Olgugi, et eelnevate kirjutiste põhjal jääb vist juba vägisi mulje, et oma taasavastatud eksist muud minu elus hetkel ei toimugi, siis õnneks päris nii see siiski ka ei ole. Eelmise aastanumbri lõpus ja ka selle alguses on taaskord kogunenud omajagu huvitavaid ja kohati koomilisi või lihtsalt kummalisi kontakte, mis alguse saanud tinderi avaratelt väljadelt. Mõtlesin, et võtangi täna ette ja kirjeldan mõnd neist.
Alustan tõsisematel teemadel ja liigun veidi kergemate asjade suunas. Et ikka meeldival toonil lõpetada. Olen siin varasemalt maininud ka (rohkem vist küll kommentaariumis), et mul on päris halb sisetunne. Või kuidas seda nüüd õigem öelda olekski... ma ei saa alati oma sisetunnet usaldada. Olen kuulnud müüte inimestest, kes alati "õige asja ära tunnetavad", aga mina nende hulka suure tõenäosusega siiski ei kuulu. Ühe noormehega panin selles osas ikka eriti pange. Kuigi jah, paljud asjad aitasid sellele kaasa ja ma kahtlustan, et ma pole ainus, kes selle orgi otsa on astunud.
Algus oli klassikaline, matchisime tinderis, jutustasime mõnda aega ja ühel õhtul tekkis plaan kokku saada. Ja ma ei teagi kust see tuli, või miks see tuli, aga ma läksin talle külla. See on miski, mida ma tegelikult tavaliselt esimesel deidil ei tee. Ei kutsu kedagi enda juurde ega lähe ka kellelegi külla (tähelepanelikumad lugejad muidugi juba teavad, et on ka erandeid olnud, aga tõesti mõni väga üksik). Ideaalne oleks mõni veidi rahvarohkem koht ja neutraalne pind. Et välistada ebameeldivad ja ebamugavad olukorrad. Tol õhtul (oli reede) olin aga kuidagi eriti välja minemise meeleolus ja kuna me olime oma suhtlusega juba tinderist sotsiaalmeediasse edasi liikunud, omasin temast üpris head ülevaadet ja tundus selline täitsa ohutu tüüp. Külla ma igatahes läksin, jõime veini ja jutustasime päris pikalt, tore oli, aga paraku taaskord üks nendest juhtudest, kus sain üpris kiiresti aru, et mul ei ole tõmmet selle inimese poole. Juttu ajada oli meeldiv ja huvitav, aga muud huvi tõesti ei tekkinud. Mingi hetk kutsusin takso ja sõitsin koju. Õhtu oli igati positiivne ja tundsin, et sai mõnusalt aega veedetud, aga samas sain ka aru, et oma tulevast sel õhtul ilmselt ei leidnud.
Aga kuidagi jäime antud noormehega siiski edasi suhtlema. Tegelikult oli ta mulle juba algusest peale vihjeid teinud, et ta ei otsi väga aktiivselt suhet, väidetavalt oli tal palju tööd ja vist mingi veidi valus kogemus ka just selja taga. See sobis mulle hästi. Ei olnud mingit survet ja vajadust öelda, et "sorry, aga...", sest teadsin, et ta ju ei soovigi väga midagi. Suhtlesime võrdlemisi põgusalt edasi ning ühel õhtul, paar nädalat hiljem, kui mul sõbranna külas oli, kirjutas ta mulle, et on parajasti sõbra juures ja tema tee koju viib minu juurest mööda. Pakkus välja, et astub veidikeseks läbi. Kuna mu sõbranna oli juba lahkumas ja mul ei olnud veel soovi õhtule minna, võtsin pakkumise vastu ja mõne aja pärast oligi ta mu ukse taga. Ega midagi väga erilist ei toimunudki, istusime, jõime veini ja jutustasime niisama. Kuni ühel hetkel mingi jutu sees mainis ta sõna "kriminaalkaristus". Vist stiilis "no selle kriminaalkaristuse tõttu blablabla". Jäin hetkeks mõttesse, sest ei saanud aru, millest ta räägib ja ta vist märkas hämmingut mu näos, sest küsis kohe, et kas ta ikka rääkis mulle sellest. No sellist asja ma ilmselt ikka mäletaks... Või joon ma siis tõesti nende "istumiste ja jutustamiste" käigus juba nii palju veini... Seega ütlesin ettevaatlikult, et ei ja see oligi vist see hetk, kus see paljuräägitud puudulik "sisetunne" hakkas endast märku andma. Ma ei mäleta nüüd enam täpselt, kuidas see jutt sealt edasi veeres, aga kui ta aru sai, et ta ikkagi ei olnud mulle seda juba meie esimesel kohtumisel rääkinud, hakkas ta jutuga pihta. Alguses vist veidi keerutades ja muidugi rõhutades, et ta ei taha, et ma seda kuskilt mujalt teada saaksin ja seetõttu räägib ise. Lõpuks kirjeldas ta siis kogu loo ära, jõudes selleni, et tal on kehtiv tingimisi karistus... asja eest, mida ma isegi välja ei söenda kirjutada. Olen seda siia umbes 5 korda järjest kirjutanud ja sama palju kordi maha kustutanud. Lõpuks otsustasin ikkagi, et jätan kirjutamata. Tehke lihtsalt omad järeldused. Ei, ta ei varastanud midagi ega tapnud kedagi.
