teisele ringile

Tere taas! Väike paus on (loodetavasti mõistetavalt) sisse tulnud, sest tegelesin ja tegelen endiselt elu vanasse rütmi tagasi saamisega ning tundus, et ükskõik mis ma ka kirjutan, see oleks lihtsalt üks suur ja tüütu halapostitus. Usun, et ühest sellisest oli küll ja veel.
​Õnneks on meeleolu juba päris positiivne ja enam ei nuta. Kurbust tekitab rohkem mõte sellest, et taas üksi olen ja nagu ma ühes eelmistest postitustest juba mainisin, tundub nagu oleksin aasta jagu samme tagasi kõndinud, aga muus osas on juba päris tore olla. 

Otsustasin siin vahepeal (sõprade soovitusel, enda sisetunde mõjul ja ka teie kommentaare lugedes) taas tinderimaailma sukelduda. Ütlen siis ausalt ära, et puhtalt soovist veidi tähelepanu saada ja end paremini tunda. Ei saa öelda, et see ei töötaks, töötab tõesti. Aga kohati töötab sel korral ka vastupidi, sest mingil põhjusel on "sügise tinder" minu jaoks osutunud hoopis erinevaks "kevade/suve tinderist". Püstitan hüpoteesi ja väidan, et ehk teeb kevad ja suvi inimesed tõesti rõõmsamaks, avatumaks ja aktiivsemaks, sest praegu on kõik kuidagi veider. Inimesed kinnised, lihtsalt toredaid jutuajamisi on väga vähe ette tulnud ja päris mitmete veidrike peale olen ka sattunud... 

via GIPHY

Ja olen tinderis nüüdseks olnud vast kuskil 2 nädalat. Seega paras skoor veidrikke. Samas ei saa selle lühikese aja põhjal muidugi erilisi järeldusi veel teha. 
​
Üks hea näide veidrikest on noormees, kellega matchisin ja jõudsime ehk pool tundi kuni tund ühel õhtul jutustada. Kuna olin minemas teatrisse, ütlesin talle, et lähen ja telefoni vahapeal ei kasuta, aga räägin hea meelega õhtul edasi. Nii ka kokkulepe jäi, st ta vastas, et "muidugi". Teatris olles nägin, et ta oli mulle midagi kirjutanud, aga ma ei süvenenud, et mida täpsemalt. Kui õhtul koju jõudsin ja tinderi avasin, siis teda seal enam ei olnud... ehk siis ta oli mulle unmatch`i pannud. Mõtlesin, et veidi kummaline küll, aga no ju siis ta ei viitsinud oodata või midagi :D 

via GIPHY

Juba järgmisel päeval oli ta aga taas minu tinderi feedis. Mõtlesin, et mis seal ikka, swaibin uuesti paremale ja vaatan, mis juhtub. Olin üpris kindel, et tema enam paremale ei swaipinud, mistõttu ei juhtugi midagi, aga juhtus hoopis see, et tekkis match. Ta kirjutas kohe ja uuris, et miks ma talle enam õhtul ei vastanud.
​Selgitasin siis, et mul ei olnud kellelegi vastata, sest ta pani ju ilmselt mulle unmatchi, aga tema väitis kindlalt, et midagi sellist pole juhtunud ja et temal oli minu profiil koguaeg olemas, aga vahepeal ei läinud kirjad läbi ja siis kui läksid, siis vastust minult ei tulnud... No tundus üli veider (eriti, kuna ta ju sattus uuesti mu feedi), aga ta nii siiralt väitis seda, et ma nagu ei julgenud kahelda ka. Et no äkki siis tõesti oli mingi häire süsteemis vms... 

via GIPHY

Tol korral sattusime vestlema vist millalgi lõunasel ajal, kui olin parajasti lõunapausil ja seetõttu pidin talle taas ühel hetkel ütlema, et olen nüüd mõnda aega eemal, sest teen tööd ja suhtlen pigem õhtul edasi. Mis te arvate, mis juhtus?
​Jah, õhtul oli ta taaskord mu kontaktide hulgast kadunud. Ei teagi, mis tal viga oli. Me ei jõudnud juttudega sinnamaani, et kas ja kus ta töötab, võibolla oli kodus ja igavles ning otsis kedagi, kes temaga 24/7 jutustaks ning ei jaksanud minu järgi oodata. Veider igatahes. Ja muidugi sattus ta mu feedi ka kolmandat ja isegi neljandat korda, aga siis ma muidugi enam paremale libistama ei hakanud. Kuidas need laulusõnad nüüd olidki, "Fool me once, shame on you; fool me twice, shame on me!"

