midagi tõsisemat? või siis ikkagi mitte...

Ka minu teine ja kolmas Tinder-date oli noormeestega, kellega olin matchinud eriolukorra ajal ja sellest tulenevalt päris pikalt kirjutanud. ​

via GIPHY

Nendest kahest täiesti vastandlikust kogemusest täna lähemalt räägingi.

Olles nüüd u 5 kuud "tinderdanud" (sellest 3 eriolukorra järgselt, st aktiivsemalt), olen aru saanud, et see viis endale kaaslast leida töötab tegelikult väga sarnaselt sellele, kuidas netist väljaspool, paljud ütleksid siinkohal vist "päris maailmas", kohtumine käib. ​

via GIPHY

Mis on ilmselt päris loogiline, aga mina selle peale kohe ei tulnud. Millest ma räägin? Räägin sellest, et selles nö pärismaailmas inimestega (vastassugupoolega) kohtudes juhtub ju alatasa, et tutvume kellegagi, kes peaks teoorias olema meile vägagi sobiv, aga reaalsuses ei teki mingit klappi, mis võimaldaks tuttava- või sõbrasuhtest edasi liikuda. See on igapäevane, just seetõttu me iga uue tuttavaga suhtesse ei astugi. Sest enamikuga lihtsalt ei teki seda tunnet. 

Miskipärast eeldasin ma aga, et Tinderis asjad nii ei käi. Et kui ma juba kellegagi matchin, siis on tõenäosus klapi tekkimiseks väga suur. Aga miks? Puhtalt füüsilise meeldimise tõttu? Mis võib pealegi üpris petlik olla. Noh, sest pildid! ​

via GIPHY

Olgem ausad, kellegagi veebis kirjutades loome endale sellest inimesest mingi pildi. Ma võrdleksin seda raamatu lugemisega. Olen Harry Potteri ajastu laps ja suur fänn. Raamatuid lugedes oli mul peas terve Potteri-maailm, mille olin ise loonud. Olin selle kokku pannud raamatus esitatud infokillukeste ja oma fantaasia põhjal. Ja siis vaatasin esimest Potteri filmi ja sain aru, et minu maailm erines filmis esitatust päris suurel määral. Ja samamoodi on virtuaalse suhtlusega. Me loome inimesest endale pildi, pannes selle kokku meile poetatud infokildudest ja muidugi oma tõlgendustest. Lisame sinna paraja annuse fantaasiat, unistusi, lootusi ja ootusi. Ja sünnibki mingi inimene, keda ei ole ju tegelikult olemas. Ei saagi olla. Ja see ei ole kuidagi selle inimese süü, et ta selline ei ole. No kui ta just teadlikult enda kohta valeinformatsiooni ei ole esitanud...
​
Ja seetõttu juhtub kahjuks alatihti, et jutustan kellegagi Tinderi chatis, saan mingi pildi ette ja siis kohtudes avastan, et no mingit klappi ei ole. Kuigi olin isegi ehk  varasemalt (enne kohtumist) mingit klappi tajunud. Aga reaalsus on midagi hoopis muud. Ja veelkord, see pole üldse selle inimese süü. Asjad lihtsalt ei tööta nii. Keemia on keemia ja see tekib ikkagi ainult vahetul silmast-silma suhtlusel. Veebiversioon sellest on paraku alati eksitav ja petlik.
​
Ja nii on pettumused kerged tulema. Mõlemapoolselt, ma usun. Võib-olla mehed fantaseerivad veidi vähem… aga samas ma ei tea ka. Igatahes oma teise deidiga (ja ka mitmete järgmistega) juhtus täpselt nii, et umbes esimese 10 minuti jooksul sain aru, et tegemist on inimesega, kellega ma ilmselt vabatahtlikult niisama ei suhtleks. Mitte, et ta midagi oleks valesti teinud või öelnud, ei, täiesti tore inimene oli. Aga absoluutselt mingit klikki ei olnud. Ei füüsilist ega vaimset. Lihtsalt üks inimene, kelle vastu mul suuremat huvi kuidagi ei tekkinud. Jalutasime ja vestlesime oma 1,5 tundi tühjast tähjast ja läksime laiali. Ning esimest korda olin ma dilemma ees – mis edasi? Kuidas ma ütlen inimesele, et sorry, aga ma rohkem ei soovi kohtuda, kui ta ei ole selleks otseselt kuidagi põhjust andnud? See oli esimene kord, kui pidin midagi sellist tegema ja pean tunnistama, et tol korral ma sellega hakkama ei saanudki. Noormees kirjutas mulle suht kohe peale kohtumist, hoidis ka järgnevatel päevadel juttu üleval ja mina vastasin viisakalt. Kui hakkasid tulema vihjed võimaliku uue kohtumise kokku leppimise kohta, laveerisin kuidagi eemale, viisin jutu teisele teemale... Nii me siis lausa paar nädalat seda kassi-hiire mängu mängisime (tunnen end siiani selle pärast halvasti) ja lõpuks panin ettekäändel (iseendale), et me ei ole juba u 3 päeva suhelnud, talle lihtsalt unmatchi. Kas ma juba ütlesin, et tunnen end selle pärast väga halvasti? Kas nüüd on tema see, kes mõtleb, et miks ma ära kadusin. Ilmselt küll... Minu esimene ja siiani õnneks ainus ghostimine. Olgu öeldud, et peale seda korda pole ma enam kunagi ühtegi vestlust niimoodi lõpetanud.

