Hmm... siit on nüüd veidi raske otsustada, et kuidas edasi minna, sest nagu te ilmselt aru saate, olen oma lugudega iseendale järele jõudnud. Võimalik, et ajapikku tuleb veel üht-teist meelde, millest kirjutanud ei ole, aga tundub, et kõik suurem, olulisem ja tähelepanuväärsem on nüüdseks ära kirjeldatud.
Seega mõtlesin, et enne kui tundub, et suudan hiljuti toimunud lahkuminekust lähemalt rääkida, räägin veidi lihtsalt sellest, mis tunded ja mõtted mind viimase nädala jooksul on vallanud. Seega hoiatan juba ette, et sellest tuleb veidi teist laadi postitus. Ilmselt omajagu hala ja veidi ka enesehaletsust.
Kui ma oma eelmisest väga pikast suhtest (täpsemalt räägin selles selle blogi esimeses postituses) vallalisena välja tulin, läks mul hirmus kaua aega, et nö jalule saada. Eks inimene harjub kõigega, aga kui oled 11 aastat kellegagi koos elanud ja su elus on mingi teatav rütm, kombed ja tavad, siis paratamatult muutub see kõik peale lahkuminekut drastiliselt, olenemata, kas jääd üksi või hakkad kohe kellegi teisega koos olema. Mina jäin üksi ning tegin teadliku valiku mõnda aega üksi olla ja üksi hakkama saada. Mõtlesin, et peaksin ehk tundma õppima, milline olen justnimelt see üksik mina. Sest 11 aastat on tõesti pikk aeg ja minu elus ei olnud seda päris tõelist üksi olemist sisuliselt kunagi olnudki. Vanematekodust kolisin ülikooli minnes kokku sõbrannaga ja sealt peagi siis juba oma elukaaslasega. Koguaeg on keegi kõrval ja toeks olnud, mistõttu tundus põnev katsetada, milline ma üksi elades ja olles siis õigupoolest olen. Muidugi mul on endiselt olemas minu pere ja sõbrannad, aga paratamatult on pea kõik jõudnud oma elus faasi, kus esikohal on pere/töö ja alles siis tuleb kõik muu, seega kindlasti olin ma tol hetkel kõige rohkem üksi kui ma kunagi olnud olin. Ja see oli hirmutav. Ning samas ka põnev.
Nagu ütlesin, võttis mul harjumine väga kaua aega. Esmalt tuli üle saada esialgsest ärevusest, mida põhjustas tavatu elurütm ja ootamatused, milleks ma valmis ei olnud (kolimisega seonduv, endale igapäevaselt tegevuse leidmine, hinges valitseva tühjuse talumine).
Mäletan, et juba siis oli inimesi, kes soovitasid mul koheselt deitimisega alustada. Kõik ei viidanud küll kohe Tinderile, aga soovitusi endale keegi leida oli mitmeid. Tundsin kohati, et olen lausa imelik, et mulle see mõte kohe üldse ei meeldinud ega ahvatlev tundunud. Ühest küljest olin ju otsustanud, et olen kindlasti mõnda aega üksi ja teiselt poolt oli kõik veel nii värske, et isegi mõte mõne uue noormehega lähemalt suhtlema hakkamisest tundus hirmutav.
Ja miks siis ennast sundida.
Ja mis seal salata, ma olin ka äärmiselt ebakindel. Ebakindel nii oma välimuse, suhtlemisoskuse ja ka kõige kõige muu suhtes, mis puudutas deitimist. Õnneks sellest kõigest piisas, et hoida mind mahitsustega kaasa minemast. Kui ma millalgi 2020 kevadel endale lõpuks Tinderi tegin, tundsin, et olin selleks hetkeks endale tõestanud, et olen "suureks saanud", saan kenasti hakkama ka siis, kui mul ongi ainult mina. Kui ei ole kedagi, kes mõnel murelikul hetkel kohe pai teeks või lohutaks. Kui tulebki hakkama saada ainult iseendaga. Teate, mille järgi ma selle ära tundsin? Nii naljakas kui see ka ei ole, ma tundsin ühel hetkel lihtsalt, et ma olen õnnelik. See tunne oli esialgu väga veider, sest sain siis ühtlasi ka aru, et ma polnud seda tunnet nii ammu tundnud. Kahjuks ka suhtes oleku ajal juba pikalt mitte. Ja kuna see oli nii võõras ja ootamatu, samas aga tegi olemise nii heaks, tekkis vastupandamatu soov oma tunnetest kõigile rääkida. Ja kui siis veel mitu sõbrannat mulle ütlesid, et ma tundun kuidagi ebatavaliselt õnnelik, saingi lõplikult aru, et ma vist olengi. Aga tegelikult oli alguses päris raske ära tunda midagi, mida nii ammu polnud kohanud.
