Meenutades veidi eelmises postituses kirjutatut, siis olin peale seda, kui "noormees number kolm" mind sõbrastaatusesse tõstis tõesti väga löödud. Mõte, et miks ma küll panin end olukorda, mis võimaldas sellel juhtuda, keerles mu peas nagu pesumasina trummel ja ei tahtnud kuidagi kaduda. Aga kas ma olen juba öelnud, et ma olin tol ajal väga ebakindel? Sama päeva õhtuks olin Tinderis tagasi! Ja mis seal salata, ütlus "loodus tühja kohta ei salli" kehtib ilmselgelt ka selles valdkonnas.
Sel samal õhtul kirjutas mulle pärast päris pikka vaheaega uuesti noormees number üks, tuntud ka kui "hämaja", "veebideit" ja vahel ka "matkaraja-tüüp". Muigasin veidi tema "pole nii ammu jutustanud, saaks äkki ikka kokku ja jooks veini" jutu peale ja lahutasin temaga vesteldes oma meelt. Ei, plaani kokku saada mul tõesti polnud, aga kuidagi naljakas oli, kuidas meestel oleks nagu mingi meeleorgan, millega nad tajuvad, et sa just vallaliseks said. Mitte, et ma varem otseselt hõivatud oleks olnud, aga mõtted olid kindlasti mujal...
Sel samal õhtul matchisin noormehega, kelle tõttu sain magama alles kuskil öösel kella kahe ajal, sest jutt jooksis nagu Usain Bolt, kui ta maailmameistriks tuli. Kui ma nüüd meenutan, olin tegelikult vist hoopis mina see, kes vestlust alustas. Põhjuseks tema toredalt humoorikas enesetutvustus, mis mind väga paelus. Midagi sellega seonduvalt ma ka kirjutasin, tema vastas ja sealt sai alguse tunde vältav humoorikas ja veidi sarkastiline kirjavahetus, mis oli kindlasti kõige huvitavam ja paeluvam virtuaalne jutuajamine, mis mul kunagi olnud on. Klapp tundus fantastiline, mõtlesime sarnaselt, olime väga sarnase huumorimeelega. Vaimustus, mis selle vestluse käigus minus aina suurenes, aitas kusjuures väga edukalt üle saada sama päeva hommikul tekkinud sõbrastaatusesse sattumise masendusest. Järgnevatel päevadel meie vestlus jätkus, täpselt sama humoorikalt ja vabalt nagu see oli alanud. Kuna taaskord oli tegu noormehega, kellega ma ei elanud samas linnas ja kes tol hetkel üldse suvitas ühes Eesti maakohas (mis minu linnale küll veidi lähemal), siis ei olnud meil kohe võimalik kohtuda. Pidin juba järgmisel päeval sõitma mõneks ajaks ühele Eesti saarele, sellele järgnes Jaanipäev ja nii venis see virtuaalne suhtlus meil taaskord päris pikaks. Aga kokku me lõpuks siiski saime, vist umbes nädal peale tutvumist.
Eelmises postituses juba veidi kurtsin selle üle, et kordi, kui virtuaalselt tekkinud kujuteldav klapp laivis kildudeks puruneb, on nüüdseks kogunenud juba liialt palju. Ka sel korral juhtus kõik täpselt samamoodi. Tunnistan, et olin enne seda kohtumist päris närvis ja peamiselt just seetõttu, et kartsin juba ette, et virtuaalne huumor ja lõõpimine ei tule ehk reaalses suhtluses nii hästi välja. Kartsin just enda pärast.
Huvitaval kombel oli aga vastupidi. Minul ei olnudki sellega suurt probleemi, tundsin end suht vabalt ka temaga silmast-silma suheldes, aga tema jooksis täiesti kokku. Või no kas just täiesti, aga humoorikalt sarmikast ja tabavate ütlustega hiilanud vestluskaaslasest oli saanud... no keskmine Eesti mees. Mitte midagi väga halba, aga midagi vaimustavat ka mitte. Tajusin, et ta oli närvis ja seetõttu ilmselt ebakindel. Püüdsin olukorda leevendada, olles ise võimalikult vaba ja vahetu, et ehk ta vaikselt harjub, aga olulist muutust ma siiski ei tajunud. Kas pean üldse mainima, et olin taaskord väga löödud?
Otsustasin aga, et annan noormehele veel ühe võimaluse. Mulle tundus endiselt, et me tegelikult sobiksime väga hästi, just vaimsel tasandil. Korrutasin endale, et kui ta oma hirmust üle saab, oleks meil koos ilmselt väga lõbus - naeraksime, lõõbiksime, lõpetaksime teineteise lauseid.
Sest veebis edasi jutustades see nii jälle oli. Ja eks selliste mõtete sisendamine aitas mul veidi ilmselt ka silmast-silma kohtumisel esinenud olukorda unustada.