Eelmisest kohtumisest ja mitte midagi tundmisest veidi veel ehmunud, kohtusin juba üle-järgmisel päeval noormehega, kellega olin suhelnud u 2 kuud (meeldetuletus - eriolukord!). Matchisime täiesti eriolukorra alguses ja hoidsime 2-3 korda nädalas ühendust. Rääkisime niisama elust-olust, mitte midagi eriti sügavat, aga samas täitsa tore oli. Kui olukord hakkas vaikselt normaliseeruma ja lubatud inimkontaktide arv suurenes, tegin ise ettepaneku või täpsemalt vihje, et võiksime pärast pikka trükkimist nüüd ka lõpuks silmast-silma kohtuda. Kuna elasime erinevates linnades, ei saanud kahjuks rakendada "mõte tuli, teeme kohe teoks" suhtumist. Aga minu väikeseks üllatuseks oli noormees väga positiivselt meelestatud ja ütles tegelikult suht kohe, et tal on peagi puhkus algamas ja ta tuleks hea meelega mingi hetk puhkuse jooksul ka minu linna. Paar päeva hiljem ta juba kirjutaski, et liigub pühapäeval minu linna suunas ja uuris, kas saaksime ehk kokku. Ja kokku me saimegi.
Jalutasime kesklinnas, jõime kohvi ja jutustasime päris mitu head tundi. Lõpuks tõi ta mind veel autoga koju ära ja tundus üldse tõeline härrasmees. Ja esimest korda oli mul deidi ajal (ja muidugi ka peale seda) tunne, et vot selle inimesega ma kohtuks hea meelega veel.

via GIPHY

Ta oli välimuselt vägagi minu tüüpi, st mitte klassikaline ilueedi, aga samas siiski kena, veidi karune… no ühesõnaga selline nagu mulle meeldib. Iseloomult oli ehk veidi tagasihoidlikum kui mulle oleks meeldinud, aga mõtlesin, et no alguse asi ka. Hea haridus, hea töökoht – no see on kõik veel muidugi boonus. Ei pea vist mainima, et olin äärmiselt heas mõttes üllatunud ja elevil võimalike uute kohtumiste üle. Ka noormees tundus deidi lõpus positiivne ja hiljem veel kirjutas, et tal oli väga tore ja meeldiks uuesti kohtuda, seega kõik tundus liikuvat õiges suunas.

Kuna elasime siiski erinevates linnades, tuli järgmist kohtumist veidi rohkem planeerida. Arvasin, et ilmselt oleks minust viisakas järgmiseks võtta ette käik tema linna. Ja õnneks elas ta ka linnas, kuhu ma niikuinii võrdlemisi tihti satun. Järgmisel nädalavahetusel ei olnud kohtumine võimalik, sest mul olid juba teised plaanid, aga pakkusin välja, et ehk tuleks kõne alla ülejärgmine nädalavahetus, kuna pidin siis tema linna ühele sünnipäevale sõitma. Ka temal olid sel nädalavahetusel juba sünnipäevaplaanid (lausa kaks isegi), mistõttu pidi ta tõdema, et tal on üpris kiire ja kohtumine oleks keeruline. Oi kui kurb ja löödud ma olin. Ei eeldanud ma ju pikka kohtingut, paarist tunnistki oleks piisanud (me ju alles alustasime) ja tundus kuidagi tänamatu mind niimoodi pika ninaga jätta, kui ma tema pärast (no peaaegu) mitusada kilomeetrit teise linna sõidan. Kui olin tõdenud, kui kahju mul on, et me ei kohtu, siis ta lõpuks ikkagi pakkus välja, et võibolla reede õhtu oleks siiski variant. Sõitsingi siis reedel peale tööd otse tema linna ja käisime õhtul väljas veini joomas ja jutustasime niisama. Õhtu lõppes väga meeldivalt, ootasime väljas minu taksot (liikusime eri suundades) ja kuna oli väga jahe, võttis ta mult ümbert kinni, eesmärgiga mind soojendada. Ja edasi läksid asjad juba omasoodu… Kallistasime, suudlesime, kõik oli äärmiselt meeldiv.