Ja siis tundus tõesti paslik hakata mõtlema sellele, et mis edasi. Sest seda teadsin ma ju algusest peale, et kedagi enda kõrvale ma siiski soovin. Usun, et on vähe neid, kes leiavad, et tahavadki üksi läbi elu minna. Kuna tundsin tõesti üle pika aja, et olen oma elus väga õiges kohas ja enesega rahul, oli see ilmselt ka hea baas, millelt kogeda kõike seda, mida ma siin blogis kirjeldanud olen. Olin endaga tööd teinud, leidnud endas mingi rahu ja enesekindluse, läksin julgelt elule vastu ja olin põnevil, et teada saada, mis saama hakkab. Ja kogesin ma järgneva u 5 kuu jooksul tõesti palju. Ning ma kohe kuidagi ei tahaks alahinnata rohkem kui poole aasta jooksul enesega tehtud töö rolli selles kõiges.
Aga miks ma sellest kõigest räägin? Viimasel nädalal olen ma eriti tugevalt tajunud seda, kui kiiresti kõik sellised pingutused on võimalik ära nullida. Täpsemalt, et kui vähe on vaja, et ühest enesekindlast ja enesega hästi toime tulevast inimesest saaks hunnik kurbust, ebakindlust, kahtlusi ja kõhklusi. Kui aus olla, ei tunne ma end kohati enam äragi. Vaatan peeglisse ja mõtlen, et mis sai sellest kõigest, mille nimel ma nii palju vaeva nägin? Kus on see "ma saan üksi väga hästi hakkama" suhtumine nüüd? Miks pean ma iga päev nii palju vaeva nägema, et mitte nutma puhkeda, sest mulle tundub pidevalt, et ma ei saa üksi hakkama?
Et keegi valesti aru ei saaks, siis ma ei kirjuta seda kõike kaugeltki selleks, et teilt kaastunnet ja lohutust saada, ma püüan lihtsalt selgitada, kui kerge on kogu pingutusele ja iseendaga tehtud tööle lihtsalt vesi peale tõmmata. Kui õrn võib kogu korralikult üles ehitatud pealispinna all siiski olla üks inimhing ja kui kerge on õigetele nuppudele vajutades kõik lihtsalt ära nullida. Ma tõesti tunnen end hetkel nagu hunnik õnnetust, sest oleksin nagu rohkem kui aasta jagu samme tagasi kõndinud. Ja see teeb mind samal ajal ka nii vihaseks. Sest mul ei ole aimugi, kas ja kuidas oleksin ma saanud seda ära hoida.
Ja siis see teine pool. Meeletu vajadus, et keegi mu ego veidikenegi kergitaks (sest ma ise sellega ilmselgelt hakkama ei saa). Soov, et keegi tunneks huvi ja annaks sellega märku, et "oled tahetud küll, tema lihtsalt ei tahtnud". Kuigi mul pole veel tunnet, et tahaksin ja peaksin Tinderi uuesti aktiveerima, keerlevad peas pidevalt mõtted, et ehk ikkagi teeks seda, lihtsalt selleks, et saada see vajalik kinnitus. See tundub samas nii ebanormaalne, isegi kuidagi haiglane. Et miks ma ei suuda lihtsalt üksi olla ja järele mõelda, oma tunnetega tegeleda. Kust tuleb see meeleheitlik soov valideeritud saada?