Oeh, suutsin (vähemalt väliselt) jääda rahulikuks ja kuulasin tema loo ja põhjendused/õigustused/selgitused ära, aga sees oli ikka paras paanika. Ei, ma ei arvanud otseselt, et ta mulle seal diivanil kallale kargab ja minust ohver nr 2 saab, see tunne, et ta on suhteliselt ohutu tüüp, valdas mind isegi sel hetkel, aga see situatsioon ise oli kuidagi eriti veider. Noormehe kaitseks võin öelda, et kallaletungi ei toimunud ja ühtegi indikaatorit, et see võiks juhtuda ka mitte. Kui ta oli oma loo ära rääkinud, tundis ta huvi, et kas tunnen end ebamugavalt ja pakkus ise, et kutsub takso ja lahkub. Ja lahkuski. Ning mina jäi taaskord mõtlema, et kuidas on see võimalik, et üks pealtnäha ohutumaid tüüpe, keda ma tinderist kohanud olen, osutus lõpuks vist hoopis selleks kõige vähem ohutumaks neist kõigist.
Teine härra, kellest täna juttu teen, paistis silma sellega, et oli äärmiselt pirtsakas. Kõige suhtes. Tegelikult tundus tore poiss, hästi viisakas, väga hea haridusega ja heast perest pärit, töötas heal ametikohal, jutt (kohtusime täpselt korra) oli meeldiv ja huvitav, seega kõik nagu klappis. Suuri liblikaid esimene kohtumine ei tekitanud, aga tunne oli olemas. Mingi hetk vestluste käigus hakkas mulle aga silma, et ta pidevalt koristab. Hästi tihti oli küsimusele "mis teed?" vastuseks "koristasin veidi" või kui rääkisime näiteks nädalavahetuse plaanidest, oli tihti vastuseks midagi sellist "vanemad tulevad külla, aga pean enne veidi koristama". No ühesõnaga mainis ta seda nii palju, et seda tähele panna. Vägisi hakkas tunduma, et tegemist on väga korraliku noormehega. Ei meeldinud talle, kui kappide peal on mingid esemed (ärge küsige, kuidas me sellise teemani üldse jõudsime), sest siis on ju nii raske koristada ja oma äsja ostetud majas plaanis köögimööbli esimesel võimalusel välja vahetada sellise vastu, mida on kergem koristada. Ma olen ise ka ilmselt üle keskmise suur puhtuse armastaja, aga nii palju koristada ja koristamisest mõelda mulle vist ikka ei meeldi. Ühel hetkel hakkas sellest kõigest pea ringi käima ja kujutlesin, kuidas esimest korda talle külla lähen ja avastan, et ei tohigi kuhugi istuda. Sest muidu peab jälle koristama... Või tuleb tema minu juurde ja langeb minestusse, sest mul on kõik koristamata. Lihtsalt naljakas oli. Ja pidevalt oli tahtmine tema jutu peale mõni sarkastiline kommentaar õhku visata. Hoidsin end siiski tagasi. Ei ole see korraarmastus ju tegelikult kindlasti kõige hullem asi, mis ühe inimesega juhtuda võib.
