Naljakal kombel juhtus nii, et kui olin mõnda aega nö vabalt võtnud ja rohkem lustimisele keskendunud, hakkasid ühtäkki asjad juhtuma. Hakka või uskuma, et väljend "inimesed tulevad su ellu kõige ootamatumal hetkel ja just siis, kui sa ei otsi" peab paika, sest nii see tõesti oli, et kui ma enam meeleheitlikult otsimisele ei keskendunud, märkasin ühtäkki, et olin kohtunud või jutustama hakanud lausa mitme noormehega, kellel tundus olevat potentsiaali see ühe deidi needus murda. Täna nendest veidi lähemalt räägingi.
Hoolimata "vabalt võtmisest" skrollisin muidugi Tinderis edasi. Teate, sellest saab üsna kiiresti (või no olgu, ma ei üldista, aga minul tõesti sai) paras sõltuvus. Isegi kui ma päeva jooksul skrollida ei jõudnud, siis oli kindel, et õhtul enne magamaminekut vaatasin siiski üle, mis menüüs on ja tegin oma paremale-vasakule lükked ära. Ma lihtsalt otsustasin mitte enam väga põdeda selle pärast, kes ja kui palju mind laigib või kui palju ja keda mina vastu paremale lükkan. Ja kui tekkisidki matchid, siis ei vaevanud ma oma pead pikalt sellega, miks mõni neist mulle ei kirjuta ja ei kirjutanud üldiselt ka ise (varem ma ikka aeg-ajalt tegin seda, kui keegi väga huvitas ja tema samas vestlust ei alustanud). Lasin lihtsalt elul (või siis Tinderil...) minna nii nagu minema peab.
13 Comments
Nonii, kuhu edasi? Siit on tõesti veidi keeruline jätkata, eelmise postituse tagasiside oli üheltpoolt üllatav, teisalt jälle võrdlemisi oodatav. Olen õnnelik, et oli neid, kes mind päris 100% hukka ei mõistnud ja omajagu neidki, kes leidsid, et päris mustvalge see olukord ka siiski ei olnud. Samas tõdesin ju ka ise, et selles loos oli asju, mille pärast ehk tasuks piinlikkust tunda, seega on tore näha, et ka lugejate seas teatav kriitikameel ja südametunnistus täitsa eksisteerib. Nüüdseks tuleb aga vast tõdeda, et mis tehtud see tehtud ja elu läheb edasi. Meil kõigil.
Omajagu keeruline oli ka otsustada, et millest siis nüüd edasi rääkida. Aga kui ma eelmises postituses selle Pandora laeka juba avasin, siis ilmselt oleks paslik siit ka jätkata. "Pahed" on pudelist ju juba niikuinii väljas, mängime nendega siis veidi.
Tere taas! Vahepeal on päris palju vett merre voolanud, alanud on sügis, puhkusest pole enam haisugi ja igapäevaelu on muutunud oluliselt rutiinsemaks ja on seetõttu ka tulvil kohustusi, mis liiga suure osa päevast halvavad. Ilmselt saate aru, et püüan ääri-veeri jõuda vabanduseni, sest tunnen tõesti, et olen oma bloginurgakese veidi liialt unarusse jätnud.
Üks põhjus, miks ma aga kirjutada ei ole mallanud, on see, et ma aimasin, et peaksin jõudma teemadega sinnani, kuhu jõudmise osas ma olen veidi skeptiline. Skeptiline just seetõttu, et ma ei tea, mida minu lugejad sellest kõigest arvavad, ütlevad, ehk isegi kommenteerivad... Aga samas. Seda blogi alustades lubasin iseendale, et kirjeldan kõike nii nagu see oli või siis vähemalt nii nagu see minu vaatevinklist tundus olevat, ja olen enda vastu võimalikult aus. Ja oleks veidi alatu nüüd seda lubadust murdma hakata.
Nimelt juhtus nii, et ühel hetkel (no kes ei oleks näinud seda tulemas, eks?) viskas mul kogu sellest deitimise maailmast suure kaarega üle. Iga uus vestlus tinderis tekitas pigem vastumeelsust ja emotsioone stiilis "oeh, here we go again!". Ja iga uus esimene deit tundus justkui pigem kohustus, mitte võimalus või miski, mida väga oodata. Tinderis jutustamisest ja deitimisest oli paari kuuga saanud niivõrd tavaline igapäevaelu osa, et selles ei olnud enam palju nauditavat. See oli muutunud rutiinseks. Ja nagu kõik rutiinsed asjad, ei olnud selles midagi, mis silmad särama paneks.
|
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|