Tere kõigile, kel on jätkunud piisavalt püsivust, et aeg-ajalt ikka siia lehele piiluda ja veenduda, et endiselt ei ole ühtegi uut postitust...
Ja mõned teist on isegi kommenteerinud, mis on äärmiselt südantsoojendav. Kuna minu gmail`i postkast otsustas ühel hetkel, et saadab kõik kommentaaride teavitused rämsposti, avastasin need täiesti juhuslikult, kui blogi lehe üle pika aja avasin. Seega vabandan kõigi ees, kes arvasid, et ma nende kommentaari lihtsalt üles ei lase. Oleksin tahtnud küll, aga elasin õndsas teadmises, et kedagi juba ammu ei huvita. Nüüd on kõik kommentaarid kenasti üleval, kõigile vaatamiseks välja pandud :) Aga miks ma üle pika aja siia ära eksisin? Ja kus ma olen nii kaua olnud? Põhjuseid ei tule kaugelt otsida, selleks on ikka ja jälle vana hea tinder.
18 Comments
Ühe viimase kogemuse valguses avastasin, et elan justkui juba mitmendat korda läbi sisuliselt täpselt sama olukorda. Nagu oleks kordussaates. Ja sellest täpsemalt täna kirjutada tahangi. Tuleb selline veidi sisse vaatavam ja ilmselt mitte kõige humoorikam postitus. Ja kardan, et ka pikk... Olen hästi tänulik, kui keegi ütleks sõna sekka või annaks omapoolse nägemuse, et miks see kõik just nii on.
Mida ma siis täpsemalt märkasin? Märkasin seda, et kõik minu viimased 3 tõsisemat kokkupuudet noormeestega, kelle vastu mul on huvi olnud ja kes on (vist) ka minust huvitatud olnud, on kulmineerunud võrdlemisi sarnaselt.
Lugesin kokku, täpselt 106 päeva on möödas eelmisest postitusest. Miks, te küsite? Ah kes seda täpselt teab, aga ilmselt ammendasin end iseenda jaoks. Tundus kuidagi, et ring sai täis. Ja tänase seisuga võin öelda, et sai tõesti. See oli ju eelmise aasta kevadel, kui endale Tinderi konto tegin ja kogu trall pihta hakkas. Oma tõusude ja mõõnadega. Kusjuures ma pole peale selle blogiga alustamist kordagi neid postitusi uuesti üle lugenud. Nüüd, peale väikest vaheaega oli seda täitsa tore teha. Paljud asjad tulid nii eredalt uuesti meelde ja tekkis tunne, et tegelikult sai selle aasta jooksul ikka palju tehtud ja kogetud küll. Olgugi, et oli südamevalu ja viimast postitust lugedes ka sulaselget igatsust ja kerget depressiivsusele kaldumist. Aja möödudes tekib teatav perspektiiv ja ühtäkki saab sellest kõigest lihtsalt kogemus. Teinekord väärtuslikumgi kui kõik see hea, mis juhtunud on. Poleks arvanudki, et seda ütlen.
