väike vahepeatus... või hoopis lõpp-peatus?

17/10/2020

Hmm... siit on nüüd veidi raske otsustada, et kuidas edasi minna, sest nagu te ilmselt aru saate, olen oma lugudega iseendale järele jõudnud. Võimalik, et ajapikku tuleb veel üht-teist meelde, millest kirjutanud ei ole, aga tundub, et kõik suurem, olulisem ja tähelepanuväärsem on nüüdseks ära kirjeldatud.
Seega mõtlesin, et enne kui tundub, et suudan hiljuti toimunud lahkuminekust lähemalt rääkida, räägin veidi lihtsalt sellest, mis tunded ja mõtted mind viimase nädala jooksul on vallanud. Seega hoiatan juba ette, et sellest tuleb veidi teist laadi postitus. Ilmselt omajagu hala ja veidi ka enesehaletsust.

via GIPHY

Kui ma oma eelmisest väga pikast suhtest (täpsemalt räägin selles selle blogi esimeses postituses) vallalisena välja tulin, läks mul hirmus kaua aega, et nö jalule saada. Eks inimene harjub kõigega, aga kui oled 11 aastat kellegagi koos elanud ja su elus on mingi teatav rütm, kombed ja tavad, siis paratamatult muutub see kõik peale lahkuminekut drastiliselt, olenemata, kas jääd üksi või hakkad kohe kellegi teisega koos olema. Mina jäin üksi ning tegin teadliku valiku mõnda aega üksi olla ja üksi hakkama saada. Mõtlesin, et peaksin ehk tundma õppima, milline olen justnimelt see üksik mina. Sest 11 aastat on tõesti pikk aeg ja minu elus ei olnud seda päris tõelist üksi olemist sisuliselt kunagi olnudki. Vanematekodust kolisin ülikooli minnes kokku sõbrannaga ja sealt peagi siis juba oma elukaaslasega. Koguaeg on keegi kõrval ja toeks olnud, mistõttu tundus põnev katsetada, milline ma üksi elades ja olles siis õigupoolest olen. Muidugi mul on endiselt olemas minu pere ja sõbrannad, aga paratamatult on pea kõik jõudnud oma elus faasi, kus esikohal on pere/töö ja alles siis tuleb kõik muu, seega kindlasti olin ma tol hetkel kõige rohkem üksi kui ma kunagi olnud olin. Ja see oli hirmutav. Ning samas ka põnev.

via GIPHY

Nagu ütlesin, võttis mul harjumine väga kaua aega. Esmalt tuli üle saada esialgsest ärevusest, mida põhjustas tavatu elurütm ja ootamatused, milleks ma valmis ei olnud (kolimisega seonduv, endale igapäevaselt tegevuse leidmine, hinges valitseva tühjuse talumine).
Mäletan, et juba siis oli inimesi, kes soovitasid mul koheselt deitimisega alustada. Kõik ei viidanud küll kohe Tinderile, aga soovitusi endale keegi leida oli mitmeid. Tundsin kohati, et olen lausa imelik, et mulle see mõte kohe üldse ei meeldinud ega ahvatlev tundunud. Ühest küljest olin ju otsustanud, et olen kindlasti mõnda aega üksi ja teiselt poolt oli kõik veel nii värske, et isegi mõte mõne uue noormehega lähemalt suhtlema hakkamisest tundus hirmutav.

via GIPHY

Ja miks siis ennast sundida.
Ja mis seal salata, ma olin ka äärmiselt ebakindel. Ebakindel nii oma välimuse, suhtlemisoskuse ja ka kõige kõige muu suhtes, mis puudutas deitimist. Õnneks sellest kõigest piisas, et hoida mind mahitsustega kaasa minemast.

Kui ma millalgi 2020 kevadel endale lõpuks Tinderi tegin, tundsin, et olin selleks hetkeks endale tõestanud, et olen "suureks saanud", saan kenasti hakkama ka siis, kui mul ongi ainult mina. Kui ei ole kedagi, kes mõnel murelikul hetkel kohe pai teeks või lohutaks. Kui tulebki hakkama saada ainult iseendaga.
Teate, mille järgi ma selle ära tundsin? Nii naljakas kui see ka ei ole, ma tundsin ühel hetkel lihtsalt, et ma olen õnnelik. See tunne oli esialgu väga veider, sest sain siis ühtlasi ka aru, et ma polnud seda tunnet nii ammu tundnud. Kahjuks ka suhtes oleku ajal juba pikalt mitte. Ja kuna see oli nii võõras ja ootamatu, samas aga tegi olemise nii heaks, tekkis vastupandamatu soov oma tunnetest kõigile rääkida. Ja kui siis veel mitu sõbrannat mulle ütlesid, et ma tundun kuidagi ebatavaliselt õnnelik, saingi lõplikult aru, et ma vist olengi. Aga tegelikult oli alguses päris raske ära tunda midagi, mida nii ammu polnud kohanud.

via GIPHY

Ja siis tundus tõesti paslik hakata mõtlema sellele, et mis edasi. Sest seda teadsin ma ju algusest peale, et kedagi enda kõrvale ma siiski soovin. Usun, et on vähe neid, kes leiavad, et tahavadki üksi läbi elu minna. Kuna tundsin tõesti üle pika aja, et olen oma elus väga õiges kohas ja enesega rahul, oli see ilmselt ka hea baas, millelt kogeda kõike seda, mida ma siin blogis kirjeldanud olen. Olin endaga tööd teinud, leidnud endas mingi rahu ja enesekindluse, läksin julgelt elule vastu ja olin põnevil, et teada saada, mis saama hakkab. Ja kogesin ma järgneva u 5 kuu jooksul tõesti palju. Ning ma kohe kuidagi ei tahaks alahinnata rohkem kui poole aasta jooksul enesega tehtud töö rolli selles kõiges.