via GIPHY

Teine veider kogemus on tegelikult veidi vähem halenaljakas ja veidi rohkem hirmus. 
Matchisin nimelt ühe noormehega, kes tundus päris hea valik. Minust mõned aastad vanem, arukas ja sportlik, omadanud hea eriala ja sellel ka edukas. Jutt jooksis, ta oli ilmselgelt huvitatud ja huvi oli muidugi ka minupoolne. Olime mõned päevad vestelnud ja tegime juba plaane kohtumiseks (ta ei elanud minu linnas). Kui siis ühtäkki, ühel õhtul, muutusid jututeemad veidi rohkem maailmavaatelisemaks, kui olid seda varasemalt olnud ja oi mis sealt paisu tagant välja paiskus... Miskipärast arvas härra, kes varasemalt oli väga viks, viisakas, tore ja heatahtlik tundunud, et mind tuleks erilise täpsuse ja konkreetsusega valgustada selles osas, mida täpsemalt arvab ta homodest. Ja nagu aimata võite, ei olnud selles arvamuses grammigi positiivset. Jah, eks inimesi on erinevaid ja igaühel oma uskumused-veendumused, aga see oli ikka täiesti next level homofoobia. Ja olgugi, et ma ilmselt ei suudaks eladeski ühegi homofoobse inimesega reaalselt suhtes olla, oleksin ilmselt veel kuidagi suutnud seda olukorda seedida, kui ta oleks lihtsalt maininud, et ta pole suurem asi homode-sõber ja sellega jutu lõpetanud. Aga ei, tegemist ei olnud lühikese jutu mehega. Kui pais juba lekkima hakkas, tuli sealt sirgjooneliselt välja kogu tema pahameel ja viha inimeste vastu, kelle seksuaalne orientatsioon ei olnud selline nagu see tema arvates olema pidi.

via GIPHY

Ta kirjutas kõike nii ründaval ja järsul toonil, et olgugi, et see kõik jõudis minuni läbi arvutiekraani, tundsin reaalselt, kuidas mul kõhus õõnsaks läks. Püüdsin korra-paar ka midagi vahele öelda ja oma nägemust anda, aga see andis talle vaid hoogu juurde ja minu arvamus teda ilmselgelt ei huvitanud. Vaielda ma ei viitsinud ega soovinud (sest ega ma teda ümber kasvatada ei oleks suutnud niikuinii), seega otsustasin ühel hetkel lihtsalt mitte vastata. Selle peale sain üsna pea kirja, kus härra uuris, et kas ma olen nüüd pahane ja ei taha temaga enam suhelda? Võtsin julguse kokku ja ütlesin, et ehmatasin ära tõesti ja näen, et meie väärtushinnangud ja maailmavaade on nii erinevad, et ega siit head nahka ei tuleks niikuinii. Ja oh üllatust, tema arvas, et see pole üldse probleem :D Et inimestel võivadki ju erinevad arvamused olla ja et see on isegi normaalne, kõike ei saagi ühtmoodi mõelda. Ja et me võiks ikka edasi suhelda ja ei tohiks sellise väikse asja pärast oma nii head suhet ära rikkuda. ​
Päris uskumatu oli seda lugeda. Et ta siiralt arvaski, et olukorras, kus ta minust reaalselt sõnadega üle sõitis ja nii ebameeldivalt järsk oli, on mul veel vähimatki soovi temaga edasi suhelda. Nagu me räägiks mingist "mulle meeldib klassikaline muusika, aga sulle hoopis Led Zeppelin" stiilis vaidlusest. Mida see muidugi ei ole. ​