Selle noormehega (nagu juba mainisin) käisin täpselt ühel deidil. Käisime restoranis söömas ja selle deidi algatas tema. Kuna olin huvitatud suhtluse jätkamisest, otsustasin teha järgmisena ise ettepanek kohtuda. Olin esimesel deidil teada saanud, et talle meeldib kinos ja ka teatris käia, mistõttu mõtlesin, et teeks midagi erinevat eelmisest korrast (õhtusöök) ja läheks siis hoopis kinno või teatrisse. No mis iganes talle rohkem sobib. Viskasin ettepaneku õhku ja olin välja valinud ka paar etendust, mis mulle tundusid väärt vaatamist. Noormees tutvus minu saadetud linkidega ja teatas, et ei, need talle ikkagi ei sobi. Kui uurisin, kas mängukavades oli ehk midagi talle sobivamat, ei osanud ta miskit välja pakkuda. No ok, äkki siis ikka ei armasta teatrit nii palju kui kohtingul olles rääkis. Plaan B oli kino. Sealt ju ikka midagi leiab. Ja pealegi, kas seal on suurt vahet? Kui soov on kellegagi aega veeta ja koos olla, siis ma olen nõus vaatama peaaegu mida iganes (ok, võibolla õudukaid mitte...), sest see ei ole ju tegelikult kõige olulisem. Käisime sisuliselt kogu kinokava läbi ja ükshaaval sain teada, miks üks või teine film talle ei sobi.
No vägisi tekkis tahtmine küsida, et kas sa ikka tahad tulla? Ega ma kaua enam viitsinud, ütlesin viisakalt, et tundub, et me vist ühist keelt ja meelt ei leia ning jääb seega kohtumata.
Kusjuures ma tõesti arvan, et huvi kohtuda noormehel oli, sest suhtles minuga peale esimest deiti aktiivselt edasi ja vastas minu ettepanekule uuesti kokku saada ka jaatavalt. Lihtsalt tegemist vist oligi ühe väga eneseteadliku ja pirtsaka isendiga, kes asjades hirmus palju negatiivset otsis ja tänu sellele muidugi ka leidis. Minul isiklikult on tõesti suhteliselt ükskõik, kuhu keegi mind deidile tahab viia. Olen pea kõigega nõus. No olgu, mõned asjad ilmselt välistaks, aga kui keegi soovib mind kinno või teatrisse viia, sööma kutsuda, minuga muuseumisse või kontserdile minna, lihtsalt jalutada, siis ei ole minu jaoks tegelikult suurt vahet, mis see tegevus täpsemalt on ja kui minu maitse järgi see on. Sest eelkõige on oluline ju see, et teine inimene mind kutsus ja soovib minuga aega veeta. Aga ilmselt kõik ei mõtle nii.
Viimane lugu on lühike. 13-aastat tagasi, olles just tudengina uude linna kolinud, kohtusin ühe noormehega. Minust mõned aastad noorem, enesekindel, šarmikas. Hakkasime tihedamalt suhtlema (ta ei elanud samas linnas, seega pigem interneti ja telefoni teel), sain kutse tema töökoha korraldatud aastalõpu ballile, ostsin uue kleidi, olin täis ootusärevust, liblikad kõhus möllamas. Ja siis ta lihtsalt kadus ära. Ei võtnud enam ühendust ja oligi kõik. Nooruke mina kogu oma ebakindluses ei ajanud teda taga ka, uskusin, et ju ma siis ei olnud piisav, kohtas ehk kedagi paremat. Pettusin, kurvastasin, peitsin kleidi kappi ära ja läksin lõpuks eluga edasi. Sotsiaalmeediast mingi hetk nägin, et abiellus, sai lapse(d). Ühel hetkel katkes ka kontakt sotsiaalmeedias.
Ja nüüd, 13-aastat hiljem, tinder, match, vestlus, vanade aegade meenutamine. Lootsin, et noormees ehk tõstatab ühel hetkel ka teema, et miks ta tol korral sellisel moel ära kadus, aga ei. Ainult komplimendid, flirt ja meenutused, kui tore oli, aga mitte ühtegi vihjet sellele, et me tegelikult ju ei lõpetanud eelmisel korral üldse nii positiivsel noodil. Ma ise jätsin selle meelega mainimata, tahtsin näha, kui kaua ta seda mängu mängib. Või siis ehk tõesti ei mäleta... selles tegelikult kahtlen, sest ta mäletas kõike muud võrdlemisi detailideni, isegi paremini kui mina. Juba esimesel vestlusel läks jutt sinnani, et tahaks mulle külla tulla, viskas isegi kuupäevad õhku. Midagi väga konkreetset me kokku ei leppinud, aga mõte ja kuupäevad olid õhus. Mis te arvate, kas ta seda enam kunagi mainis? Kirjutasime veel paar-kolm õhtut, aga küllatulekut ei juhtunud kunagi. Paar päeva enne mainitud nädalavahetust kadus teine ära. Jälle.
