tavaliselt ka (õnneks) jutukad. Meenub aga üks juhus, kus kõik oli vastupidi. Aga mis selle olukorra naljakaks teeb on see, et seda kohtumist peaaegu ei olekski toimunud. Aga noormees lihtsalt nii väga tahtis. Algus oli tavapärane, matchisime, jutustasime veidi ja peagi tegi noormees ettepaneku kohtumiseks. Kuna ta ei elanud alaliselt minu linnas (oli seal pikemal puhkusel, vanemaid ja sõpru külastamas), andis ta teada, et ta on linnas veel vaid mõned päevad. Kahjuks ei klappinud kuidagi meie ajagraafikud ja kohtumiseks sobiva aja leidmine oli raskendatud. Mina olin juba jõudnud mõelda, et mis seal ikka ja jääb siis ära see deit (me polnud väga pikalt jutustanud ka, mistõttu minu huvi oli veidi pinnapealne), aga tema käis ikka pidevalt peale, et ta ikka väga sooviks kohtuda, enne kui ära sõidab. Lõpuks siis halastasin ja pakkusin välja, et kohtume hommikul, tund aega enne minu tööle minekut ühes kesklinna kohvikus, joome kohvi, jutustame veidi ja ma siis jalutan sealt otse tööle edasi. Noormees oli õnnelik, et ikka aega leidsin ja kõik tundus roosiline.
Kui kohale jõudsin, nägin eemalt, et noormees vaatas midagi telefonis. No olgu, sellest pole ju midagi, minagi võtan kuskil oodates alati automaatselt telefoni välja. Tänapäeva inimesed vist enam väga teisiti ei oskagi... Aga kummaline oli, et see telefon oli härral käes ka terve meie kohtumise aja. Kui ma saabusin ja me tervitasime, ta isegi vabandas korra, et telefonis on ja selgitas, et tal on seal mingi hirmus tähtis kirjavahetus käsil. Noogutasin ja istusin lauda. Aga tähtis kirjavahetus jätkus... Sisuliselt kogu see 45 minutit, mis me seal istusime ja kohvi jõime, möödus nii, et me küll vestlesime, aga vestluses olid pikad pausid, mille käigus ta telefonis miskit trükkis või siis mina rääkisin, aga sain aru, et räägin iseendaga. Sest kuulamas küll kedagi ei olnud... Jah, vahepeal ta ikka tõstis telefonilt pilgu ja ütles/rääkis ka midagi, aga võin öelda, et julgelt 50% ajast oli tal pilk ekraanile suunatud. Kas tal on igav? Kas tal on nutisõltuvus? Kas see on mingi nali? Need mõtted jooksid mul kordamööda peas edasi-tagasi. Mingi hetk, kui ta mind ei kuulanud, otsustasin lihtsalt vait olla, sest tundus jabur iseendaga rääkida. Kugistasin lõpuks oma kohvi alla, ütlesin "tsau, ma liigun nüüd tööle" ja jalutasin minema. Loodetavasti maksis ta minu kohvi eest ka. Kui ta ekraanile suunatud silmad märkasid, et ettekandja talle arve tõi... või et ma ära läksin.
Tagantjärele tundub lihtsalt naljakas, et sellised inimesed olemas on. Ma mõtlesin pikalt, et ehk oli ta lihtsalt nii pealiskaudne inimene, et otsustaski mind nähes kohe ära, et ma pole tema tüüpi tšikk ja ei viitsinudki enam süveneda. Veidi selline ilueedi tundus ta küll ja endast ehk liiga heal arvamusel, seega võiks isegi loogiline olla.. aga samas ei tea ka. Ehk oligi lihtsalt pesueht nutisõltlane hoopis.