Ma tahaks nii väga tunda seda "mul on meestest nii kõrini ja ma ei soovi ühegi isendiga tegemist teha" tunnet, aga selle asemel on mul mingi tohutu "pöörake keegi mulle ometi tähelepanu" faas. Oeh, ja ma üldse ei meeldi iseendale sellisena.
Ühesõnaga kõik on nii segane, sassis ja valesti praegu. Ma ei tunne end hästi (arusaadavalt vast) ja samal ajal ei tunne ma ka hästi iseend ja oma mõtteid ära. Tean justkui, kuidas ma peaksin käituma ja mõtlema, aga reaalsus on midagi muud.
Olge head öelge või jagage kogemusi, kuidas teie end peale lahkuminekuid tundnud olete? Kas ja kui kaua on mõistlik ning tervislik oma tunnetega tegeleda ning kui kiiresti olete uutele jahimaadele suundunud?
28 Comments
N
18/10/2020 22:23:10
Ma enda lahkuminekutest ja üle saamistest kirjutama ei hakka, sest sarimonogaamina olen liikunud väga kiirelt ühest suhtest teise. Kedagi kunagi petnud pole, lihtsalt vallalise periood olnud väga lühike. Olen praktiliselt sama kaua järjest pikaajalistes suhetes olnud nagu sina olid ühes suhtes. Ma olen äärmiselt ebakindel inimene, terve elu olnud (tuleb lapsepõlvest) ning partner on olnud juba puhtalt ''enese täiendus''. Mis ei tähenda et oma partnerit ei armastaks, väga armastan. Lihtsalt objektiivselt ma tean, kui katki olen üksikuna vs kui palju enesekindlam suhtes, kui keegi on kõrval. Aga see selleks.
Reply
E
20/10/2020 14:59:55
Mina kinnitan ka, et inimliigina on meil pidev soov ja vajadus olla "klanni, grupi ja teiste liikmete poolt" heakskiidetud. Ehk siis teoreetiliselt võid teha rahu sellega, et sinu sees on see ego soov olla kiidetud, tahetud ja jumaldatud. Nii on lihtsalt.
Reply
N
20/10/2020 23:21:41
E, sul on täiesti õigus, et kõik on lapsepõlves kinni. Isaga oli mu suhtlus vähene, ta kunagi ei kiitnud mind, ei kallistanud, ta lihtsalt oli kuskil olemas. Terve oma elu olen proovinud käituda nii, et isale meeldida. Läksin korraks isegi õppima eriala, mis talle meeldib. Üritan alati olla hirmus asjalik ja tark, kaasa rääkida tehnika, teaduse, poliitika jms teemadel. Huvituda teemadest, millest temagi. Lugeda tohutult palju raamatuid. Olla oma isa tütar.
Autor
20/10/2020 15:30:04
Suur tänu kommentaari eest!
Reply
Kät
19/10/2020 10:32:25
Ütlen jällegi, et kõik su kirjeldatud tunded ja mõtted on täiesti tavalised ja normaalsed, mida inimesed lahkumineku järel tunnevad. Kindlasti on alati lihtsam siis, kui oled ise lahkumineku otsuse teinud või on ühine otsus. Sinu jutust kõlab siiski, et oli mehepoolne otsus. Muidugi on siis alati raskem ja ego saabki lüüa. Isegi väga enesekindlatel võib see mõneks ajaks enesehinnangu kõikuma lüüa.
Reply
Autor
20/10/2020 15:40:03
Kusjuures lahkuminek oli pigem just selline rahumeelne, võib vast isegi öelda, et ühine otsus. Aga eks teatud ajendid selle otsuse tegemiseks olid olemas ja need vast ongi need, mis peamiselt haiget teevad. Pikemalt ei hakka hetkel selgitama, sest olen lubanud sellest kirjutada ja siis oleks vast juba igav lugeda.