via GIPHY

Kui olin omapoolse viimase "sorry, aga meie maailmavaated on nii erinevad, et me ilmselgelt ei sobi" argumendi taas letti löönud ja sellega enda arvates asja lõpetanud, sain muidugi omakorda vastu temapoolse nurina, kuidas see on nii ebaõiglane ja kuidas ma olen õel ja ülbe, et sellise väikese asja pärast meie suhtluse katkestan. Ja sinna juurde veel süüdistused, et ma olen eriti egoistlik, kuna arvan, et mul peab alati õigus olema. Huhh... crazy much?
​
Ja olen nüüd juba paar päeva saanud vahelduva eduga kirju, stiilis "tsau, mis teed?" ja "hei, kuidas päev möödus" või siis "uskumatu, et sa sellise väikese asja pärast enam minuga ei suhtle" ja "ilmselt sa tahtsid juba varem suhtluse katkestada ja see oli sulle lihtsalt ettekääne". Ja sekka veel mõni tema vaateid ülistav artikkel või sõnavõtt meediast. Ja nii ta siis kirjutabki seal juba mitu päeva, iseendaga.
Minu viga oli, et lasin suhtlusel juba peale esimest päeva liikuda tinderist edasi, sotsiaalmeediasse. Seega ta teab minu täisnime ja kõike muud minu kohta, mis googeldades välja tuleb ja millest me rääkinud olime. Mõtlesin, et lasen tal veidi rahuneda, suhtlusel hääbuda ja siis ühel hetkel kustutan ta (võimalikult märkamtult) tinderist ja mujalt. Aga hetkel ei tundu see õnnestuvat, sest tema jutuvada ei tundu vaibuvat. Veidi muretsen, et ehk mõjub järsk kustutamine tema egole nii riivavalt (vaadates tema praeguste sõnumite sisu ja üleüldist emotsionaalsust), et korraldab veel mingi jama mulle selle peale... Oeh, või olen ma lihtsalt paranoiline?!
​Aga hea õppetund edaspidiseks. Ilmselt tasub ikka veidi pikemalt oodata, enne kui tinderist mujale edasi liikuda. Igale hundile, olgu tal nii lambanahkne kasukas kui tahes, pole vaja oma täit identiteeti siiski avaldada.

via GIPHY

Mille peale ma aga sel korral tinderdades mõtlema olen hakanud, on see, kui palju ma "eelmisel ringil" olles jätsin kõik saatuse (või siis meeste) hooleks. Naljakas, et ma sellele kevadel/suvel üldse ei mõelnud... Nimelt ei alustanud ma varem tinderis olles mitte kunagi ise vestlusi. No olgu, võibolla 2-3 korda isegi alustasin, aga protsentuaalselt on see ikka väga väike kogus vestlusi. Miskipärast kujunes tookord nii, et ma ootasin, et mulle kirjutatakse ja kuna kirjutati ikka ka ja omajagu, siis mul ei olnud otseselt põhjust ise mingeid vestlusi alustada. Olekski ehk paljuks läinud. 
Aga veider on see, et ma üldse ei mõelnud, et sellega annan ma ju igasuguse kontrolli oma saatuse üle enda käest ära. Jah, kõik need, kellega vestlesin, olid ju minu poolt laigi saanud, aga ka nende paremale swabitute hulgas tekib ju paratamatult alati mingi nö paremusjärjestus. Need, kellega kõige meelsamini suhtleks, mõned sellised "nii ja naa" valikud ning need, kes on swaibi saanud mingil väga konkreetsel põhjusel, aga ülemäära kurb ehk ei ole, kui nad ei kirjuta. Aga kui jätsin otsuse meeste teha, juhtus ju paratamatult nii, et ei olnud kirjutajaks alati need, kellega ma ise kõige meelsamini suhtleks. Ma ei taha öelda, et nende hulgas, kellega siis lõpuks jutustama sattusin, ei oleks olnud toredaid inimesi. Muidugi oli ja ilmselt oli ka nö üllatusi, ehk siis neid, kellelt ma ei oodanudki nii palju kui sain, aga mõte sellest, et valiku tegid mehed, mitte mina, tundub praegu kuidagi eriti veider. Tol ajal ma sellele muidugi üldse ei mõelnud.
Seetõttu otsustasin sel korral läheneda veidi teisiti ja olen püüdnud ka ise aktiivsemalt vestlusi alustada. Just nendega kellega endale tundub, et väga tahaks tuttavaks saada, aga kes paraku ise juttu pole alustanud. Olen oma eksperimendiga alles väga algusjärgus, aga hetkel ma kahjuks ei saa küll öelda, et see midagi erilist kaasa oleks toonud. Vastatud ikka on ja mingid vestlused on isegi pikemaks arenenud, aga mulle on päris mitmel korral jäetud ka üldse vastamata... mis teeb päris kurvaks ja paneb rohkem kaasa tundma ja veidi isegi mõistma neid mehi, kes juba oma bio`s küsivad, et miks naised neile kunagi ei vasta? Lisaks on olnud väga napisõnalisi vastuseid ja vestlusi, kus näen, et teine pool ei ole eriti huvitatud. Nojah, võibolla nad siis sellepärast ei kirjutanud ka ise esimesena :D Aga kui muud ei ole, siis on vähemalt see, et tean nüüd, et mina olen omaltpoolt pingutanud ja mingi sammu teinud. Kui sellest ei tulegi midagi, siis ei tule. At least I tried!

via GIPHY

loe ka minu kõige esimest postitust