Aga miks ma sellest kõigest räägin? Viimasel nädalal olen ma eriti tugevalt tajunud seda, kui kiiresti kõik sellised pingutused on võimalik ära nullida. Täpsemalt, et kui vähe on vaja, et ühest enesekindlast ja enesega hästi toime tulevast inimesest saaks hunnik kurbust, ebakindlust, kahtlusi ja kõhklusi. Kui aus olla, ei tunne ma end kohati enam äragi. Vaatan peeglisse ja mõtlen, et mis sai sellest kõigest, mille nimel ma nii palju vaeva nägin? Kus on see "ma saan üksi väga hästi hakkama" suhtumine nüüd? Miks pean ma iga päev nii palju vaeva nägema, et mitte nutma puhkeda, sest mulle tundub pidevalt, et ma ei saa üksi hakkama?
Et keegi valesti aru ei saaks, siis ma ei kirjuta seda kõike kaugeltki selleks, et teilt kaastunnet ja lohutust saada, ma püüan lihtsalt selgitada, kui kerge on kogu pingutusele ja iseendaga tehtud tööle lihtsalt vesi peale tõmmata. Kui õrn võib kogu korralikult üles ehitatud pealispinna all siiski olla üks inimhing ja kui kerge on õigetele nuppudele vajutades kõik lihtsalt ära nullida. Ma tõesti tunnen end hetkel nagu hunnik õnnetust, sest oleksin nagu rohkem kui aasta jagu samme tagasi kõndinud. Ja see teeb mind samal ajal ka nii vihaseks. Sest mul ei ole aimugi, kas ja kuidas oleksin ma saanud seda ära hoida.

via GIPHY

Ja siis see teine pool. Meeletu vajadus, et keegi mu ego veidikenegi kergitaks (sest ma ise sellega ilmselgelt hakkama ei saa). Soov, et keegi tunneks huvi ja annaks sellega märku, et "oled tahetud küll, tema lihtsalt ei tahtnud". Kuigi mul pole veel tunnet, et tahaksin ja peaksin Tinderi uuesti aktiveerima, keerlevad peas pidevalt mõtted, et ehk ikkagi teeks seda, lihtsalt selleks, et saada see vajalik kinnitus. See tundub samas nii ebanormaalne, isegi kuidagi haiglane. Et miks ma ei suuda lihtsalt üksi olla ja järele mõelda, oma tunnetega tegeleda. Kust tuleb see meeleheitlik soov valideeritud saada?
Ma tahaks nii väga tunda seda "mul on meestest nii kõrini ja ma ei soovi ühegi isendiga tegemist teha" tunnet, aga selle asemel on mul mingi tohutu "pöörake keegi mulle ometi tähelepanu" faas. Oeh, ja ma üldse ei meeldi iseendale sellisena.

via GIPHY

Ühesõnaga kõik on nii segane, sassis ja valesti praegu. Ma ei tunne end hästi (arusaadavalt vast) ja samal ajal ei tunne ma ka hästi iseend ja oma mõtteid ära. Tean justkui, kuidas ma peaksin käituma ja mõtlema, aga reaalsus on midagi muud.
Olge head öelge või jagage kogemusi, kuidas teie end peale lahkuminekuid tundnud olete? Kas ja kui kaua on mõistlik ning tervislik oma tunnetega tegeleda ning kui kiiresti olete uutele jahimaadele suundunud?

loe ka minu kõige esimest postitust

28 Comments

Arhiiv:

18/10/2020 22:23:10

Ma enda lahkuminekutest ja üle saamistest kirjutama ei hakka, sest sarimonogaamina olen liikunud väga kiirelt ühest suhtest teise. Kedagi kunagi petnud pole, lihtsalt vallalise periood olnud väga lühike. Olen praktiliselt sama kaua järjest pikaajalistes suhetes olnud nagu sina olid ühes suhtes. Ma olen äärmiselt ebakindel inimene, terve elu olnud (tuleb lapsepõlvest) ning partner on olnud juba puhtalt ''enese täiendus''. Mis ei tähenda et oma partnerit ei armastaks, väga armastan. Lihtsalt objektiivselt ma tean, kui katki olen üksikuna vs kui palju enesekindlam suhtes, kui keegi on kõrval. Aga see selleks.

Tahan kommenteerida seda:
''Ma tahaks nii väga tunda seda "mul on meestest nii kõrini ja ma ei soovi ühegi isendiga tegemist teha" tunnet, aga selle asemel on mul mingi tohutu "pöörake keegi mulle ometi tähelepanu" faas. Oeh, ja ma üldse ei meeldi iseendale sellisena.''

Väga, väga paljud naised VAJAVAD teiste tähelepanu. Nii naiste (sõbrannade, perekonna) kui ka meeste (partnerid) tähelepanu. See on minu arust loomulik ja inimlik. Eriti peale haiget saamist. Peab lihtsalt tähelepanuvajadust kuidagi kontrolli all hoidma, leidma muud tähendust elust. Minul on selleks raamatud ja muud hobid. Läbi nende hoian oma katkist minapilti kontrolli ja vaimset tervist korras. Kui teiste kogemusi lugeda, siis kõik toonitavad hobide olulisust. Peab leidma midagi peale inimsuhete, mis paneb su silmad särama. Mind see aitab. Ning inimesed ON väga sotsiaalsed olendid, enamus meist tahavad kedagi enda kõrvale.