22 Comments
Vaike
14/2/2021 13:24:58
Ma suhtlen praegu kolme tüübiga korraga ja issand, kuidas see mulle ei meeldi. Ma olen alati olnud selline, et kui keegi hakkab huvi pakkuma, siis ma keskendun temale, et siis näha, kas ja mis saab. Ja nüüd otsustasin strateegiat muuta, sest mulle tundub, et nii ebamugav kui see ka ei ole, tulebki hoida nö mitu rauda tules. Üldse ei meeldi, mulle on tunne nagu ma valetaks kogu aeg ja kõigile. Samas ei taha ma jälle kellessegi mõõdutundetult ära armuda ning siis silmi peast nuttes aru saada, et mina ei tähendanud teisele mitte midagi muud kui lõbusat ajaviidet. Fakit, miks see nii keeruline peab olema.
Reply
Autor
15/2/2021 21:44:29
Oi, ma saan sinust niii hästi aru. Olen ise korduvalt sama mõelnud. Et veidi nõme on nii, aga samas tundub ka kuidagi tobe kõik lootused ühele inimesele panna. Ja mul kipub ka nii olema, et tunded tekivad nii kuidagi kiiremini ja hakkan arulagedalt asju ootama ja lootma. Mitmega nö casually deitides on veidi lihtsam tõsisemate tunnete liiga kiiret tekkimist vältida ja jääb alati see padi, kuhu kukkuda, kui keegi peaks ära kaduma.
Reply
hirmus
16/2/2021 15:05:22
See on jah jube, sest tegelikult vaikselt tekib ikka nii-öelda lemmik (vähemalt alateadlikult). Mäletan enda kogemust, et käisin küll erinevate inimestega dateidel, kuid samas see üks oli pidevalt mõtetes. Ja kuidagi oli nii paha tunne, kuigi me ei olnud midagi kokku leppinud. Samas oli teadmatus, et äkki teeb tema sama. See tekitas veel rohkem hirmu, sest tekkis mingil määral tunne, et sa konkureerid nähtamatute võistlejatega. Ainuke lahendus oli sellel hetkel see, et proovisin võimalikult vähe mõelda sellele.
Reply
Autor
16/2/2021 18:06:40
Mul on hetkel just see sama hirm.
Vaike
16/2/2021 21:21:52
Mul on kolmest kaks eelistust. 😀 Põhimõtteliselt savi, kummaga pärisadjaks läheb, peaasi, et läheks juba. 😀 Vihkan seda teadmatust, kompimist, kahtluseid jms.
Küsimus vaikele
17/2/2021 11:46:16
Kas see, kui sul põhimõtteliselt savi kellega asjaks läheb, ei näita pigem seda, et sa ajad mingit tunnet vms taga, ning inimene ei olegi sulle tähtis? Lihtsalt raske ette kujutada, et saab savi olla, et mis inimesega sa nii-öelda veedad oma aega elu lõpuni koos. Jääb mulje nagu peamine oleks, et keegi peab kõrval olema, vahet ei ole kes. Kurb.
Vaike
17/2/2021 21:11:24
Ütleme nii, et see oli väike ilukirjanduslik liialdus, ei see asi nüüd nii hull ka ei ole. Kui oleks, oleks mul lahendus sellele eksi kujul olemas, kuna tema tahaks uuesti proovida, aga mina olen kindel, et ühest korrast õppisin piisavalt. Nendest kolmest on kaks, kelle puhul tundub lihtsalt, et nende lähemalt tundma õppimine võiks mulle midagi pakkuda.
Nimega
15/2/2021 21:54:45
Mis tähtkujust see kaduja on? 🙄
Reply
Autor
15/2/2021 22:24:09
Ma pole suurem asi tähtkujudesse uskuja, aga muutsid mind uudishimulikuks :D
Reply
Nipi
15/2/2021 23:00:26
Palun lase enne kellegi võõra koju minemist tema nimi kohtulahenditest läbi: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/koik_menetlused.html
Reply
Autor
16/2/2021 10:06:12
Väga mõistlik mõte, tänan!