Viimaseks tahaksin rääkida loo, mis mulle meenus tänu ühele selle blogi kommentaarile. Nimelt mehed ja nende vajadus varjata olulisi detaile oma elust, no näiteks seda, et neil on laps/lapsed. Ma saan muidugi aru, miks seda tehakse. Ilmselt ikka selleks, et matchide tekkimise tõenäosust suurendada (sest eks neid lastetuid mehi vist siiski eelistatakse), aga aru ei saa ma sellest, et kas nad plaanivad neid lapsi lõputult varjata või? Ei, kindlasti ei pea lapsi oma tinderi-piltide hulka lisama (kuigi üllataval kombel tehakse ka seda!), aga kuskil bio`s võiks see siiski kirjas ju olla. Sest see on päris suur osa inimesest, kas teate. Suudan veel andeks anda, kui laste olemasolu alles jutu käigus (ja mitte pärast paari nädalat vestlemist) välja tuuakse. Minul õnnestus aga kohtuda noormehega, kes ei pidanud vajalikuks seda mainida. Temaga juhtus üldse nii, et matchsime laupäeval, jutustasime päris pikalt ja juba järgmine päev kohtusime. Mul ei olnud pühapäevaks suuri plaane ja temal (kuigi ta elas teises linnas) oli viimast päeva puhkus, mistõttu ta tegi ettepaneku, et ta teeks väikese roadtrip`i minu linna ja me võiksime kohtuda. Olin nõus, sest nagu ma ütlesin, mul ei olnud erilisi plaane ja tundus tore viis oma päeva sisustada. Millega ma ei olnud arvestanud oli see, et inimene tuli ikkagi ju minu pärast teise linna, st sõitis maha mitusada kilomeetrit. Mistõttu mul vast ei ole viisakas (kui avastan, et pole väga minu inimene) peale lühikest vestlust jalga lasta... Aga täpselt nii juhtus. Kohtusime, jalutasime ja jutustasime, ning taipasin, et tegemist ei ole mitte ainult "klappi ei teki", vaid koguni "see inimene ajab mind veidi närvi" olukorraga. Mingid tema tõekspidamised ei sobinud üldse minu maailmapildiga ja tema jutt oli tihti kuidagi üleolev. Ütleme siis nii, et tegemist oli inimesega, kellega mõnes seltskonnas jutustama sattudes otsiks ma ilmselt üsna pea ettekäände vestluse lõpetamiseks. Aga nagu ma ütlesin, ta sõitis (jah, küll omal soovil ja täiesti vabatahtlikult) minu pärast teise linna, mistõttu mul ei olnud südant lihtsalt minema kablutada. Seetõttu soostusin peale umbes 1-1,5 tunnist jalutuskäiku ka ühte restorani sööma minema, kus veetsime veel oma tunni kindlasti. Seal siis ka selgus, et härral on lausa kaks last, keda ta varem ei olnud pidanud vajalikuks mainida. Lastest rääkis ta iseenesest väga hästi ja sain ka aru, et veedab nendega päris palju koos aega. Kui mingil hetkel jutud eelmiste suhete ja tinderi kasutamise ajaloo juurde jõudsid, siis tekkis mul kerge segadus. Ei saanud täpselt aru, millal ta vallaline siis olnud on ja millal need lapsed täpsemalt tulid... miski seal jutus ei klappinud. Ja kui täpsustasin, siis selgus, et ega neil lastel ei olnudki üks ema, ikka mitu. Muigasin ja vist mainisin midagi selle kohta, et tal on siis vist laste saamisega küll ühelpool, et vaevalt et rohkem plaanib, aga poiss oli väga optimistlik ja ei arvanud midagi halba sellest, et tal võiks veel ka kolmas "baby-mama" olla.
Oeh, ütleme nii, et kui kõht oli täis söödud, kõndisin kodupoole. Üksi. Ilma oma uue "baby-daddy´ta".
20 Comments
Tinderella
29/8/2020 11:49:23
"üleüldse ei tasuks mul nii naiivselt kohtumise käigus mingit klappi oodata"
Reply
Autor
30/8/2020 18:09:00
Jah, sul on täiesti õigus, et seda klappi on võibolla palju kohe oodata, aga ma ilmselt ka väljendan end siin veidi halvasti või mitte päris nii nagu see asi tegelikult on. Pean ikka pigem silmas seda, et ma lihtsalt ootan, et tekiks see "klikk" ehk tunne, et vot selle inimesega ma tahaksin veel kohtuda ja et ta tundub vähemalt potentsiaalselt kui keegi, kellega võiks midagi romantilist areneda. Et muidugimõista ma ei oota esimeselt kohtumiselt mingeid suuri tundeid jms.
Reply
Liisa
4/9/2020 12:33:17
Ega see välistamine väga mõistlik ju ei olegi. Näiteks ma arvasin ka alati, et mulle meeldivad ainult minust pikemad mehed. Samas mu abikaasa on minust paar cm lühem. Kui ma oleks täiesti võtnud endale kriteeriumiks, et mulle ei sobi endast lühemad, siis ma oleks väga erilisest inimesest oma elus ilma jäänud. Nii et sellesuunaline kriitika on vb õigustatud ka.