via GIPHY

Kuna oli reede õhtu, läks taksol kohale jõudmiseks päris kaua aega, mille peale ma vist esimest korda elus üldse pahane ei olnud. Noormees tegi vahepeal ettepaneku, et ehk ma üldse tühistan selle tellimuse, et saaksime veidi veel koos aega veeta. Kell oli küll juba üle südaöö, aga ütleme nii, et ma mõtlesin sellele tõsiselt… Kuna ta mind aga enda juurde ei kutsunud (mille üle mul oli tol hetkel hea meel, sest ma ei oleks seda veel soovinud), siis mõte jahedas linnas jalutamisest ei olnud siiski väga ahvatlev. Läksin siiski tellitud taksoga koju. Aga kogu õhtu ja eriti selle lõpp oli tõesti tore ja äärmiselt konsensuslik. Miks ma seda rõhutan? Kohe selgitan.
​
Enne magamaminekut veel tekstisime ja meenutasime, kui meeldivalt õhtu lõppes, soovisime head ööd ja uinusime. Ja peale seda ei kuulnud ma temast kaks päeva… Siinkohal võiks muidugi küsida, et miks mina ei kirjutanud? Aga ütlen ausalt, et sisetunne ütles, et tema oleks pidanud seda tegema. Mina olin see, kes kohtumiseks tema linna sõitis ja selleks ettepaneku tegi. Mina olin (kui ma õigesti mäletan) see, kes taksoga koju jõudnuna esimesena kirjutas, et uurida, kas ja kuidas tema koju jõudis. Sel hetkel tundus, et järgmine samm võiks ilmselt tulla temalt. Ja tuligi, aga pühapäeva õhtul, kui olin juba oma linnas tagasi.
​
Ma ei salga, et tegelikult salamisi ootasin, et ehk meeldis talle meie kohtumine niivõrd, et ta kirjutab/helistab, et leida selle kahe päeva jooksul veel hetke kohtumiseks. Sest ta ju teadis, et sõidan pühapäeval tagasi… Aga seda kirja kahjuks ei tulnud. Kiri tuli pühapäeva õhtul, oli äärmiselt tore ja sõbralik, ta uuris, kuidas mu ülejäänud nädalavahetus läks, rääkisime niisama tühjast tähjast ja oma nädalavahetustest. Aga midagi oli puudu? Mitte ühtegi viidet sellele, et midagi oleks muutunud. Jutuajamine oli endiselt äärmiselt sõbralik, aga mitte ühtegi vihjet sellele, et see veidi kirglikum õhtu oleks midagi muutnud, pannud teda ehk minust teisiti mõtlema. Ja see tekitas mulle parajalt segadust. Tegin küll siin-seal väikeseid vihjeid, et anda märku, et olen temast huvitatud, aga ta ei läinud kordagi nende asjadega kaasa. Oli endiselt kui lihtsalt üks tore poiss, kellega kirjutan. Nagu kirjasõber.
​
Kannatasin seda olukorda ja sõbralikku kirjavahetust täpselt nädala. Ühel hetkel võtsin kätte ja olin konkreetne, st küsisin, mida ta sellelt suhtluselt ootab või kuidas ta seda pikemas perspektiivis näeb. Selgitasin, mis on minu ootused ja et kirjasõpra ma kindlasti ei otsi. Seda kirja oli tegelikult väga raske kirjutada. Miks? Sest ma aimasin vastust. Ma tahtsin vastust, aga samas nagu ei tahtnud ka. Kõige hullem on alati teadmatus, aga samas ei ole ka aus vastus just kõige toredam. Ja ausa vastuse ma sain. Sain vastuseks, et olen tore tüdruk, aga minuga nähakse võimalikuna tõesti ainult sõprust.
​Kas mu süda purunes? Ei, sest õnneks polnud ma veel sealmaal, aga miski minus purunes küll. Olin pettunud, pahane, mu ego sai haiget.

via GIPHY

Ja ma ei saanud aru, mida (või millega?) ta mõtles. Raske oli mõista, miks ta peale seda reedeõhtut minuga endiselt edasi suhtles, kui ta tegelikult midagi tõsisemat ei soovinud. Ja selgituseks, mina ei olnud kaugeltki ainus, kes meie vestlusi algatas. Miks ta lihtsalt kohe ei öelnud, et "sorry, aga ma ikka ei ole huvitatud"? Isegi lihtsalt niisama ära kadumine oleks selgem signaal olnud. 
Ja minus aina süvenes arusaamine, et ma vist ikka üldse ei oska mehi lugeda… Sest tol õhtul kaisutades ja suudeldes ei öelnud miski temas, et talle see ei meeldiks. Ja oleks siis olnud, et ta tahtis ehk ainult seksi... ta ei teinud kordagi vihjeid, et liiguksime edasi tema juurde. Ei, sellesse ma tõesti ei usu, ta oli selline veidi nohiklikum tüüp ka, temaga oleksime voodisse jõudnud ehk alles kümnendal deidil. Kui sedagi. Aga samas, kes teab... Sest nagu ma ütlesin, ma vist ikka üldse ei oska mehi lugeda.

Aga jah, see oli siis kolmas tüüp, kellega silmast-silma kohtusin ja juba selline kogemus. Nagu ütlesin, olin haavunud, pahane… Ja mõtlesin tol ajal tõsiselt, et ehk ei peaks enam tutvumisportaalidega tegemist tegema. Sest väga raske on panna end sellisesse haavatavasse olukorda, end avada. Sest siis on alati võimalus haiget saada.

Aga kui seda ei tee, siis on muidugi oht, et midagi head ka ei juhtu...

via GIPHY

loe ka minu kõige esimest postitust