Reply
Noo
16/2/2021 12:58:01
Kas Tinderis ei ole ainult eesnimi ?
Reply
Autor
16/2/2021 13:35:50
On tõesti, aga variante on mitu. Kas ollakse juba suhtlusega liikunud edasi mujale (messengeri nt) ja seal on üldiselt juba täisnimi. Mehed üldse soostuvad võrdlemisi kiirelt oma täisnime avaldama, usun, et kui küsiksin, ütleks enamik selle välja juba esimese vestluse käigus.
Lugeja
16/2/2021 13:20:30
Ohjah, see sisetunne... Mul tavaliselt sisetunne ses osas ei valeta, et kui mulle ikka keegi algusest peale ei meeldi, siis vägisi ka armsaks ei saa aja jooksul. On olnud juhtumeid kolleegidega - algul on imelik tunne inimese osas, siis vahepeal nagu leebud ja kokkuvõttes saad ikka lõpuks aru, et see ei olnud sinu inimene.
Reply
Autor
16/2/2021 13:43:58
See kipub tõesti nii olema, et kui inimene ei ole alguses sümpaatne, on see tunne visa kaduma. Kuigi mul siiski on mõned (mitte tinderiga seotud) juhtumised olnud, kus päris nii ei läinud, st hiljem sain aru, et täitsa tore inimene on. Isegi mõtlen, et olen elu jooksul ilmselt päris mitu väga kehva esmamuljet jätnud (ebakindluse või lihtsalt tobedate juhuste tõttu).
Reply
Nimega
16/2/2021 17:11:00
Kaksikud?
Reply
Autor
16/2/2021 18:03:50
Vau, tõesti, nii on - kaksik!
Reply
J
24/2/2021 00:26:47
Mõtlesin kommentaarid lõpuni scrollida ja siis ka enda panus kaksikutele anda, aga jõuti ette:) Tundub, et nende puhul tähtkujukirjeldus peab paika.
Krr.
19/2/2021 11:37:30
See tuletas mulle mu enda esimest Tinderidate’i meelde, kellega ma veel paar korda date’il käisin. Muidu väga kena noormees - nägus, sportlik, viisakas, hooliv ja tähelepanelik. Mitte üht halba sõna. Sutsu siuke kidakeelne oli, aga ilusti vastas ka isiklikele küsimustele. Kolmandal date’il tutvustas mulle oma botaanikaaeda ja sellega oli minu poolt asi lõppenuks kuulutatud. Ma saan aru, et mingid pahed on meil kõigil, aga selliseid pommi otsas tiksumisi, et huvitav, kaua pidu kestab, enne kui inimene kinni kukub, ma ei taha. Uudishimu muidugi ikka kestis, et kuidas tal läheb ja kas tal on keegi uus silmapiiril jms, aga sotsiaalmeedias ta väga ei figureeri. Ja nüüd siis kohtulahendist nägin, et pool aastat pärast seda, kui temaga date’imise lõpetasin, jäi oma lilleäriga vahele.
Reply
Autor
24/2/2021 12:03:46
Tore ikka, et on mehi, kellele taimekasvatus huvi pakub :D
Reply
Naine
25/2/2021 00:01:49
Hehee :) Mina nalja pärast kasvatasin ühe korra tööstuslikku kanepit ca10 aastat tagasi. Leidsin papagoitoidu seest seemne (enne muidugi googeldasin, milline seeme välja näeb) ja kui kasvama hakkas, siis lõõpisin oma taimega. Tegelikult sain ju väga hästi aru, et tegu on taimega millest valmistatakse KÖIT, mitte neid mõnusaid aineid. Selline naljakas lugu. Kui tõsiselt rääkida, siis taim oli ilus ning tahtsin näha, kas hakkab kasvama. Uudishimu projekt selline. Narkootilist kanepit ei ole kunagi kasvatanud ega taha.
Nimega
26/2/2021 12:06:56
Täiesti võõras maailm, isegi ei teadnud, et need on erinevad taimed, aga kui loogiliselt hakata mõtlema, siis vist on jah😁
Reply
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|