20/10/2020 14:59:55

Mina kinnitan ka, et inimliigina on meil pidev soov ja vajadus olla "klanni, grupi ja teiste liikmete poolt" heakskiidetud. Ehk siis teoreetiliselt võid teha rahu sellega, et sinu sees on see ego soov olla kiidetud, tahetud ja jumaldatud. Nii on lihtsalt.
Teine asi on see, kui selle soov olla tunnustatud, tahetud ja kiidetud all on mingid sügavamad allhoovused, allasurutud emotsioonid-tunded, lapsepõlve haavad jne. Kahjuks on nii, et naisterahvad üldjuhul kompenseerivad vajaka jäänud isa-tütre suhet läbi meeskandidaatide. Ja kui su alateadvuse jaoks esindab Mees nr 2 mingit isikut/aspekti su lapsepõlvest, siis võib põhjus su nukrutsemise all ollagi selles, et su alateadvus elab üle lapsepõlves kogetut.. tavaliselt traumaatiliset sündmust. Ja praegu saad läbi selle kogemuse end tervendada - andes endale ISE seda, mida Mees nr 2-lt salamisi ootad.
Leia endale justnimelt hobid-huvid ja tegevused, mis sind sütitavad ja tõstavad. Aga ära poe sinna selle pärast, et midagi muud ignoreerida, vaid tee seda selle pärast et su süda tõesti rõõmustab seda tehes :)

E

20/10/2020 23:21:41

E, sul on täiesti õigus, et kõik on lapsepõlves kinni. Isaga oli mu suhtlus vähene, ta kunagi ei kiitnud mind, ei kallistanud, ta lihtsalt oli kuskil olemas. Terve oma elu olen proovinud käituda nii, et isale meeldida. Läksin korraks isegi õppima eriala, mis talle meeldib. Üritan alati olla hirmus asjalik ja tark, kaasa rääkida tehnika, teaduse, poliitika jms teemadel. Huvituda teemadest, millest temagi. Lugeda tohutult palju raamatuid. Olla oma isa tütar.

Ja kuna ma jään igavesti igatsema tugevat ja hoolivat isafiguuri mida lapsena ei saanud, siis vajan seda suhtest. Õnneks olen praeguseks 4a koos sellise mehega, kes esindab seda ja enamgi veel. Ta annab hoolitsust ja huvi nii palju, et jääb ülegi. Kiidab kõige selle eest (mõistus, saavutused), mida isa ei kiitnud. Ühesõnaga olen esimest korda elus tervemas kohas. Ja annan kogu seda armastust mehele vastu, sest olen esimest korda elus õnnelik.

Kahtlen, et autoril selliseid traumasid-alla surutud probleeme on, aga tõesti kõik saab alguse lapsepõlvest. Õnnelikud on need, kellel normaalne lapsepõlv. Muide autor, kahju, et ma sind päris elus ei tunne. Olen praegu vist igas postituses kaasa mõelnud ja kommenteerinud. Analüüsin ka heas mõttes kõike üle ja üritan mõista kõiki inimesi ning nende motiive. :) Väga sarnane inimtüüp ühesõnaga (võibolla rohkem traumasid, aga kellel neid poleks, heh).

Autor

20/10/2020 15:30:04

Suur tänu kommentaari eest!

Jah, olen igati nõus, et enese tegevuses hoidmine (hobid jms) aitavad kõige paremini. Peale oma eelmist lahkuminekut läksin ka seda teed, et otsisin endale tegevust, mis mõtted eemale viiks. Eks ma pean praegu ka nii tegema (ja no suurem osa neist tookord käsile võetud tegevustest on õnneks muidugi endiselt käsil ka).

Saan ka sellest tegelikult aru, et sotsiaalsete olevustena vajamegi kedagi enda kõrvale ja soov saada tähelepanu ei ole tõesti iseenesest halb või midagi erilist, aga ma veidi kardan seda, et otsin seda tähelepanu nö valedel põhjustel ja seetõttu siis võibolla ka valedest kohtadest. Tehes selle käigus ehk kellelegi teisele (või lõpuks hoopis iseendale) haiget.

Kät

19/10/2020 10:32:25

Ütlen jällegi, et kõik su kirjeldatud tunded ja mõtted on täiesti tavalised ja normaalsed, mida inimesed lahkumineku järel tunnevad. Kindlasti on alati lihtsam siis, kui oled ise lahkumineku otsuse teinud või on ühine otsus. Sinu jutust kõlab siiski, et oli mehepoolne otsus. Muidugi on siis alati raskem ja ego saabki lüüa. Isegi väga enesekindlatel võib see mõneks ajaks enesehinnangu kõikuma lüüa.

Mul on tegelikult kõik korrad olnud meespool see, kes on otsuse langetanud. Pikas suhtes oli see küll lõpuks ühine otsus, aga ma olin pika vindumise ja mehepoolse ükskõiksuse tõttu lihtsalt lõpuks lahti lasknud. Võid siis ette kujutada, kuidas see enesehinnangule mõjub. Tekibki tunne, et endaga on midagi väga mäda ja ükski mees ei taha...
Need Tinderi mehed olid küll ise ka katki ja ebakindlad ning nende otsus tuli vähemalt osaliselt ilmselt minu enda kõhkluste tõttu, mida neile mainisin. Tahtsid osaliselt ka minust ette jõuda nö. Aga siiski olid korralik löök mu ego pihta.

Seda enam, et üks neist siis oli tulnud sama pikast suhtest kui sina, tal olid lapsed ja ta ego oli ilmselgelt suure löögi saanud, sest naine oli see, kes enam ei armastanud ja oli soovinud lahku minna. Ja mina olin siis see "vähemalt keegi tahab, mis siis et enda naine ei tahtnud". Ei ole hea tunne. Tõtt-öelda tekitab see praegugi solvumist ja viha, et sedasi ära kasutati, kuna meil pidi olema päris suhe. Seetõttu ei soovita sul kindlasti kellelegi nii teha.

Inimesed soovitavad pärast lahkuminekut kohe deitima hakata just sel põhjusel, et see on justkui lohutus/leevendus/ego boost. Paljud ei suudagi üldse üksi olla, vaid tormavad suhtest suhtesse. Kes ikka tahab õnnetu, lüüa saanud egoga olla. Kergem on kohe mingi leevendus leida. Pole midagi halba kui niisama casually nüüd kellegagi Tinderis suhtled ja annad ka kohe teada, et hetkel millekski tõsiseks valmis pole (nii on teise suhtes aus). See võib tõesti aidata, sest näed, et vähemalt keegi tunneb ju ikka su vastu huvi ja positiivne suhtlus vastaspoolega tõstab tuju. Mul oli rohkem selline "ei taha meestega tegemist teha" blokk. Suhtlesin küll möödaminnes, aga ega mingit erilist rõõmu suhtlemisest polnud just.