Reply
Kät
19/10/2020 10:55:36
Lähtu enda sisetundest. Kui tunned, et ei taha tinderdada ega meestega tegemist teha, siis nii teegi. Üksi olemine peaks olema tervendavam, samas on niimoodi risk rohkem ja kauemaks kurbi mõtteid ketrama jääda. Fakt on ka see, et praegu on ju asi veel väga värske. Esimesed nädalad, kuu aega ongi kõige raskem ja selline pidev kurbus,ärevus, surutusetunne. Edasi läheb juba kergemaks.
Reply
Autor
20/10/2020 15:44:31
Õnneks ma olen selline arutleja/analüüsija tüüp ka laivis ja mulle on sõbrannadega nendel teemadel rääkimine väga oluline ja vajalik. Olengi seda viimastel nädalatel nüüd päris palju teha saanud ja seetõttu ka väga mitmeid eri vaatevinkleid ning mõtteid kuulnud. Ja olgugi, et ma kõigiga võibolla ei nõustu või isegi kui need mulle sisuliselt palju ei anna, siis mida rohkem ma seda olukorda läbi arutan, seda vähem see mulle haiget teeb. Seega mulle tundub, et sellest on kasu küll.
Reply
Kät
20/10/2020 17:53:50
Jep, nii see töötabki. Muudkui räägid ja räägid, leierdad neid oma tundeid ning mõtteid ja ühel hetkel see lihtsalt kuidagi ammendab ja tüütab end ära. Ma ei tea miks, aga see välja rääkimine tõesti aitab. Isegi, kui mõttes ise kõik läbi analüüsid, siis kuidagi teistel rääkimine aitab märksa rohkem. Seetõttu vast ka, et teised ei ole asjaga emotsionaalselt seotud, on ratsionaalsemad ja siis saad ise ka aru, et pole see midagi nii hullu. Ja lõpuks tüütab lihtsalt ära see ühe ja sama teema ning tunnete ketramine. Tahad ise lõpuks midagi uut ja eluga edasi minna.
N
21/10/2020 00:07:35
Autor, kas sulle on oluline, et vestluskaaslane sind mõistaks? Huvi pärast küsin.
Autor
21/10/2020 10:16:29
To N:
Reply
N
21/10/2020 14:37:07
Nõuannetest rääkides on hea, kui neid üldse saab. Mõni inimene kuulab ära, noogutab kaasa ja siis muudab teemat. Tegelt sõltub sellest ka, et kuidas kellegagi kuulamise-rääkimise tasakaal on. Mõnega on imeline tasakaal, teisega jälle peamiselt kuulad ning siis ongi raske ise mingit rahuldust suhtlusest saada. Eks see teema on võrdselt aktuaalne nii paarisuhtes kui ka sõpradega. Et tahad nii kuulata kui ka rääkida.
N
21/10/2020 14:42:36
parandan, see on õige: https://www.reddit.com/r/relationships/
Nimega
19/10/2020 19:03:41
Jälle nii hea postitust. Minul on läinud umbes 2-3 kuud, siis on elu vaikselt paika loksunud, aga nagu sa just kirjeldad - selleks et taas see segamini lüüa kellegi poolt. Nii on, aga tegelikult lõpuks läheb ikka nii nagu minema peab (üldjuhul siis hästi). Kas sa mõne selgeltnägija juurde oled mõelnud minna? Mind on need ka aidanud paar korda elus.
Reply
Autor
20/10/2020 15:46:27
Minu loomus ja sellest tulenevalt ka eriala on selline, et ma pole suurem asi ennustamise ja selgeltnägemise uskuja ega fänn. Tõsi, vahel on siiski olnud kiusatus proovida... aga ma ei suuda seda vist piisavalt tõsiselt võtta, et sellest mingit kasu võiks olla.
Reply
Arvaja
19/10/2020 19:42:26
Väga kurb kuulda, et sa endiselt nii õnnetu oled. Natuke keeruline on midagi arvata või soovitada, sest sa põhjuseid ju ei ole veel avaldanud, kuid ma usun, et mingit reeglit ega õiget või vale vastust sellele küsimusele ei olegi olemas, et kui kaua on okei peale lahkuminekut põdeda. Mul on sõbranna, kes tunnistab, et põdes kolm aastat!!! Ma väga loodan, et nii pikk aeg on siiski erand ja tavaliselt läheb aega oluliselt vähem.