Olen aus, tulin täna siia, et end lihtsalt veidi välja elada. Et rääkida asjadest, millest ma päriselt rääkida ei julge, asjadest, mis on mind vaevanud juba pikalt ja mille tõttu ma olen viimasel ajal kaotanud tahte siia midagi kirja panna. Iseenesest oleks ju lihtne taaskord üles loetleda, milliseid kummalisi kohtumisi olen läbi elanud ja kellega suhelnud, aga tunnen, et oleksin seda tehes võrdlemisi silmakirjalik. Silmakirjalik selles kontekstis, et ma justkui hoiaksin mingit fassaadi, seda veidi lõbusat ja naljatlevat "oi, vaadake mis minuga juhtus!" fronti, olgugi, et ma samal ajal tunnen end sisemiselt päris katkisena. Ja selle tõttu kurvana. Ma tean, et keskmine lugeja ei käi siin ilmselt selliste lugude tõttu, mistõttu ei ole ma ka tahtnud neid tundeid ja mõtteid kirja panna, aga lõpuks jõudsin vist arusaamisele, et keda ma petan. Või miks ma petan? See on ju minu blogi ja minu lugu. Ja oleks igati aus ja õiglane rääkida asjadest nii nagu nad tegelikult on. Tegelikult on nii, et ma tunnen end väga üksikuna. Ma olen praeguseks u 1,5 aastat vallaline olnud ja sellest u aasta tundnud, et olen sealmaal, et mõte kellegi uue enda ellu laskmisest ei olegi kõige hirmutavam asi siin maamunal. Sellest aastast, mis oleks võinud saada silmarigi avardamise ja enese otsimise (ning leidmise) aasta, on saanud aga... ma ei teagi, kas üldse on midagi saanud. Mul olid plaanid, mõtted, ideed. Ma olin u aasta tagasi sisuliselt valmis maailma vallutama. Valmis reisima, väljas käima, uusi ja unustatud vanu hobisid ette võtma. Valmis taas elu nautima. Ja ühes sellega ka uute inimestega tutvuma, lootuses, et ehk on nende seas ka keegi mulle, päriseks. Aga ma tunnen, et see aasta on minult lihtsalt röövitud. Röövitud kogu selle ebakindla ja ebameeldiva olukorra tõttu mis maailmas valitseb. See pidev kodus istumine, piirangud reisimisele ja väljas käimisele, koduõpe jms, see kõik on viinud mind sinnani, et ma tunnen, justkui keegi füüsiliselt seisaks minu ja minu tuleviku vahel. Jah, ma tean kui jaburalt see kõik kõlab. Ja muidugi ei süüdista ma otseselt kedagi. Ma pole ühestki otsast koroonaeitaja või vaktsineerimisvastane, ma saan aru, mis maailmas toimub ja miks need piirangud ja reeglid on sellised nagu nad on, aga see ei muuda seda siiski minu jaoks oluliselt kergemaks. Ma justkui vaataks oma elu rongiaknast minust mööda sõitmas ja ma ei saa sinna midagi parata. Vaatan inimesi minu ümber, kel on asjad nö paigas, kel on pere, töö ja kõik muu. Nad kannatavad selle (loodetavasti ajutise) seisaku ära, pühenduvad perele ja tööle ja lähevad lihtsalt karavaniga kaasa. Kuniks see karavan taas vana hoo sisse võtab. Aga millele pühendun mina? Tööle. Sest muud ju ei olegi. Ja see teeb mind nii kurvaks. Kurvaks teeb, et ei ole kedagi, kelle kaisus õhtuti nõmedat olukorda kiruda, kellega Netflixist kõikide juba vaadatud sarjade hulgast uut valida, kellega kodukontoris laua ja tooli pärast kakelda, kellega oma elu jagada... Ma saan seda kõike kirja pannes ise ka aru, kui tüütu hala see on, aga ma olen jõudnud olukorda, kus ma ei oska ennast enam lohutada ka. Tavaliselt öeldakse sellises olukorras, et mine kodust välja, vaata ringi, tee asju, ela elu ja küll asjad juhtuvad. Ja ma siiralt usun sellesse! Aga mul ei ole kuhugi minna. Mul ei ole midagi teha ja ka seda, kellega seda mittemidagit koos teha. Ning ma ei näe, et see niipea ka muutuma hakkaks. Ja see kõik paneb mul taas pisarad voolama. Ma ei ole loodud üksi elama ja olema. Kirjutasin endale hiljuti märkmiku äärele sellise tsitaadi: "Ka sina oled ime, mille täitumisse keegi usub!". Ma tõesti tahan sellesse uskuda, aga nii raske on.
Püüan varsti taas toredamatel teemadel kirjutada. Täna sai kahjuks nii.