Pean tunnistama, et ehkki viimasest lüüasaamisest on möödas üle aasta, on mu süda ikka kuidagi külm. Ei suuda kedagi nagu hinge, lähemale lasta ja olen inimeste suhtes väga kahtlustav/kõhklev. Elu on õpetanud. Saan nüüd vist aru neist "emotsionaalselt kättesaamatutest" meestest, ise olen samasugune.
Mida aga kindlasti ei soovita, on kellessegi ära kiindumine ja tõsisema kontakti loomine. Kui see peaks taas nihu minema, siis praegune õnnetusetunne mitmekordistub ja ülesaamine võtab veel kauem. Selline vaba, casual suhtlus nagu sa vahepeal kirjeldasid, võib tõesti aidata mingil määral.
Mul näiteks on pikka aega olnud 1 konkreetne nn boonustega sõber. Kellegi lähedus võib vahel väga lohutav olla. Lisaks hoiab ära, et ma lihtsalt lähedusesoovi pärast lollusi teeks ja mõtlematult end kellegagi seoks :)

20/10/2020 15:40:03

Kusjuures lahkuminek oli pigem just selline rahumeelne, võib vast isegi öelda, et ühine otsus. Aga eks teatud ajendid selle otsuse tegemiseks olid olemas ja need vast ongi need, mis peamiselt haiget teevad. Pikemalt ei hakka hetkel selgitama, sest olen lubanud sellest kirjutada ja siis oleks vast juba igav lugeda.

Ja mõtlen kusjuures juba vaikselt sellele, et tõesti, võiks proovida veidi sellist casual-tüüpi suhtlust kellegagi aretada. Et kui olla ise aus (nagu sa ka viitasid) ja kohe ära öelda, et midagi tõsisemat ma hetkel ei otsi, siis on vast hästi küll.
Boonustega sõber leidub minulgi, aga miskipärast on mõte temaga kohtumisest hetkel pigem ebameeldiv. Eks on ju temagi siiski see, kes minust pikemas perspektiivis huvitatud ei ole (õnneks on see tunne pigem mõlemapoolne). Ja see teadmine, et taaskord on minu ees üks mees, kellele ma 100% ei sobi, ei mõju hetkel hästi. Tundub, et pean selliste suhete nautimiseks ise veidi paremas kohas olema :)

19/10/2020 10:55:36

Lähtu enda sisetundest. Kui tunned, et ei taha tinderdada ega meestega tegemist teha, siis nii teegi. Üksi olemine peaks olema tervendavam, samas on niimoodi risk rohkem ja kauemaks kurbi mõtteid ketrama jääda. Fakt on ka see, et praegu on ju asi veel väga värske. Esimesed nädalad, kuu aega ongi kõige raskem ja selline pidev kurbus,ärevus, surutusetunne. Edasi läheb juba kergemaks.

Kui aga tunned, et tahad ikkagi kellegagi suhelda, siis nii teegi. Kui sa kellegagi sellist tõsisemat, lähemat suhtlust ei loo, nö lootust ei anna, siis see tegelikult pole ju kellegi ärakasutamine, kui sa niisama Tinderis erinevate meestega suhtled. Ma usun, et see võib reaalselt aidata sul kiiremini üle saada. Ära lihtsalt kellestki seda "elus nr 1" praegu tekita ega isegi looda ja siis ei saa sulle suhtlus meestega ka halvasti mõjuda.

Eks see on individuaalne ja oleneb asjaoludest, kui kiiresti toibumine aega võtab, aga kinni jääda sellesse mehesse ja lahkuminekusse ei soovita. Mis aitab - rääkimine. Räägi sõbrannadega. Teiste toetus ja maa peale toomine aitab. Ma olen isegi Tinderis meestega päris mitmeid kordi suhteteemasid, lahkuminekuid, enda/nende ekse jms lahanud, on mehed oma valu kurtnud jne.

Lisaks - hoia end kindlasti tegevuses! Käi palju kodust väljas. Trenn, sõbrannad, mis iganes tegevused. Kõige hullem on, kui jääda koju ja anda endale see võimalus ja aeg mõtteid ketrama jääda. Siis lähebki veel hullemaks ja valusamaks see olemine.

See ongi kõige vastikum kui jäävad nö lahtised otsad. Ei saa täpselt aru MIKS. Siis jäädki ketrama ja on selline vastik segadus, millepärast mõtteid eemale ei saa. Sellepärast ka mina neid (tegelikult suht mõttetuid) Tinderi suhteid nii palju ja kaua ketrasin, et inimesed ei olnud konkreetsed ja selged, vaid andsid vastandlikke signaale. Miks nad siis selgelt ja konkreetselt ei öelnud, et ei taha enam mingil juhul suhelda ega põhjendanud selgelt ja lühidalt, mis ei sobi...kes seda teab. Ja sellega hoidsid nad mind konksu otsas.

Inimesed ei taha teistele asju otse ja konkreetselt öelda, kartes haiget teha. Aga tegelikult teeb nii palju vähem haiget kui ebaselgusega, mis vahel jälle teisele lootust annab.
Kui sul on mehelt selge ja konkreetne EI ning konkreetsed, selged põhjendused, siis on lihtsam edasi liikuda. Luba näiteks endale mingi aeg, millal mõtled selgelt läbi, miks siis ei õnnestunud. Üritad olla võimalikult ratsionaalne ja endale aru anda, et see lihtsalt "wasn't meant to be". Siis on lihtsam lahti lasta. Mingi hetk on võimalik teha teadlik otsus, et "oli mis oli, jätan selle selja taha ja nüüd liigun edasi".

Sinul ei ole midagi viga, lihtsalt järelikult see mees ei tundnud seda päris Õiget tunnet. See aga ei tähenda, et sul naise ja inimesena midagi viga oleks. See Tunne on nii juhuse asi ja oleneb konkreetselt kahe inimese vahelisest sünergiast.