Mida ma selle deidi käigus veel avastasin? Huvitaval kombel olin ma veebis suheldes täiesti tähelepanuta jätnud noormehe välimuse. Ilmselt oli jutt nii paeluv ja põnev, et ma ei pidanudki vajalikuks sellesse väga süveneda. Võib vast öelda, et füüsiliselt ei olnud tegu just minu tüüpi mehega. Ma pean siinkohal vajalikuks rõhutada, et ma ei otsi Tinderist meesmodelle, ilueedisid vms. Mulle meeldivadki selliseid veidi karusemad ja mehelikumad mehed, habe jms on vägagi teemas. Kindlasti ei pea olema ka tippvormis. Mees võiks küll minust veidi pikem olla, aga ka see ei ole tingimata "must have". Aga kõige olulisem on, et mees enda eest hoolitseks. St mulle ei ole vaja viimase moe järgi riideid ja soengut, aga mulle on oluline, et inimene oleks puhas, korralik ja näeks välja, nagu ta peab oma kehast ja välimusest lugu. Ütleme nii, et see tüüp nendele kriteeriumitele päris ei vastanud. Number liiga suur triiksärk, mis mõeldud veidi punnitavat õllekõhtu varjama, kergelt kiilanev (ps! mulle meeldivad kiilakad mehed!) ja soeng, mis polnud kuid juuksuri kätt näinud. Veidi kottis teksad ja kergelt ära tallatud kingad. Ühesõnaga kompott, mis ei mõjunud üldse atraktiivselt. Ma täitsa usun kusjuures, et kui ta oleks tulnud kohale ja olnud sama humoorikas ja sarmikas kui meie veebivestlustes, poleks ma neid asju võibolla isegi nii väga märganud. Aga kuna olin selles osas juba pettunud, siis oli raske ka muust mööda vaadata...
Aga ikka andsin talle teise võimaluse. Sest mul oli peas juba mingi fantaasia, kujutlus sellest, kui hästi me võiksime sobida. Olgugi, et me ju üldse ei sobinud!
Teine deit möödus looduses (minu idee). Ta oli väga galantselt nõus taaskord minu linna (tegelikult küll selle lähedusse metsarajale) sõitma ja veetsime täitsa toredad 2 tundi matkates. No kas pole romantiline? Ei, ei olnud. Toredam oli küll (kui esimesel deidil) ja noormees silmnähtavalt vähem närvis, aga tunnet siiski ei mingisugust. Ma ei tea miks, aga sellest noormehest on mul tegelikult olnud siiani vist kõige raskem lahti lasta. Kuigi nüüd, kui ma siin seda kõike kirjutan, mõtlen ise ka, et miks küll ometi?? Ma ise arvan, et asi oli selles virtuaalselt tekkinud isiksuste klapis. Sest just midagi sellist ma tegelikult otsingi. Olen juba selles vanuses, et tean, et välimus muutub ja ei ole igavene ning on paljuski seotud just meie tunnetega inimese vastu. Aga isiksust ja vaimset klappi nii naljalt ei tekita ega muuda. Seetõttu olen temaga tegelikult siiani põgusalt edasi suhelnud ja ei ole tänaseni kindlat EI´d öelnud. Ka tema ei ole. Ja siit tuleb kolmas ning viimane aspekt, mis selle suhtluse nii veidraks muudab. Ma olen korduvalt rõhutanud, kui ebakindel ma olen, eks? No ütleme nii, et see noormees on ilmselt minust veel kordades ebakindlam. Kui me peale esimest ja teist deiti veebis edasi jutustasime, andis ta mulle miskipärast korduvalt mõista, et kui ma temaga suhelda ei soovi, siis see on ok ja ta aktsepteerib seda. Korduvalt! Olgugi, et mingit põhjust selleks otseselt ei olnud, ma ei olnud mõista andnud, et ma enam kohtuda ei soovi, olin äärmiselt sõbralik ja jutt jooksis nagu varemgi. Aga ikkagi pidas ta vajalikuks mulle nö varuväljapääs tekitada. Kuna see mulle esmalt nalja ja hiljem ka hämmingut tekitas, siis ma muidugi küsisin, et mis värk sellega on. Sest mulle tundus korraks, et ehk on hoopis nii, et tema ei ole huvitatud, aga ei julge seda lihtsalt välja öelda. Selles asi (väidetavalt) ei olnud, ta pidas (enda sõnul) lihtsalt vajalikuks mulle taganemistee jätta. Sest tema kogemus ütles, et naised aegajalt vajavad seda. Praegu mõtlen, et kas ta tõesti tajus juba sel hetkel midagi, milles mina veel selgusele ei olnud jõudnud... Mina oma suhtumist küll (teadlikult vähemalt) ei muutnud ja rääkisime ka põgusalt uutest võimalikest kohtumistest. Aga endiselt pidas ta vajalikuks aegajalt mulle meenutada, et "kui sul peaks olema vaja põgeneda, siis tagauks on seal". Sellistest märkustest said alguse ka päris mitmed virtuaalsed sõnelused, sest no mismõttes?, aga kõik jõudis ikka ja alati välja sinnani, et ta on ebakindel ja tahab lihtsalt, et ma ei tunneks, et olen sunnitud temaga suhtlema. Mina ise tundsin pigem, et ta peab mind saamatuks, kui arvab, et ma ei oska "ei" öelda, st ei leia ise väljapääsu üles.