Olgugi, et eelnevate kirjutiste põhjal jääb vist juba vägisi mulje, et oma taasavastatud eksist muud minu elus hetkel ei toimugi, siis õnneks päris nii see siiski ka ei ole. Eelmise aastanumbri lõpus ja ka selle alguses on taaskord kogunenud omajagu huvitavaid ja kohati koomilisi või lihtsalt kummalisi kontakte, mis alguse saanud tinderi avaratelt väljadelt. Mõtlesin, et võtangi täna ette ja kirjeldan mõnd neist.
Alustan tõsisematel teemadel ja liigun veidi kergemate asjade suunas. Et ikka meeldival toonil lõpetada. Olen siin varasemalt maininud ka (rohkem vist küll kommentaariumis), et mul on päris halb sisetunne. Või kuidas seda nüüd õigem öelda olekski... ma ei saa alati oma sisetunnet usaldada. Olen kuulnud müüte inimestest, kes alati "õige asja ära tunnetavad", aga mina nende hulka suure tõenäosusega siiski ei kuulu. Ühe noormehega panin selles osas ikka eriti pange. Kuigi jah, paljud asjad aitasid sellele kaasa ja ma kahtlustan, et ma pole ainus, kes selle orgi otsa on astunud.
Vot nüüd olen ma midagi saavutanud! Kätte jõudis hetk, kui blogisse tuli esimene kommentaarid stiilis "Millal järgmine postitus tuleb?". Ei, see paus ei olnud selleks, et mõni selline kommentaar nüüd lõpuks ikka ära tuleks, lihtsalt läks nii, aga see on uskumatult uskumatu tunne, kui avastad, et keegi ootab midagi, mida ainult sinul on pakkuda. Vau. Ma tean küll, et siin blogis mõned lugejad on (sest kommentaarid!, nendest peaks lausa eraldi postituse tegema), aga mul ei ole mingit statistikaprogrammi vms, mille kaudu ma saaks ülevaate, et kui palju ja kes ja kust siin täpsemalt lugemas käib. Seega minu vaimusilmas on teid täpselt see hulk nagu teid on kommentaariumis. Ja te olete kõik nii paganama ägedad. Isegi need, kes ütlevad, et ma veidi nõme olen. Sest te ju loete...
Aga vaevalt et keegi teist siin sellise teksti pärast käib, seega asume asja kallale.
Eelmise postituse lõpus sai üks tore (oli ikka või?) cliffhanger üles riputatud, toome ta sealt kaljuservalt nüüd siis alla. Kes see oli, kes kirjutas?
Ae! - Ae, ae, ae ....
Kas siin on keegi? - Kas siin on keegi... kas siin on keegi... kas siin on keegi...
Kas teile tundub ka, et siin kajab? Ruum on inimestest nii tühjaks valgunud, et kõhe on. Ma olen blogist nii kaua eemale hoidnud, et pidin paar oma viimast postitust üle lugema, et mäletaks, kuhu ma siis õigupoolest jäingi. Viimase postituse kuupäevaks on saanud 30.10, seega nüüd, täiesti planeerimatult, aga siiski täpselt kaks kuud hiljem, alustame taas!
Tere taas! Väike paus on (loodetavasti mõistetavalt) sisse tulnud, sest tegelesin ja tegelen endiselt elu vanasse rütmi tagasi saamisega ning tundus, et ükskõik mis ma ka kirjutan, see oleks lihtsalt üks suur ja tüütu halapostitus. Usun, et ühest sellisest oli küll ja veel.
Õnneks on meeleolu juba päris positiivne ja enam ei nuta. Kurbust tekitab rohkem mõte sellest, et taas üksi olen ja nagu ma ühes eelmistest postitustest juba mainisin, tundub nagu oleksin aasta jagu samme tagasi kõndinud, aga muus osas on juba päris tore olla.