20/10/2020 15:44:31

Õnneks ma olen selline arutleja/analüüsija tüüp ka laivis ja mulle on sõbrannadega nendel teemadel rääkimine väga oluline ja vajalik. Olengi seda viimastel nädalatel nüüd päris palju teha saanud ja seetõttu ka väga mitmeid eri vaatevinkleid ning mõtteid kuulnud. Ja olgugi, et ma kõigiga võibolla ei nõustu või isegi kui need mulle sisuliselt palju ei anna, siis mida rohkem ma seda olukorda läbi arutan, seda vähem see mulle haiget teeb. Seega mulle tundub, et sellest on kasu küll.

20/10/2020 17:53:50

Jep, nii see töötabki. Muudkui räägid ja räägid, leierdad neid oma tundeid ning mõtteid ja ühel hetkel see lihtsalt kuidagi ammendab ja tüütab end ära. Ma ei tea miks, aga see välja rääkimine tõesti aitab. Isegi, kui mõttes ise kõik läbi analüüsid, siis kuidagi teistel rääkimine aitab märksa rohkem. Seetõttu vast ka, et teised ei ole asjaga emotsionaalselt seotud, on ratsionaalsemad ja siis saad ise ka aru, et pole see midagi nii hullu. Ja lõpuks tüütab lihtsalt ära see ühe ja sama teema ning tunnete ketramine. Tahad ise lõpuks midagi uut ja eluga edasi minna.

Ma pean tunnistama, et ma olen ise siiski ka selline monogaamia-inimene totaalselt ja seks on minu jaoks ka ikkagi midagi sellist, mis võiks olla tunnetega, tunnete väljendamise viis. Seetõttu saan aru, mida mõtled. Ega mulle endale ka see seksisõprus 100% just ei sobi. See on lihtsalt selline vaese aja hädaabi :P Või siis, et "kui üldse midagi pole, siis vähemalt midagigi on." Aga jah. Füüsiline pool ei ole kahtlemata võrreldavgi sellega, mis oleks suhtes ja tunnetega. See mõte, et päriselt mind ei taheta, olen lihtsalt keha, on ka mul.

21/10/2020 00:07:35

Autor, kas sulle on oluline, et vestluskaaslane sind mõistaks? Huvi pärast küsin.

Mul on olnud imelisi vestlusi ühe sõbrannaga, kes on minuga reeglina ühel lainel ja isegi kui tal pole samu kogemusi, siis näen ta ilmetest ja vastustest, et mind mõistab. St suudab asetada end minu kingadesse. Ning vestlus aina jookseb, mõlemad põrgatavad üksteisele mõtteid ja kogemusi edasi-tagasi.

Samas on mul üks teine sõbranna, kes on muidu väga tore inimene, aga kui ma oma asju rääkides talle otsa vaatan, siis näen et seal pole mõistmist. Pigem vaatab ta mind üllatunult, suurte silmadega, justkui see ei mahuks talle pähe, kuidas end niimoodi tunda võin. Ka tema vastustest saan aru, et tal on väga, väga raske mõista, miks mulle mõni asi haiget teeb. Ausalt öeldes tunnen end peale sellist vestlust *veel* halvemini kui alguses, isegi kui sain end tühjaks rääkida.

Seepärast mõtlen, et kuidas sul on? Kas mõistmine on vajalik või piisab ka end tühjaks rääkimisest? Kui palju tagasisidet sa inimestelt vajad? See on küll pigem suhtepostitus, aga kuna siin on palju kommentaare ka sotsiaalsuse ja suhtlemise teemadel, siis huvitav oleks teada...

21/10/2020 10:16:29

To N:
Väga huvitav küsimus, aga ma vist polegi sellele kunagi nii mõelnud...
Jah, mul on ka väga erinevaid sõbrannasid ja kindlasti ei reageeri kõik minu muresid kuuldes samamoodi, aga üldjoontes nad siiski suudavad olla minuga ühel lainel selles osas, et mind mõista (või siis vähemalt teesklevad sel hetkel, et mõistavad). Nõuandeid on muidugi erinevaid, alates sellest, et peaksin ikka mõtlema, et ehk saab veel suhted üles soojendada kuni selleni, et hea oleks kohe järgmine päev uuesti tinder aktiveerida, aga seda ma pean pigem heaks. Peamiselt seetõttu, et kui näen, et inimesed minu ümber mõtlevad nii erinevalt, siis aktsepteerin rohkem ka seda, et minu enda sees on kõhklused ja kahtlused, et ma täna mõtlen nii ja homme teisiti. Ning kui kõik mu vestluskaaslased kuulutaks kui ühest suust, et mul on õigus ja ma käitun 100% õigesti, võib see ilmselt ka omamoodi halvasti mõjuda.
Aga sellist kogemust, et keegi lausa imestaks minu tunnete üle, mul paraku ei ole olnud, seetõttu ei oska otseselt vastata. Mingil määral see vist näitab, millise sõbra/sõbrannaga tegu on, sest jah, ausus ja otsekohesus on hea, aga kui sa näed, et sinu vastas olev inimene on haavatud/suures mures, siis ei ole selline otsekohesus alati vajalik. Mingitel hetkedel inimene vajabki lihtsalt lohutust ja mõistmist ning nendel hetkedel on pigem hea oma arvamus alla suruda ja vait olla. Sest kasu sellest niikuinii pole, pigem teeb see isegi kahju. Jah, võibolla kunagi hiljem võib oma arvamuse siiski välja öelda (kui nii väga vaja), aga kriisiolukorras on olulisem ilmselt lihtsalt toeks olla ja ära kuulata. Kui sõbranna seda ei tee, tasub ilmselt mõelda, kas selline sõprus on pingutust väärt.