Aga eks ma ilmselt veidi olin ka... saamatu siis.
Aga las ma arvan, enamik teist ei tulnud siia lugema, milline vaimustav virtuaalne klapp mul oli? Tulite vast ikka dicpic`i pärast. Nagu öeldud, tulles see tõesti ei hüüdnud. Isegi ei sosistanud mitte. Lugu iseenesest on lühike. Tekkis match ühe minust veidi noorema tüübiga, vestlesime põgusalt ja ta tegi üsna pea ettepaneku, et suhtleksime facebooki messengeris edasi. Ma ei tea miks, no tõesti ei tea, aga miskipärast ma nõustusin. Naljakas lihtsalt, et on tüüpe, kellele ma pole nädalaid tahtnud oma täisnime öelda, aga temaga jõudsin selleni juba paar tundi pärast suhtluse algust... aga no nii see läks. Ju oli siis saatus! Jõudsime messengeris vahetada vist paar lühikest lauset, kuniks ta ütles, et ta on tegelikult hirmus kiimas ja arvab, et ma olen super seksikas tüdruk ning tadaa, ilma igasuguse trummipõrina, eelmängu ja hoiatuseta, seal see oli. Veidi hämaras pildistatud eesti mehe fallos! Kogu aus ja hiilguses minu messengeri vestluse ekraanil.
Mis ma sellega tegema pidin? Ei kujuta ette. Mul tekkis täiesti ebaratsionaalne hirm, et see sama peenis astub kohe mu korteri uksest sisse, mistõttu blokeerisin tüübi suurest ehmatusest ära. Seetõttu ei jõudnudki küsida, et mis tal mõttes oli. Tagantjärele olen mõelnud, et oleks tegelikult ju võinud.
Huvitav oleks lihtsalt teada, mis selliste meeste peas toimub. Ärge saage valesti aru, sexting õige inimesega õiges meeleolus võib olla vägagi tore tegevus. Aga kui sa oled võõras tüüp, kellega ma 2 tundi tagasi tutvusin ja kellega 5 minutit tagasi veel ilmast ja hariduspoliitikast rääkisin, siis ma ei soovi selle jutu lõpetuseks sinu riista näha. Saan aru, et mehed võivad vist tõesti erutuda ka neile keset AK uudiseid saadetud pildi peale, aga naised (vähemalt mina) päris nii ei tööta. Olgu, paljas ilus mees võib-olla isegi tekitaks veidi lustakaid mõtteid, aga ootamatult saadetud hämar pilt suhteliselt võõra tüübi riistast kindlasti mitte. Lõpetuseks tahan tänada kõiki, kes on võtnud vaevaks ja postituste alla oma kommentaare on jätnud. Neid on väga huvitav lugeda ja teadmine, et te loete ja kaasa mõtlete innustab ka mind rohkem kirjutama. Ootan teie tänase postituse kohta käivaid kommentaare juba suure huviga!
6 Comments
Kairi
8/8/2020 15:05:04
Olles ise tutvumisportaalides aega veetnud, on need mõtted ja tunded nii tuttavad. Just see, kuidas kellegagi kirjutades tekib nii suur klapp aga samas kohtudes ei saa arugi, et oleks tegu sama inimesega.
Reply
Autor
8/8/2020 18:42:56
Võrdlus liputamisega on äärmiselt tabav, mis muud see tegelikult ongi. Ja isegi tahaks teada, mis selle tegevuse õnnestumise % küll olla võiks?
Reply
Mia
14/8/2020 16:12:43
Mina leidsin oma abikaasa mõned aastad tagasi Flirticust :) Enne seda olin ca 8 aastat vahelduva eduga seal aktiivne ja mitteaktiivne (olenevalt suhtes oleku staatusest).
Reply
Autor
15/8/2020 18:09:52
Ka minul on mitmed nö arusaamised (keegi on ainult seksi peal väljas, mitu rauda tules jne) tekkinud alles hiljem. Eks nii on vist paljude asjadega tegelikult, et selles olukorras olles on raske neid märke näha ja tajuda. Ja kui neid märke juba palju saab, siis paned alles pildi kokku. Tahame ju ikka inimestest pigem head mõelda/oodata :)
Reply
Leena
18/8/2020 17:36:44
Mulle väga meeldib see blogi! Tutvusin oma mehega kunagi ühes hobifoorumis, nii et mul on elus olnud ainult üks sellist virtuaaltutvuse tüüpi deit. Ja just sellepärast olen veendunud, et täiesti on võimalik nii endale kaaslane leida: tutvute netis, suhtlete netis, saate kokku ja voilà. Mina pole pärast seda kohtingut rohkem ühegi teise mehega kohtamas käinud, nüüd juba 16 aastat. Still going strong :D
Reply
AUTOR
21/8/2020 15:20:22
Suur suur tänu selle kommentaari eest! Ka mina loodan, et ühel päeval nendele seiklustele enam järge ei tule. Eks siis tuleb uusi seiklusi otsima minna :)
Reply
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|