Otsustasin siin vahepeal (sõprade soovitusel, enda sisetunde mõjul ja ka teie kommentaare lugedes) taas tinderimaailma sukelduda. Ütlen siis ausalt ära, et puhtalt soovist veidi tähelepanu saada ja end paremini tunda. Ei saa öelda, et see ei töötaks, töötab tõesti. Aga kohati töötab sel korral ka vastupidi, sest mingil põhjusel on "sügise tinder" minu jaoks osutunud hoopis erinevaks "kevade/suve tinderist". Püstitan hüpoteesi ja väidan, et ehk teeb kevad ja suvi inimesed tõesti rõõmsamaks, avatumaks ja aktiivsemaks, sest praegu on kõik kuidagi veider. Inimesed kinnised, lihtsalt toredaid jutuajamisi on väga vähe ette tulnud ja päris mitmete veidrike peale olen ka sattunud...
Hmm... siit on nüüd veidi raske otsustada, et kuidas edasi minna, sest nagu te ilmselt aru saate, olen oma lugudega iseendale järele jõudnud. Võimalik, et ajapikku tuleb veel üht-teist meelde, millest kirjutanud ei ole, aga tundub, et kõik suurem, olulisem ja tähelepanuväärsem on nüüdseks ära kirjeldatud.
Seega mõtlesin, et enne kui tundub, et suudan hiljuti toimunud lahkuminekust lähemalt rääkida, räägin veidi lihtsalt sellest, mis tunded ja mõtted mind viimase nädala jooksul on vallanud. Seega hoiatan juba ette, et sellest tuleb veidi teist laadi postitus. Ilmselt omajagu hala ja veidi ka enesehaletsust.
Tundub, et siit oleks paslik järjejutuga jätkata ehk siis panna kirja, mis sai edasi.
Eelmise postituse all väitsid mitmed, et kui mees liiga uimane on ja piisavalt tähelepanu ei pööra, siis ta lihtsalt ei ole huvitatud. Võib-olla räägivad siin minu soovunelmad või olen ma lihtsalt liiga naiivne, aga ma tõesti usun, et on siiski ka tegureid, millest taoline käitumine võib olla põhjustatud, mis ei ole alati tingimata selgitatavad sellega, et mehel pole tegelikult huvi. Jah, ilmselgelt ei olnud tolle noormehe (nimetagem siis teda Noormees nr 1) huvi väga suur, st ta ei armunud minusse esimesest silmapilgust, aga ometi sain ma temaga kirjutades ju aru, et päris null see huvi ka ei olnud. Mingisugune klapp meie vahel siiski oli ja huvi taas kohtuda oli igati mõlemapoolne. Tolle noormehe vabanduseks võin öelda, et põhjuseid, miks tal deitimiseks ja 24/7 messengeri kirjavahetuses olemiseks vähe aega oli, oli tõesti mitmeid. Ta oli tööl parajasti asendamas üht pikemale puhkusele läinud kolleegi, mistõttu tegi sisuliselt kahe inimese tööd. Lisaks oli tal kodukohas pärandiks saadud maja, mida ta vaikselt kõpitses ja nö korras hoidis. Ning väidetavalt tegi ta veel ka kodus remonti. Ja kõikidest nende tegevustest rääkis ta mulle päris palju, saatis ka pilte jms, ehk siis mul tõesti ei olnud kahtlust, et ta on väga hõivatud inimene. Jah, mõtlesin ka mina muidugi, et oleks ju kena, kui noormees ohverdaks mõned neist tegevustest oma uue ja kena tutvuse (saite ikka aru, et mõtlesin ennast, eks?) nimel, aga samas kui mõtlema hakkan, siis kas mina oleksin mõne just tekkinud uue tutvuse nimel selleks valmis? Ja mida oleks ta tegelikult saanudki teha. Töökohustused olid juba võetud, remont käis, maja vajas ka hoolt... seega ega ei olekski ilmselt saanud suurt midagi teisiti teha. Võib vast öelda, et noormees valis lihtsalt veidi halva aja, mil oma Tinderi-karjääri alustada, sest suhtlemiseks tal lihtsalt nappiski selle kõige tõttu aega.