21/10/2020 14:37:07

Nõuannetest rääkides on hea, kui neid üldse saab. Mõni inimene kuulab ära, noogutab kaasa ja siis muudab teemat. Tegelt sõltub sellest ka, et kuidas kellegagi kuulamise-rääkimise tasakaal on. Mõnega on imeline tasakaal, teisega jälle peamiselt kuulad ning siis ongi raske ise mingit rahuldust suhtlusest saada. Eks see teema on võrdselt aktuaalne nii paarisuhtes kui ka sõpradega. Et tahad nii kuulata kui ka rääkida.

See on huvitav tõesti, kuivõrd erinevaid nõuandeid inimesed annavad. Teisalt kui eriti sõbrannasid pole või enamus nõu ei anna, siis tuleb ise kõik variandid läbi kaaluda koos plusside ja miinustega... Mul pole kunagi eriti sõbrannasid olnud ning pidanud ise oma deemonitega hakkama saama. Kirjutamine ja lugemine aitab.

Seesama blogi pidamine kindlasti aitab ka mõtted süsteemist välja saada ning teiste tagasisidet kuulda. Ma ise loen ka üsna palju redditit vahel, kus erinevate situatsioonidega kokku puutub. r/relationship on sellessuhtes hea koht. Iseasi, kuidas ise nendes olukordades käituda...

21/10/2020 14:42:36

parandan, see on õige: https://www.reddit.com/r/relationships/

Nimega

19/10/2020 19:03:41

Jälle nii hea postitust. Minul on läinud umbes 2-3 kuud, siis on elu vaikselt paika loksunud, aga nagu sa just kirjeldad - selleks et taas see segamini lüüa kellegi poolt. Nii on, aga tegelikult lõpuks läheb ikka nii nagu minema peab (üldjuhul siis hästi). Kas sa mõne selgeltnägija juurde oled mõelnud minna? Mind on need ka aidanud paar korda elus.

20/10/2020 15:46:27

Minu loomus ja sellest tulenevalt ka eriala on selline, et ma pole suurem asi ennustamise ja selgeltnägemise uskuja ega fänn. Tõsi, vahel on siiski olnud kiusatus proovida... aga ma ei suuda seda vist piisavalt tõsiselt võtta, et sellest mingit kasu võiks olla.

Aga igaühele oma ja tuleb teha seda, mis aitab või vähemalt aidata võiks!

Arvaja

19/10/2020 19:42:26

Väga kurb kuulda, et sa endiselt nii õnnetu oled. Natuke keeruline on midagi arvata või soovitada, sest sa põhjuseid ju ei ole veel avaldanud, kuid ma usun, et mingit reeglit ega õiget või vale vastust sellele küsimusele ei olegi olemas, et kui kaua on okei peale lahkuminekut põdeda. Mul on sõbranna, kes tunnistab, et põdes kolm aastat!!! Ma väga loodan, et nii pikk aeg on siiski erand ja tavaliselt läheb aega oluliselt vähem.
Mina ise ei ole kaua nukrutseja tüüpi, kuid minu jaoks on kindlasti oluline lahkumineku põhjus. On ikka vahe sees küll, kas teine pool jääb lihtlabaselt petmisega vahele ja suhe lõppeb või istub kaaslane sinuga koos rahulikult maha, selgitab oma tundeid ja mõtteid ning kui selgub, et tema poolt on asi läbi, siis mis seal ikka vihastada või nõusid lõhkuda. Kui tundeid ei ole, siis ei ole ja minu jaoks on sel juhul ka üle saamine lihtsam, sest ei ole seda vastikut reetmise tunnet. Viimati jäetigi mind maha täpselt nii nagu kirjeldasin. Inimene oli siiras, seletas kõik lahti ja muidugi olin ma kurb, sest lootsin sellest suhtest palju, kuid mulle ei jäänud (vabandage väljendit) sita maitset suhu ja ma olen selle eest talle väga tänulik. Raske oli umbes kolm nädalat. Sealt edasi hakkas juba kõik laabuma ja tuju paranema.
Aga seda tahan ma sulle küll öelda, et ära tee ennast maha ja ära alaväärista ennast! Sa oled vinge noor naine! Üks ebaõnnestumine, tegelikult ka mitumitu ebaõnnestumist ei tee sinust halba kaaslast. Lihtsalt see konkreetne suhe ei toiminud.

20/10/2020 15:51:04

Vau, kolm aastat tundub ikka meeletult pikk aeg. Minul selle pika suhte puhul läks vast umbes pool aastat kuni aasta. Eks päris täpselt ongi raske öelda, aga poole aastaga tundsin end juba mugavalt ja kuskil aasta pärast võisin vast täie kindlusega öelda, et nüüd on see möödanik.
Arvan, et eks üle saamine on ilmselt mingis korrelatsioonis suhte pikkusega, aga samas ei pruugi see muidugi alati reegel olla.

Kindlasti on hea, kui lahkuminek on tsiviliseeritud ja viisakas, võimalusel isegi läbi arutatud. Sellisel juhul ilmselt tõesti säästetakse kõige enam teineteise närve ja emotsioone. Aga usun, et ka sellist olukorda võib olla väga raske taluda, st isegi kui kaaslane sulle viisakalt seletab, miks ta sinuga enam koos ei soovi olla, teeb see haiget samamoodi, kui ta oleks sellest teada andnud nt kellegi teisega magades. Lihtsalt esimesel juhul säilib mõlemal eneseväärikus ja austus teise inimese vastu, mis on muidugi äärmiselt tore ja vajalik!

Härra

20/10/2020 03:19:28

Here it goes, esimene blogikommentaar elus:

Paar päeva juba mõtlesin, et jätaks selle kommentaari aga siiani otsustasin seda mitte teha. Peale seda postitust otsustasin ümber :)

Esiteks tahtsin kiita väga huvitavalt kirja pandud lugude eest, avastasin blogi ühel öösel kui äratuskell enam väga kaugel ei olnud aga ometi ei lõpetanud lugemist enne kui esimesest viimase postituseni kõik loetud oli.