Reply
Autor
20/10/2020 15:51:04
Vau, kolm aastat tundub ikka meeletult pikk aeg. Minul selle pika suhte puhul läks vast umbes pool aastat kuni aasta. Eks päris täpselt ongi raske öelda, aga poole aastaga tundsin end juba mugavalt ja kuskil aasta pärast võisin vast täie kindlusega öelda, et nüüd on see möödanik.
Reply
Härra
20/10/2020 03:19:28
Here it goes, esimene blogikommentaar elus:
Reply
Autor
20/10/2020 15:54:35
Vau, ma olen hetkel küll korralikult kõrvust tõstetud. Tänan selle kommentaari ja kõigi nende heade sõnade eest! Ja seda enam, et see on su elu esimene...
Reply
Ka lugeja
20/10/2020 11:01:56
Minu jaoks oleks just lihtsam kui suhe petmisega lõppeks. Selles osas, et jääb küll väga vastik reedetusetunne ja s*tamaitse suhu, aga siis on lihtne mõelda, et see inimene oli nii hoolimatu ja põhimõteteta, tegi mulle teadlikult haiget. Ei tahagi sellist inimest enda kõrvale, On lihtsam lahti lasta. Võrreldes sellega, kui kõik on olnud justkui ok ja kaaslane lihtsalt ütleb, et tema enam ei armasta. Sellisel juhul on ikka raskem minu meelest. Hakkad mõtlema, et miks enam armastusväärne pole jne. Olen kogenud seda ja minu jaoks oli väga valus pauk, kui elukaaslane üks hetk teatas, et tunded on lihtsalt kadunud.
Reply
Autor
20/10/2020 15:59:41
Jaa, ma olen ka ise seda korduvalt mõelnud (aga praktilist kogemust ei ole), et ehk oleks hoopis kergem nö tüli/pahandusega lahku minna, sest siis jääks mulle see negatiivne emotsioon selle inimese suhtes ja võibolla see isegi lihtsustaks emotsionaalset distantseerumist ja üle saamist. Aga kes teab, võibolla jääks siis kõik just kauemaks vinduma, sest viha on ikka väga pikalt püsiv emotsioon...
Reply
N
20/10/2020 23:11:31
Sul on väga õigus, et negatiivne emotsioon lahku minnes aitab tohutult! Nt mu eks, kes oli minuga füüsiliselt ja vaimselt vägivaldne, üritas mind järjekordselt ühisest üürikorterist välja visata. Ta väga sageli surus mu välisuksest välja, laskmata isegi asju kaasa võtta. Agressiivne ja hull alkohoolik ühesõnaga. Vaatasin talle silma ja ütlesin: ''See on viimane kord, mil sa mu välja viskad. Ma ei tule enam tagasi.''
Härra
21/10/2020 05:29:22
See imestus oli vist minu kommentaarist tingitud, seega võtan ka sõna :D
Reply
Autor
21/10/2020 10:23:04
Mul oli kirjutamise ajal see sama mõte peas, aga ununeski lõpuks. Ehk siis mulle on ka alati tundunud, et "üle mõtlemine" on veidi teine asi, st sisaldab endas palju just seda, et mõeldakse asju hullemaks kui need on ja pannakse omaltpoolt veel juurde ka. Kõige väga põhjalik analüüsimine võib ilmselt ka selleni viia, aga õnneks ei pruugi.
Autor
21/10/2020 10:18:15
To N:
Reply
N
21/10/2020 12:40:44
To Autor:
Lugeja
21/10/2020 17:56:57
Mulle väga meeldib lisaks blogile ka kommentaaride osa. Tore näha, et minusuguseid analüüsijaid on veelgi :)
Reply
Ei tea
21/10/2020 19:14:40
..miks te arvate, et neid analüüsivaid ja empaatilisi inimesi nii vähe on? Neid, kes oskaks end teise asemele asetada ja näha situatsioone teise pilgu läbi.
Reply
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|