Naljakal kombel juhtus nii, et kui olin mõnda aega nö vabalt võtnud ja rohkem lustimisele keskendunud, hakkasid ühtäkki asjad juhtuma. Hakka või uskuma, et väljend "inimesed tulevad su ellu kõige ootamatumal hetkel ja just siis, kui sa ei otsi" peab paika, sest nii see tõesti oli, et kui ma enam meeleheitlikult otsimisele ei keskendunud, märkasin ühtäkki, et olin kohtunud või jutustama hakanud lausa mitme noormehega, kellel tundus olevat potentsiaali see ühe deidi needus murda. Täna nendest veidi lähemalt räägingi.
Hoolimata "vabalt võtmisest" skrollisin muidugi Tinderis edasi. Teate, sellest saab üsna kiiresti (või no olgu, ma ei üldista, aga minul tõesti sai) paras sõltuvus. Isegi kui ma päeva jooksul skrollida ei jõudnud, siis oli kindel, et õhtul enne magamaminekut vaatasin siiski üle, mis menüüs on ja tegin oma paremale-vasakule lükked ära. Ma lihtsalt otsustasin mitte enam väga põdeda selle pärast, kes ja kui palju mind laigib või kui palju ja keda mina vastu paremale lükkan. Ja kui tekkisidki matchid, siis ei vaevanud ma oma pead pikalt sellega, miks mõni neist mulle ei kirjuta ja ei kirjutanud üldiselt ka ise (varem ma ikka aeg-ajalt tegin seda, kui keegi väga huvitas ja tema samas vestlust ei alustanud). Lasin lihtsalt elul (või siis Tinderil...) minna nii nagu minema peab.
Nonii, kuhu edasi? Siit on tõesti veidi keeruline jätkata, eelmise postituse tagasiside oli üheltpoolt üllatav, teisalt jälle võrdlemisi oodatav. Olen õnnelik, et oli neid, kes mind päris 100% hukka ei mõistnud ja omajagu neidki, kes leidsid, et päris mustvalge see olukord ka siiski ei olnud. Samas tõdesin ju ka ise, et selles loos oli asju, mille pärast ehk tasuks piinlikkust tunda, seega on tore näha, et ka lugejate seas teatav kriitikameel ja südametunnistus täitsa eksisteerib. Nüüdseks tuleb aga vast tõdeda, et mis tehtud see tehtud ja elu läheb edasi. Meil kõigil.
Omajagu keeruline oli ka otsustada, et millest siis nüüd edasi rääkida. Aga kui ma eelmises postituses selle Pandora laeka juba avasin, siis ilmselt oleks paslik siit ka jätkata. "Pahed" on pudelist ju juba niikuinii väljas, mängime nendega siis veidi.
Tere taas! Vahepeal on päris palju vett merre voolanud, alanud on sügis, puhkusest pole enam haisugi ja igapäevaelu on muutunud oluliselt rutiinsemaks ja on seetõttu ka tulvil kohustusi, mis liiga suure osa päevast halvavad. Ilmselt saate aru, et püüan ääri-veeri jõuda vabanduseni, sest tunnen tõesti, et olen oma bloginurgakese veidi liialt unarusse jätnud.
Üks põhjus, miks ma aga kirjutada ei ole mallanud, on see, et ma aimasin, et peaksin jõudma teemadega sinnani, kuhu jõudmise osas ma olen veidi skeptiline. Skeptiline just seetõttu, et ma ei tea, mida minu lugejad sellest kõigest arvavad, ütlevad, ehk isegi kommenteerivad... Aga samas. Seda blogi alustades lubasin iseendale, et kirjeldan kõike nii nagu see oli või siis vähemalt nii nagu see minu vaatevinklist tundus olevat, ja olen enda vastu võimalikult aus. Ja oleks veidi alatu nüüd seda lubadust murdma hakata.