Teiseks tahtsin natukenegi rahuldada sinu soovi valideeritud saada - siinne jutt algusest lõpuni on näidanud Sinu suurepärast võimet ennast ja teisi objektiivselt kõrvalt analüüsida, mis on nii haruldane, et tekitab täiesti tahtmatult pähe mõtte, et kust küll omale mõne Sinusuguse leiaks :)

Suurt lohutust miski praeguses olukorras ilmselt ei paku aga asjade arutamine ja aeg teevad iga päeva natuke lihtsamaks. Edu Sulle ja loodan, et leiad motivatsiooni aegajalt ka siia jutustama tulla :)

20/10/2020 15:54:35

Vau, ma olen hetkel küll korralikult kõrvust tõstetud. Tänan selle kommentaari ja kõigi nende heade sõnade eest! Ja seda enam, et see on su elu esimene...

Tundub, et ka sul on päris hea teiste inimeste lugemise/analüüsi võime, sest mis seal salata, praeguses olukorras kuluvad igasugused head ja meelitavad sõnad mulle vägagi ära. Ja kuigi ma tõesti ei kirjutanud seda postitust, et valideeritud või lohutatud saada, on see siiski äraütlemata tore kõrvalnäht.

Ka lugeja

20/10/2020 11:01:56

Minu jaoks oleks just lihtsam kui suhe petmisega lõppeks. Selles osas, et jääb küll väga vastik reedetusetunne ja s*tamaitse suhu, aga siis on lihtne mõelda, et see inimene oli nii hoolimatu ja põhimõteteta, tegi mulle teadlikult haiget. Ei tahagi sellist inimest enda kõrvale, On lihtsam lahti lasta. Võrreldes sellega, kui kõik on olnud justkui ok ja kaaslane lihtsalt ütleb, et tema enam ei armasta. Sellisel juhul on ikka raskem minu meelest. Hakkad mõtlema, et miks enam armastusväärne pole jne. Olen kogenud seda ja minu jaoks oli väga valus pauk, kui elukaaslane üks hetk teatas, et tunded on lihtsalt kadunud.

Kusjuures olen ise samasugune analüüsija tüüpi. Analüüsin pidevalt ennast, enda motiive, tunnete ja mõtete tagamaid. Samamoodi üritan analüüsida teiste sõnu ja käitumist. Ei saa sinna midagi parata, see on mu olemus.Tahan mõista asjade tagamaid ja põhjuseid.
Minu meelest, mu kogemuse järgi meestele just ei meeldi see, nende jaoks "üle mõtlemine". Kui mu elukaaslane, kes mu vastu tunded kaotas, mulle üldse midagi ette heitis, siis oligi see just see analüüsimine. Aga ta oli ka rohkem selline mõtlematult pea ees tegutseja.
Nii et ma imestan, et mõnele mehele see hoopis meeldib. Näitasin kunagi seda blogi ühele meestuttavale. Ta oli ka hämmingus, et kas siis nii naised mõtlevadki, iga detaili analüüsivad peas läbi. Jääbki mulje, et mehed siis ei mõtle väga üldse :D

20/10/2020 15:59:41

Jaa, ma olen ka ise seda korduvalt mõelnud (aga praktilist kogemust ei ole), et ehk oleks hoopis kergem nö tüli/pahandusega lahku minna, sest siis jääks mulle see negatiivne emotsioon selle inimese suhtes ja võibolla see isegi lihtsustaks emotsionaalset distantseerumist ja üle saamist. Aga kes teab, võibolla jääks siis kõik just kauemaks vinduma, sest viha on ikka väga pikalt püsiv emotsioon...

Mis seda analüüsimist/üle mõtlemist puudutab, siis eks inimesi on erinevaid ja ilmselt on asi pigem nii, et on nii rohkem kui ka vähem analüüsivad inimesed, aga neid on nii meeste kui ka naiste seas. Naised kipuvad vast tõesti rohkem üle mõtlema, seega nende seas on neid rohkem, aga olen ka mina kohanud mehi, kellele see omane on.

20/10/2020 23:11:31

Sul on väga õigus, et negatiivne emotsioon lahku minnes aitab tohutult! Nt mu eks, kes oli minuga füüsiliselt ja vaimselt vägivaldne, üritas mind järjekordselt ühisest üürikorterist välja visata. Ta väga sageli surus mu välisuksest välja, laskmata isegi asju kaasa võtta. Agressiivne ja hull alkohoolik ühesõnaga. Vaatasin talle silma ja ütlesin: ''See on viimane kord, mil sa mu välja viskad. Ma ei tule enam tagasi.''

Ma ei läinud kunagi oma asjadele järgi sinna korterisse. Ja ma sain tast üle (3a pikkune suhe) vähem kui nädalaga, sest vihkasin seda inimest. Vihkamine oli seejuures tekkinud ajapikku, sest raske on armastada kedagi, kes sind vaimselt ja füüsiliselt ründab. Nüüdseks on täielik ükskõiksus. Võrdluseks esimene armastus ja break up oli KORDADES valusam. Küllap ka seepärast, et esimene ikkagi, see valu jääb eluks ajaks meelde.

21/10/2020 05:29:22

See imestus oli vist minu kommentaarist tingitud, seega võtan ka sõna :D

Mõtlemisel ja üle mõtlemisel on sellesmõttes suur vahe, et üks on küllalt harvaesinev võime panna ennast teise inimese kingadesse sealjuures enda emotsioonid kõrvale jättes ja teine on potentsiaalne probleemiallikas, sest kõikidele sinu sõnadele ja tegudele mõeldakse juurde mingi (tihtipeale negatiivne) tagamõte või tõlgendus, mida seal tegelikult ei ole. Autori puhul on selgelt ülekaalus esimene variant.
Eks see kui palju keegi seda võimet hindab sõltub suuresti inimesest endast ja tema varasematest kogemustest, aga seda ma võin kinnitada, et kui sellist võimet teiste juures hindama hakata, siis muutuvad paljud muud asjad märksa ebaolulisemaks.
Aga noh, mida mina ka tean...

Kas minust sai anonüümne netikommentaator?