Reply
Autor
12/9/2020 13:42:28
Seda kindlasti, saan sinu loogikast täiesti aru! Aga kuna tinderis on valik võrdlemisi suur, siis tuleb mingid kriteeriumid ikka seada, ilma oleks keeruline. Ja see tegelikult oligi alguses minu jaoks kõige keerulisem (esimeses postitutes vist puudutasin ka seda teemat), et teed valiku väliste parameetrite järgi, samas kuklas kahtlus, et ehk on äge inimene.
mõtted
29/8/2020 12:30:20
See tüüp küll solvus su peale, seda on näha. Kusjuures ma ei arva, et sa midagi valesti tegid. Kui klappi pole või inimene on suisa ebasümpaatne, siis pole vaja temaga mitmel deidil käia. Eriti, kui päris elus inimest tundes üldse temaga ei suhtleks. See on selline sunnitud värk, millest ei tule kunagi head. Tuleb leida hea tasakaal ''ghostimise'' ja aususe vahel.
Reply
Mõtted
29/8/2020 12:38:36
Olgu öeldud, et see teine tüüp oli paras creep. Näiteks kui olime kohvikus ja ta mulle välja tegi (pakkusin muide, et maksan ise), siis ütles mingi sellise lause ''Ära muretse, küll ma saan õhtu jooksul küllaga tagasi'' vms. Justkui mul oleks kohustus temaga midagi teha.
Reply
Autor
30/8/2020 18:12:16
Jah, see "mitu rauda tules" olukord ei meeldi mulle ka. Ei meeldi ise olla üks neist "raudadest" (mida ma arvatavasti siiski mõnel korral olen olnud) ja ei meeldi ka, kui endal juhuslikult selline olukord satub olema. Ilmselt peaksingi sellest vast mõnes postituses lähemalt kirjutama - tänan hea idee eest!
Tinderella
29/8/2020 15:41:21
Uh, õudne lugeda, milliseid mehi on olemas!
Reply
Autor
30/8/2020 18:16:49
Mulle nii meeldib, et oled aktiivne kommenteerija. Tänan!
Reply
Tre
31/8/2020 13:50:08
Kui ma peale lahutust vallalisena jälle pruuditurul olin siis olin ka Tinderis. Oh jah....
Reply
Autor
31/8/2020 16:39:54
Jaa, nii tuttav tunne, sest minu parim klapp (millest ka kirjutasin), oli inimene, kes visuaalselt ei olnud just see, mida otsisin ja paremale swipe tuli pigem kogemata või muudel põhjustel.
Reply
Tinderella
31/8/2020 20:58:10
Pean ütlema, et ma pole nagu seda alko- ja vaimsete probleemide levikut seal nii täheldanud.
Reply
Autor
12/9/2020 13:45:55
Jaa, täiesti tuttav kogemus. Esimeses postituses vist põgusalt puudutasin ka seda teemat. Osa meeste puhul kiirgub juba bio igast sõnast ja lausest see kibestumus ja pettumus kogu naissoo ja eelkõige tinderi-tüdrukute suhtes. See on ülimalt ebaatraktiivne, aga uskumatu, et nad ise sellest aru ei saa.
Reply
123
8/9/2020 19:54:29
Paluks uut postitust :P
Reply
Autor
12/9/2020 13:43:02
Olemas! :)
Reply
Kristi
11/9/2020 08:24:27
Väga kift blogi sul!
Reply
Autor
12/9/2020 13:43:56
Suur tänu, et kommenteerisid ja tore, et meeldib! :)
Reply
Nimeline
12/9/2020 13:09:33
Arutlen veidi teisel teemal, kui viimane postitust, aga mida te arvate sellistest meestest, kel pole suhet ja nagu ei otsi ka seda üldse kellegagi, aga samas rahule ka sind ei jäta? Ühel hetkel klapp taevani ja siis jälle vaikus majas ning pühendub tööle/hobidele. Kuniks järgmise korrani...
Reply
Autor
12/9/2020 13:48:09
Jah, selliseid on ja eks nad on parajalt tüütud ikka ka. Sellised, kes hoiavad lõa otsas ja siis õigel hetkel jälle sikutavad või lasevad järgi. Eks nende puhul tuleb ilmselt lihtsalt süda kõvaks teha ja endale tunnistada, mida nad tegelikult otsivad ja et stabiilne ning sisukas suhe see paraku ei ole. Mida kauem seal lõa otsas sipelda, seda sügavamale end kaevad ja hoiaks jumal selle eest, et veel tunded ka tekivad. Seega minu soovitus on (nii raske kui see ka ei oleks), eluga edasi minna.
Reply
Nimeline
20/9/2020 21:36:53
Tunded on vägagi mängus paraku 🙂 ja eeldaks, et ka sellistel meestel on mingi emotsioon, aga arvestades, kui julma mängi nad mängivad, siis vist ikka mitte.
Reply
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|