Nimelt juhtus nii, et ühel hetkel (no kes ei oleks näinud seda tulemas, eks?) viskas mul kogu sellest deitimise maailmast suure kaarega üle. Iga uus vestlus tinderis tekitas pigem vastumeelsust ja emotsioone stiilis "oeh, here we go again!". Ja iga uus esimene deit tundus justkui pigem kohustus, mitte võimalus või miski, mida väga oodata. Tinderis jutustamisest ja deitimisest oli paari kuuga saanud niivõrd tavaline igapäevaelu osa, et selles ei olnud enam palju nauditavat. See oli muutunud rutiinseks. Ja nagu kõik rutiinsed asjad, ei olnud selles midagi, mis silmad särama paneks.
Tundub, et on aeg taas sõnu ritta seadma hakata. Tänases postituses ühte suuremat läbivat teemat ei olegi, mõtlesin lihtsalt rääkida mõned lühemad lood.
Nagu ka eelnevalt olen maininud, on üks raskemaid asju sellise deitimise juures see, kui pead kellelegi "ei" ütlema. Igakord kui tunnen, et romantilisemat laadi klappi ei ole tekkinud, aga ometi on ju tegemist toreda ja meeldiva inimesega (ja enamik neist tõesti on seda), tahab minu süda peaaegu pooleks murduda, kui mõtlen, et pean piduri peale tõmbama ja inimesele selle välja ütlema. Ma arvan, et tunnen end nii halvasti seetõttu, et mulle üldiselt lihtsalt ei meeldi kellelegi haiget teha. Ja kuna ise olen ju ka elus haiget saanud (kes meist ei oleks, eks), siis no kohe üldse ei kipu seda tunnet omakorda teistele tekitama. Tinderi-karjääri jooksul on mul äraütlemisi tulnud taluda üllatavalt vähe (kuigi ma olen ikka äärmiselt keskmine tots), aga need, mis on olnud, on olnud (mis teha) parajalt haavavad. Ühest suuremast olen siin juba rääkinud. Selle pidin tüübilt veel ise välja pressima ka.
Ühtegi sellist esimese kohtumise järgset "sorry, aga jääb vist ära" kirja ma üllataval kombel saanud ei olegi, aga neid vestlusi, mis entusiastlikult algavad ja siis ühel hetkel teise osapoole initsiatiivil hääbuma hakkavad, on ikka olnud. No tahaks ikka mõelda, et ma olen ilus, kütkestav, arukas, meeldiv vestluspartner ja kõik need muud head omadused, mistõttu mulle ju ometi keegi "ei" ei ütle või kedagi teist minule ei eelista. Aga oleme ausad, alati on kuskil keegi, kes on meist parem.
Klassikalise blogijana tahan täna alustuseks hoopis tänada. Tänada kõiki neid ägedaid inimesi, kes on võtnud vaevaks seda blogi lugeda ja minuga (meiega) oma mõtteid jagada. Ma ei oleks kunagi arvanud, et nii paljud on valmis oma kogemusi (ja ka kiidusõnu) jagama ning mul on selle üle siiralt hea meel!
Aga kuna te siin ilmselt siiski kiidusõnu lugemas ei käi, siis jätkan sealt, kus pooleli jäin. Kuigi ütlen ära, et päris kronoloogilises järjekorras siin blogis kõik lood ei ole. Mitmed asjad toimusid paralleelselt, aga et kõike oleks veidi lihtsam jälgida, olen üritanud asju postitustes rühmitada.
Täna mõtlesin rääkida sellest, mis saab siis, kui tunnete asemel tekib hoopis sõbralik klapp. Minu senine deitimise rekord on kolm kohtumist (ühe ja sama inimesega siis). Tolle noormehega tutvusin, kui olin juba kuu-poolteist aktiivselt tinderdanud. Mäletan tema puhul peamise asjana just suurt ja pidevat entusiasmi. Mis mõjus tegelikult väga positiivselt. Juba alguses, kui alles niisama kirjutasime, oli ta minu tegemistest väga vaimustunud, kiitis pidevalt, kui äge kõik on ja kui äge mina olen. Olin muidugi kõrvust tõstetud. |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|