21/10/2020 10:23:04

Mul oli kirjutamise ajal see sama mõte peas, aga ununeski lõpuks. Ehk siis mulle on ka alati tundunud, et "üle mõtlemine" on veidi teine asi, st sisaldab endas palju just seda, et mõeldakse asju hullemaks kui need on ja pannakse omaltpoolt veel juurde ka. Kõige väga põhjalik analüüsimine võib ilmselt ka selleni viia, aga õnneks ei pruugi.

Annan anonüümse blogi anonüümse autorina teile ametlikult ja uhkelt üle anonüümse netikommentaatori tiitli!

21/10/2020 10:18:15

To N:
Vau, selliseid asju lugedes mõtlen küll, et mida ma siin veel halan.
Tore, et sellest jamast välja said!

21/10/2020 12:40:44

To Autor:

Jah, eks ta ole... Samas igast kogemusest õpib nii palju. Teistpidi olen rõõmus, et mul on kogemused väga erinevate mehetüüpide ja käitumistega (nr 1 pettis, nr 2 oli vägivaldne alkohoolik). Mu taluvuslävi inimeste käitumise suhtes on väga kõrge, ehk talun aastaid sellist käitumist, mille puhul mõni naine astuks kohe suhtest välja. Eks see jällegi lapsepõlvest tuleb, see tunne, justkui ma ei vääriks paremat. Ning soov olla kellegagi koos, et tasakaalustada puudulikku isafiguuri lapsepõlvest. Õnneks nüüd mehega nr 3 on tohutult vedanud. Täiesti normaalne mees, kes ei peta, ei joo ega tule füüsiliselt kallale. Ning samas on lõputult hooliv ja huvitatud. Omavaheline dünaamika ja klapp on väga hea nii intellektuaalselt kui ka füüsiliselt. Kolm on kohtuseadus, nagu öeldakse! :)

Sellesmõttes on raskem naistel, kelle suhtes on ''kõik justkui hästi'', aga midagi jääb puudu ning see tunne aastatega kasvab. Sellisel juhul on lahkuminek keerulisem, sest ei taheta lahti lasta heast inimesest. Välja arvatud juhul kui partner muutub aastatega pigem sõbraks. Analoogseid lugusid olen palju kuulnud, et inimesed kasvavadki lahku, kuigi probleeme nagu polegi. Samas oluline on küsida endalt, et kas oled õnnelik ning kas plusse on rohkem kui miinuseid.

Sa analüüsid tõesti väga hästi erinevaid situatsioone ja inimeste käitumisi ning mul on kahju, et selliseid inimesi päris elus vähe kohtab. Kuid neid õnneks on, lihtsalt vähemus. Sageli on sellised inimesed pigem introverdid ja hoiavad tähelepanekuid oma peas. Usun, et see on tõesti ainult aja küsimus, mil sellest ajutisest madalseisust välja saad ning toreda mehega kohtud. Ühe või paari kogemuse järgi võibki tekkida tunne, et toredaid mehi enam pole, kuigi minu näitel oli kolmas hoopis vedamine. Päeva lõpuks pole seegi haruldane, kui leitakse 30 või 40+ vanuses see õige inimene enda kõrvale.

Lugeja

21/10/2020 17:56:57

Mulle väga meeldib lisaks blogile ka kommentaaride osa. Tore näha, et minusuguseid analüüsijaid on veelgi :)
Mind ennast tegelikult väga aitab selline analüüsimine - tavaliselt teeme seda parima sõbrannaga vastastikku. Huvitaval kombel on meie suhtemured väga sarnased ja niimoodi vastastikku üksteist ära kuulates ja ka analüüsides, saab alati situatsioonidest edasi minna. Arutad asja läbi ja kui mure lahenes, siis saad järgmine päev rahus edasi minna.

See ilmselt ongi minu loomuses, aga ka mina olen suhete algul väga intensiivne olnud - tahtnud kohe kõike teada jms. Ma mõistan, miks see mõndasid mehi on hirmutanud. Olen rääkinud sellest ühe hea tuttavaga, kes ütles, et tema on samamoodi käitunud ja mõistab mind täielikult ses osas. Ongi lihtsalt siiras soov teist tundma õppida - võibolla asi ka selles, et ma olen pigem introvert ja inimesi, keda endale lähedale lasknud olen, on pigem vähe. Ja kui ma siis oma jääkuninganna maskist loobun ja kellegi juba enda isiklikku tsooni nö lasen, siis pühendud tundma õppimisele. Iseenda analüüsimise tulemusel olen järeldusele jõudnud, et nende nn minu inimeste jaoks on mul nagu mingi next level - kui mu kallil inimesel on mingi mure või unistus vms iganes, siis ma hoolin nii palju, et hakkan kaasa mõtlema ja lahendusi välja pakkuma. Jällegi saan aru, et nende jaoks kes mind lühikest aega tunnevad võib see olla liig.
Samas see kõik ei tähenda, et mul poleks oma elu ja oleksingi kuidagi meeleheitel :)

Samas mõtlen seda ka, et inimeste puhul meeldibki pigem siirus ja otsekohesus. Kui midagi on valesti, siis see välja öelda. Kui oled teisesse kiindunud, siis ongi väga valus - see valu läheb üle. Aga palju valusam on siis kui mõni suhe, ka sõbrasuhe, lihtsalt hääbub ja sa ei saagi teada, mis selle hääbumise põhjuseks oli. Ja mõistatad aastaid...

Ei tea

21/10/2020 19:14:40

..miks te arvate, et neid analüüsivaid ja empaatilisi inimesi nii vähe on? Neid, kes oskaks end teise asemele asetada ja näha situatsioone teise pilgu läbi.
Analüüsijaid ja vaatlejaid-arutlejaid inimesi on kindlasti rohkem, lihtsalt nad ongi introverdid ega räägi igaühele ega pea blogisid.

Your comment will be posted after it is approved.

Pesakast

väike vahepeatus... või hoopis lõpp-peatus?

Leave a Reply.

Autor:

Arhiiv:

Siia kirjutades jõuad otse minuni: