Olgugi, et eelnevate kirjutiste põhjal jääb vist juba vägisi mulje, et oma taasavastatud eksist muud minu elus hetkel ei toimugi, siis õnneks päris nii see siiski ka ei ole. Eelmise aastanumbri lõpus ja ka selle alguses on taaskord kogunenud omajagu huvitavaid ja kohati koomilisi või lihtsalt kummalisi kontakte, mis alguse saanud tinderi avaratelt väljadelt. Mõtlesin, et võtangi täna ette ja kirjeldan mõnd neist.

​Alustan tõsisematel teemadel ja liigun veidi kergemate asjade suunas. Et ikka meeldival toonil lõpetada. 
Olen siin varasemalt maininud ka (rohkem vist küll kommentaariumis), et mul on päris halb sisetunne. Või kuidas seda nüüd õigem öelda olekski... ma ei saa alati oma sisetunnet usaldada. Olen kuulnud müüte inimestest, kes alati "õige asja ära tunnetavad", aga mina nende hulka suure tõenäosusega siiski ei kuulu. Ühe noormehega panin selles osas ikka eriti pange. Kuigi jah, paljud asjad aitasid sellele kaasa ja ma kahtlustan, et ma pole ainus, kes selle orgi otsa on astunud.

Vot nüüd olen ma midagi saavutanud! Kätte jõudis hetk, kui blogisse tuli esimene kommentaarid stiilis "Millal järgmine postitus tuleb?". Ei, see paus ei olnud selleks, et mõni selline kommentaar nüüd lõpuks ikka ära tuleks, lihtsalt läks nii, aga see on uskumatult uskumatu tunne, kui avastad, et keegi ootab midagi, mida ainult sinul on pakkuda. Vau. Ma tean küll, et siin blogis mõned lugejad on (sest kommentaarid!, nendest peaks lausa eraldi postituse tegema), aga mul ei ole mingit statistikaprogrammi vms, mille kaudu ma saaks ülevaate, et kui palju ja kes ja kust siin täpsemalt lugemas käib. Seega minu vaimusilmas on teid täpselt see hulk nagu teid on kommentaariumis. Ja te olete kõik nii paganama ägedad. Isegi need, kes ütlevad, et ma veidi nõme olen. Sest te ju loete...

Aga vaevalt et keegi teist siin sellise teksti pärast käib, seega asume asja kallale.
Eelmise postituse lõpus sai üks tore (oli ikka või?) cliffhanger üles riputatud, toome ta sealt kaljuservalt nüüd siis alla. Kes see oli, kes kirjutas?

Ae! - Ae, ae, ae .... 
Kas siin on keegi? - Kas siin on keegi... kas siin on keegi... kas siin on keegi...

Kas teile tundub ka, et siin kajab? Ruum on inimestest nii tühjaks valgunud, et kõhe on. Ma olen blogist nii kaua eemale hoidnud, et pidin paar oma viimast postitust üle lugema, et mäletaks, kuhu ma siis õigupoolest jäingi. Viimase postituse kuupäevaks on saanud 30.10, seega nüüd, täiesti planeerimatult, aga siiski täpselt kaks kuud hiljem, alustame taas!

Tere taas! Väike paus on (loodetavasti mõistetavalt) sisse tulnud, sest tegelesin ja tegelen endiselt elu vanasse rütmi tagasi saamisega ning tundus, et ükskõik mis ma ka kirjutan, see oleks lihtsalt üks suur ja tüütu halapostitus. Usun, et ühest sellisest oli küll ja veel.
​Õnneks on meeleolu juba päris positiivne ja enam ei nuta. Kurbust tekitab rohkem mõte sellest, et taas üksi olen ja nagu ma ühes eelmistest postitustest juba mainisin, tundub nagu oleksin aasta jagu samme tagasi kõndinud, aga muus osas on juba päris tore olla. 

Otsustasin siin vahepeal (sõprade soovitusel, enda sisetunde mõjul ja ka teie kommentaare lugedes) taas tinderimaailma sukelduda. Ütlen siis ausalt ära, et puhtalt soovist veidi tähelepanu saada ja end paremini tunda. Ei saa öelda, et see ei töötaks, töötab tõesti. Aga kohati töötab sel korral ka vastupidi, sest mingil põhjusel on "sügise tinder" minu jaoks osutunud hoopis erinevaks "kevade/suve tinderist". Püstitan hüpoteesi ja väidan, et ehk teeb kevad ja suvi inimesed tõesti rõõmsamaks, avatumaks ja aktiivsemaks, sest praegu on kõik kuidagi veider. Inimesed kinnised, lihtsalt toredaid jutuajamisi on väga vähe ette tulnud ja päris mitmete veidrike peale olen ka sattunud... 

Hmm... siit on nüüd veidi raske otsustada, et kuidas edasi minna, sest nagu te ilmselt aru saate, olen oma lugudega iseendale järele jõudnud. Võimalik, et ajapikku tuleb veel üht-teist meelde, millest kirjutanud ei ole, aga tundub, et kõik suurem, olulisem ja tähelepanuväärsem on nüüdseks ära kirjeldatud.
Seega mõtlesin, et enne kui tundub, et suudan hiljuti toimunud lahkuminekust lähemalt rääkida, räägin veidi lihtsalt sellest, mis tunded ja mõtted mind viimase nädala jooksul on vallanud. Seega hoiatan juba ette, et sellest tuleb veidi teist laadi postitus. Ilmselt omajagu hala ja veidi ka enesehaletsust.

Tundub, et siit oleks paslik järjejutuga jätkata ehk siis panna kirja, mis sai edasi.
Eelmise postituse all väitsid mitmed, et kui mees liiga uimane on ja piisavalt tähelepanu ei pööra, siis ta lihtsalt ei ole huvitatud. Võib-olla räägivad siin minu soovunelmad või olen ma lihtsalt liiga naiivne, aga ma tõesti usun, et on siiski ka tegureid, millest taoline käitumine võib olla põhjustatud, mis ei ole alati tingimata selgitatavad sellega, et mehel pole tegelikult huvi.
Jah, ilmselgelt ei olnud tolle noormehe (nimetagem siis teda Noormees nr 1) huvi väga suur, st ta ei armunud minusse esimesest silmapilgust, aga ometi sain ma temaga kirjutades ju aru, et päris null see huvi ka ei olnud. Mingisugune klapp meie vahel siiski oli ja huvi taas kohtuda oli igati mõlemapoolne.
Tolle noormehe vabanduseks võin öelda, et põhjuseid, miks tal deitimiseks ja 24/7 messengeri kirjavahetuses olemiseks vähe aega oli, oli tõesti mitmeid. Ta oli tööl parajasti asendamas üht pikemale puhkusele läinud kolleegi, mistõttu tegi sisuliselt kahe inimese tööd. Lisaks oli tal kodukohas pärandiks saadud maja, mida ta vaikselt kõpitses ja nö korras hoidis. Ning väidetavalt tegi ta veel ka kodus remonti. Ja kõikidest nende tegevustest rääkis ta mulle päris palju, saatis ka pilte jms, ehk siis mul tõesti ei olnud kahtlust, et ta on väga hõivatud inimene. 
Jah, mõtlesin ka mina muidugi, et oleks ju kena, kui noormees ohverdaks mõned neist tegevustest oma uue ja kena tutvuse (saite ikka aru, et mõtlesin ennast, eks?) nimel, aga samas kui mõtlema hakkan, siis kas mina oleksin mõne just tekkinud uue tutvuse nimel selleks valmis? Ja mida oleks ta tegelikult saanudki teha. Töökohustused olid juba võetud, remont käis, maja vajas ka hoolt... seega ega ei olekski ilmselt saanud suurt midagi teisiti teha. Võib vast öelda, et noormees valis lihtsalt veidi halva aja, mil oma Tinderi-karjääri alustada, sest suhtlemiseks tal lihtsalt nappiski selle kõige tõttu aega. ​

Naljakal kombel juhtus nii, et kui olin mõnda aega nö vabalt võtnud ja rohkem lustimisele keskendunud, hakkasid ühtäkki asjad juhtuma. Hakka või uskuma, et väljend "inimesed tulevad su ellu kõige ootamatumal hetkel ja just siis, kui sa ei otsi" peab paika, sest nii see tõesti oli, et kui ma enam meeleheitlikult otsimisele ei keskendunud, märkasin ühtäkki, et olin kohtunud või jutustama hakanud lausa mitme noormehega, kellel tundus olevat potentsiaali see ühe deidi needus murda. Täna nendest veidi lähemalt räägingi.

Hoolimata "vabalt võtmisest" skrollisin muidugi Tinderis edasi. Teate, sellest saab üsna kiiresti (või no olgu, ma ei üldista, aga minul tõesti sai) paras sõltuvus. Isegi kui ma päeva jooksul skrollida ei jõudnud, siis oli kindel, et õhtul enne magamaminekut vaatasin siiski üle, mis menüüs on ja tegin oma paremale-vasakule lükked ära. Ma lihtsalt otsustasin mitte enam väga põdeda selle pärast, kes ja kui palju mind laigib või kui palju ja keda mina vastu paremale lükkan. Ja kui tekkisidki matchid, siis ei vaevanud ma oma pead pikalt sellega, miks mõni neist mulle ei kirjuta ja ei kirjutanud üldiselt ka ise (varem ma ikka aeg-ajalt tegin seda, kui keegi väga huvitas ja tema samas vestlust ei alustanud). Lasin lihtsalt elul (või siis Tinderil...) minna nii nagu minema peab.

Nonii, kuhu edasi? Siit on tõesti veidi keeruline jätkata, eelmise postituse tagasiside oli üheltpoolt üllatav, teisalt jälle võrdlemisi oodatav. Olen õnnelik, et oli neid, kes mind päris 100% hukka ei mõistnud ja omajagu neidki, kes leidsid, et päris mustvalge see olukord ka siiski ei olnud. Samas tõdesin ju ka ise, et selles loos oli asju, mille pärast ehk tasuks piinlikkust tunda, seega on tore näha, et ka lugejate seas teatav kriitikameel ja südametunnistus täitsa eksisteerib. Nüüdseks tuleb aga vast tõdeda, et mis tehtud see tehtud ja elu läheb edasi. Meil kõigil.

Omajagu keeruline oli ka otsustada, et millest siis nüüd edasi rääkida. Aga kui ma eelmises postituses selle Pandora laeka juba avasin, siis ilmselt oleks paslik siit ka jätkata. "Pahed" on pudelist ju juba niikuinii väljas, mängime nendega siis veidi.

Tere taas! Vahepeal on päris palju vett merre voolanud, alanud on sügis, puhkusest pole enam haisugi ja igapäevaelu on muutunud oluliselt rutiinsemaks ja on seetõttu ka tulvil kohustusi, mis liiga suure osa päevast halvavad. Ilmselt saate aru, et püüan ääri-veeri jõuda vabanduseni, sest tunnen tõesti, et olen oma bloginurgakese veidi liialt unarusse jätnud.
Üks põhjus, miks ma aga kirjutada ei ole mallanud, on see, et ma aimasin, et peaksin jõudma teemadega sinnani, kuhu jõudmise osas ma olen veidi skeptiline. Skeptiline just seetõttu, et ma ei tea, mida minu lugejad sellest kõigest arvavad, ütlevad, ehk isegi kommenteerivad... Aga samas. Seda blogi alustades lubasin iseendale, et kirjeldan kõike nii nagu see oli või siis vähemalt nii nagu see minu vaatevinklist tundus olevat, ja olen enda vastu võimalikult aus. Ja oleks veidi alatu nüüd seda lubadust murdma hakata.

Nimelt juhtus nii, et ühel hetkel (no kes ei oleks näinud seda tulemas, eks?) viskas mul kogu sellest deitimise maailmast suure kaarega üle. Iga uus vestlus tinderis tekitas pigem vastumeelsust ja emotsioone stiilis "oeh, here we go again!". Ja iga uus esimene deit tundus justkui pigem kohustus, mitte võimalus või miski, mida väga oodata. Tinderis jutustamisest ja deitimisest oli paari kuuga saanud niivõrd tavaline igapäevaelu osa, et selles ei olnud enam palju nauditavat. See oli muutunud rutiinseks. Ja nagu kõik rutiinsed asjad, ei olnud selles midagi, mis silmad särama paneks.

Tundub, et on aeg taas ​sõnu ritta seadma hakata. Tänases postituses ühte suuremat läbivat teemat ei olegi, mõtlesin lihtsalt rääkida mõned lühemad lood.
​
Nagu ka eelnevalt olen maininud, on üks raskemaid asju sellise deitimise juures see, kui pead kellelegi "ei" ütlema. Igakord kui tunnen, et romantilisemat laadi klappi ei ole tekkinud, aga ometi on ju tegemist toreda ja meeldiva inimesega (ja enamik neist tõesti on seda), tahab minu süda peaaegu pooleks murduda, kui mõtlen, et pean piduri peale tõmbama ja inimesele selle välja ütlema. Ma arvan, et tunnen end nii halvasti seetõttu, et mulle üldiselt lihtsalt ei meeldi kellelegi haiget teha. Ja kuna ise olen ju ka elus haiget saanud (kes meist ei oleks, eks), siis no kohe üldse ei kipu seda tunnet omakorda teistele tekitama. Tinderi-karjääri jooksul on mul äraütlemisi tulnud taluda üllatavalt vähe (kuigi ma olen ikka äärmiselt keskmine tots), aga need, mis on olnud, on olnud (mis teha) parajalt haavavad. Ühest suuremast olen siin juba rääkinud. Selle pidin tüübilt veel ise välja pressima ka.

Ühtegi sellist esimese kohtumise järgset "sorry, aga jääb vist ära" kirja ma üllataval kombel saanud ei olegi, aga neid vestlusi, mis entusiastlikult algavad ja siis ühel hetkel teise osapoole initsiatiivil hääbuma hakkavad, on ikka olnud. No tahaks ikka mõelda, et ma olen ilus, kütkestav, arukas, meeldiv vestluspartner ja kõik need muud head omadused, mistõttu mulle ju ometi keegi "ei" ei ütle või kedagi teist minule ei eelista. Aga oleme ausad, alati on kuskil keegi, kes on meist parem. 

Klassikalise blogijana tahan täna alustuseks hoopis tänada. Tänada kõiki neid ägedaid inimesi, kes on võtnud vaevaks seda blogi lugeda ja minuga (meiega) oma mõtteid jagada. Ma ei oleks kunagi arvanud, et nii paljud on valmis oma kogemusi (ja ka kiidusõnu) jagama ning mul on selle üle siiralt hea meel!

Aga kuna te siin ilmselt siiski kiidusõnu lugemas ei käi, siis jätkan sealt, kus pooleli jäin. Kuigi ütlen ära, et päris kronoloogilises järjekorras siin blogis kõik lood ei ole. Mitmed asjad toimusid paralleelselt, aga et kõike oleks veidi lihtsam jälgida, olen üritanud asju postitustes rühmitada. 
Täna mõtlesin rääkida sellest, mis saab siis, kui tunnete asemel tekib hoopis sõbralik klapp. Minu senine deitimise rekord on kolm kohtumist (ühe ja sama inimesega siis). Tolle noormehega tutvusin, kui olin juba kuu-poolteist aktiivselt tinderdanud. Mäletan tema puhul peamise asjana just suurt ja pidevat entusiasmi. Mis mõjus tegelikult väga positiivselt. Juba alguses, kui alles niisama kirjutasime, oli ta minu tegemistest väga vaimustunud, kiitis pidevalt, kui äge kõik on ja kui äge mina olen. Olin muidugi kõrvust tõstetud. 

Meenutades veidi eelmises postituses kirjutatut, siis olin peale seda, kui "noormees number kolm" mind sõbrastaatusesse tõstis tõesti väga löödud. Mõte, et miks ma küll panin end olukorda, mis võimaldas sellel juhtuda, keerles mu peas nagu pesumasina trummel ja ei tahtnud kuidagi kaduda. Aga kas ma olen juba öelnud, et ma olin tol ajal väga ebakindel? Sama päeva õhtuks olin Tinderis tagasi! Ja mis seal salata, ütlus "loodus tühja kohta ei salli" kehtib ilmselgelt ka selles valdkonnas. 

Sel samal õhtul kirjutas mulle pärast päris pikka vaheaega uuesti noormees number üks, tuntud ka kui "hämaja", "veebideit" ja vahel ka "matkaraja-tüüp". Muigasin veidi tema "pole nii ammu jutustanud, saaks äkki ikka kokku ja jooks veini" jutu peale ja lahutasin temaga vesteldes oma meelt. Ei, plaani kokku saada mul tõesti polnud, aga kuidagi naljakas oli, kuidas meestel oleks nagu mingi meeleorgan, millega nad tajuvad, et sa just vallaliseks said. Mitte, et ma varem otseselt hõivatud oleks olnud, aga mõtted olid kindlasti mujal...

Ka minu teine ja kolmas Tinder-date oli noormeestega, kellega olin matchinud eriolukorra ajal ja sellest tulenevalt päris pikalt kirjutanud. ​

Nendest kahest täiesti vastandlikust kogemusest täna lähemalt räägingi.

Olles nüüd u 5 kuud "tinderdanud" (sellest 3 eriolukorra järgselt, st aktiivsemalt), olen aru saanud, et see viis endale kaaslast leida töötab tegelikult väga sarnaselt sellele, kuidas netist väljaspool, paljud ütleksid siinkohal vist "päris maailmas", kohtumine käib. ​

Mis on ilmselt päris loogiline, aga mina selle peale kohe ei tulnud. Millest ma räägin? Räägin sellest, et selles nö pärismaailmas inimestega (vastassugupoolega) kohtudes juhtub ju alatasa, et tutvume kellegagi, kes peaks teoorias olema meile vägagi sobiv, aga reaalsuses ei teki mingit klappi, mis võimaldaks tuttava- või sõbrasuhtest edasi liikuda. See on igapäevane, just seetõttu me iga uue tuttavaga suhtesse ei astugi. Sest enamikuga lihtsalt ei teki seda tunnet. 

Miskipärast eeldasin ma aga, et Tinderis asjad nii ei käi. Et kui ma juba kellegagi matchin, siis on tõenäosus klapi tekkimiseks väga suur. Aga miks? Puhtalt füüsilise meeldimise tõttu? Mis võib pealegi üpris petlik olla. Noh, sest pildid! ​

Mõned nädalad peale minu Tinderi-karjääri algust algas Eestis ka CoVid-19 viirusest tingitud eriolukord, inimesed jäid kodukontoritesse, kohtumised olid keelatud, kõik olid segaduses. Tagantjärele võib vast öelda, et Tinder oli sel ajal eriti aktiivne. Sotsiaalsete kontaktide vähesus päästis paljudel "keelepaelad" valla ja otsiti võimalust kontakti (olgugi et virtuaalset) luua. Vesteldud sai sel ajal tõesti paljudega, aga eredaid mälestusi väga palju polegi. Kõige keerulisem oligi vast see, et vestlust tuli üleval pidada nii pikalt, sest kellegagi kokku saada ei olnud võimalik (mitte, et paljud selleks siiski soovi ei avaldanud). Aga millest sa ikka räägid, kui inimene sulle ju sisuliselt võõras ja kellegi elus suurt midagi ei toimu ka.

​Selle perioodi ajal sain lähedalt tuttavaks fenomeniga, mille nimetaksin "oi, teda ma ju tunnen!" match`iks. Ehk siis inimesed Tinderis, keda olen kunagi oma eelnevas elus kohanud. Neid oli muidugi mitmeid: endised töökaaslased, klassivennad, niisama sõprade sõbrad või lausa lapsepõlve liivakastikaaslased. Esimese "tuttava mõnest eelnevast elust", keda Tinderis kohtasin, libistasin paremale puhtalt uudishimust. Sest no olgem ausad, kes ei tahaks teada, mis valiku vastaspool tegi. Ja see on ju ainus võimalus teada saada. Tegemist oli põhikooli klassivennaga, keda ma polnud vähemalt 15 aastat näinud, ehk enamgi. Match sealt tuli ja vestlesime tegelikult mitu kuud päris tihedalt, lihtsalt elu-olust ja asjadest. Midagi romantilist seal ei olnud ja ma ei soovinud ka, aga toreda vestluskaaslase sain küll. Siiani jutustame (nüüd juba teistes keskkondades) vahelduva eduga. Tegemist on inimesega, kes töötab erialal, mis mullegi hingelähedane ning on lihtsalt minuga väga sarnane. Miks siis mitte edasi suhelda. Kohtunud me pole, aga võiks öelda, et sõbrad oleme küll.

Teise sellelaadse matchiga ei läinud kahjuks nii toredasti. 

Tüdruk kohtab poissi, nad armuvad ja järgneb 11 aastat vältav suhe. Nagu ikka igas endast lugupidavas romantilises komöödias. Selle erandiga, et see suhe oleks pidanud lõppema ehk juba peale 3. või siis vähemalt peale 7. aastat. Aga lõppes siis, kui täis sai 11 aastat. Mis sellest kõigest õppida? No kui mitte muud, siis seda, et oma sisetunnet tuleb usaldada ja otsused teha siis, kui süda ütleb, et need oleks õige ära teha. Enese defineerimine läbi kellegi teise, enese õnne sidumine kellegi teise olemasoluga on üks suurimaid vigu, mida tüdruk siin elus tegi.

Tüdrukul ei olnud enne poissi ühtegi tõsiseltvõetavat suhet. Ei olnud julgust ja ei olnud ka palju kandidaate. Vähemalt neid, kellega oleks julgenud kaasa minna. Poiss oli tüdruku esimene suhe ja esimene seksuaalpartner. Tüdruk oli enne poissi käinud mõnel üksikul kohtingul, seega ka selles vallas ei olnud tüdrukul palju kogemusi. Võib tekkida küsimus, et mida see tüdruk kogu oma noorusaja siis üldse tegi? Sest poisiga kohtus ta, kui ta oli 20. Tüdrukul oli tegelikult täitsa tore aeg ka enne poissi. Oli kool, trennid, sõbrad, isegi peod - kõik, mis ühele noorele hingele võiks meelepärane olla. Aga näe, neid poisse väga ei olnud. No mis sa teed, kui ei ole. Tagantjärele mõeldes, võib-olla saigi kogu ebakindlus just sealt alguse. Sest poisiga koos olles oli tüdrukul tihti tunne, et kes teine teda ikka võiks tahta. Sest varem ju keegi ei tahtnud. Ei, poiss ei öelnud seda kunagi, ega andnud isegi midagi sellist mõista. Selles mõttes oli täitsa tore poiss. Aga tüdruku peas olid sellised mõtted ikkagi.

Kui tüdruk suhte lõpetas ei saanud kõik päris päevapealt otsa. Oli ühine kodu, maja, pangalaen. See kõik tuli joonde ajada. Õnneks lapsi veel ei olnud. Aga lõpuks sai ikkagi 11 aastat. Oli see ikka pikk aeg…

Ebakindel, oma kehaga rahulolematu ja mures tuleviku pärast – kõik need emotsioonid ei olnud just viljakas pinnas uute tutvuste ja uue elu alustamiseks. Õnneks olid sõbrad, õnneks oli töö. Tüdruk nägi igapäevaselt vaeva, et muuta oma keha, selliseks, milles ta end mugavalt ja hästi tunneks. Ta nägi vaeva, et olla julgem, et jõuda ühel hetkel mõtteni, et tema kõrval võiks olla keegi teine, keegi uus, keegi, keda ta veel ei tundnud, aga kes ometi pidi ju kuskil siiski olemas olema.

Umbes 6 kuud peale lahkuminekut otsustas tüdruk, et nüüd on see hetk. Nüüd teeb ta selle sammu ja loob endale konto kohtingurakendusse Tinder. Sest mida sa 31-aastaselt ja elades aastas 2020 muud ikka teed, eks?