Ühe viimase kogemuse valguses avastasin, et elan justkui juba mitmendat korda läbi sisuliselt täpselt sama olukorda. Nagu oleks kordussaates. Ja sellest täpsemalt täna kirjutada tahangi. Tuleb selline veidi sisse vaatavam ja ilmselt mitte kõige humoorikam postitus. Ja kardan, et ka pikk... Olen hästi tänulik, kui keegi ütleks sõna sekka või annaks omapoolse nägemuse, et miks see kõik just nii on.
Mida ma siis täpsemalt märkasin? Märkasin seda, et kõik minu viimased 3 tõsisemat kokkupuudet noormeestega, kelle vastu mul on huvi olnud ja kes on (vist) ka minust huvitatud olnud, on kulmineerunud võrdlemisi sarnaselt.
Mulle tundub, et ma vist ei ole ühestki neist siin varasemalt rääkinud ja olgu siis esmalt ära öeldud, et kõik need kolm suhtlust on toimunud selle aastanumbri sees, esimene algas küll 2020 detsembris, kuid tõsisemaks muutus 2021 alguses. Teine algas 2021 veebruari lõpus ja tõsisemaks läks millalgi aprillis ja nüüd siis kolmas algas millalgi äkki mais ja tõsisemaks on muutunud viimaste nädalate jooksul. Veidi on need suhtlused ka omavahel kattunud, aga kõigest järgemööda.
Et oleks lihtsam, võtan taas appi numbrid, st räägime täna jälle Noormeestest nr 1, 2 ja 3. Puht kronoloogilises järjekorras. Nagu öeldud, matchisin noormehega nr 1 kunagi 2020 detsembris. Alguses oli meie vestlus pigem lahja, peamiseks põhjuseks see, et mul oli samal ajal taustal "taaselustunud" suhtlus härra eksiga ja see võttis suurema osa mu tähelepanust. Lisaks rääkis noormees nr 1 kahjuks fakt, et ta elas minust u 1,5 h autosõidu tee kaugusel ja linnas, millega mul suurem kokkupuude puudus. Mäletan, et noormees kirjutas suhteliselt aktiivselt ja ma vastasin viisakalt, aga suurt motivatsiooni mul asju kuhugi kaugemale aretada ei olnud ja olin pigem õnnelik, et noormees ei olnud väga agar mind välja kutsuma või kohtumist organiseerima. Seega vestlesime niisama. Kui mulle ühel hetkel selgeks sai, et härra eks peab selleks ka jääma, tekkis kuidagi vabanemise tunne ja soov seni kirjasõbra staatuses olnud noormehele rohkem tähelepanu pöörata. Ja juhtus nii, et ühel päeval pakkus ta välja, et võiksime teha telefonikõne. Ja kuskilt sealt meie suhtlus uue dimensiooni saigi. Vestlesime edaspidi päris tihedalt messengeri kõnede kaudu ja vahel tegime ka videokõnesid.
Kuni ühel hetkel (äkki millalgi jaanuari teises pooles) tuli ta mulle lõpuks ka külla. Ja siis käisin mina tema juures. Ja siis uuesti tema minul külas... Suhtlus oli väga tore ja saime ka lähedasemaks, st veetsime koos öö. Kuna teise deidi algidee tuli minult, sest ma mainisin, et tuleksin hea meelega tema linna avastama ja siis ta mind külla kutsuski ning kolmanda deidi (minu toimus minu linnas) algatasin mina, st kutsusin tema külla, otsustasin, et edasi enam algatust ei tee ja jään ootama noormehe initsiatiivi. Kuna suhtlus oli äärmiselt soe ja ka tihe (ta kirjutas mulle kindlasti iga päev, tihti ka mitu korda päevas), ei arvanud ma tegelikult hetkekski, et seda initsiatiivi ei tule. Kuniks möödus üks nädalavahetus, siis teine ja kolmaski, ilma, et ta oleks mokaotsastki maininud, et võiksime kohtuda... Kui lähenes ka neljas nädalavahetus, mille osas tundus, et kokku me taaskord ei saa, otsustasin, et uurin, mis värk on. Mis mind huvitas, oli muidugi see, et mida noormees siis tegelikult ikka otsib. St me olime juba tinderis jutustades mingi hetk teineteisega jaganud põhjuseid, mis meid tinderisse on toonud ja seetõttu teadsin, et ta oli tõsisema suhte otsingul, kuid vägisi tekkis tunne, et ta otsib lihtsalt kirjasõpra. Ja nii nõme kui see ka ei tundu, siis mina pigem ei otsi... või ütleme siis nii, et mul ei ole tahtmist kulutada oma aega sellele, et vestelda igapäevaselt tüübiga, kellega pole ühist ajalugu ega ka mingit tulevikuperspektiivi. Noormehelt sain vastuseks, et tal on kiired ajad ja töiselt tulemas ilmselt tihe suvi ning midagi tõsist ta hetkel pigem arendada ei soovi. Samas mulle iga päev ja tihti mitu korda päevas kirjutada oli aega küll... Ütlesin talle ausalt, et mulle kahjuks selline perspektiivitu suhtlus ei sobi ja sellisel juhul peame ilmselt teineteisele "head elu!" soovima. See oli mulle tegelikult päris raske, sest selle paari kuu jooksul olin temasse ju siiski veidi kiindunud ja harjumus igapäevaselt jutustada oli juba päris tugevalt sees, aga kartsingi, et sellega jätkates mässin end aina rohkem sisse ja lõpuks saan veel rohkem haiget. Ja nii meie teed siis lahku läksidki... olukorras, kus mulle endale tundus, et kõik oli väga hästi, huvi oli justkui mõlemapoolne, selgus, et nii see vist siiski ei olnud.
Kusjuures naljaka seigana juhtus veel nii, et päev hiljem kirjutas noormees mulle uuesti ja täiesti casually küsis, et "kuidas päev läks?". Mul jäi suu lahti. Ega ma midagi väga mõistlikku vastata ei osanudki tegelikult, küsisin lihtsalt, et "mis siis nüüd?". Ja ta oli siiralt üllatunud, kui sai aru, et minu nägemus asjast oli, et katkestame suhtluse täielikult. Aga mina ei mõista, kuidas saaks selles olukorras üldse teisiti...
Sa ütled mulle, et pole pikemas perspektiivis huvitatud, külla ei tule ja ei kutsu ka, aga kirjasõpra võiks ikka edasi mängida. Kas ma olen tõesti nii hea vestluskaaslane? Või on sul tõesti lihtsalt nii igav? See jäi õnneks siiski meie viimaseks kirjavahetuseks.
Noormees nr 2 ilmus mu ellu millalgi veebruari lõpus, olukorras, kus parajasti oli just suhtlus noormees nr 1-ga tõsisemaks muutunud. Ja seetõttu oli algus väga sarnane. Me küll suhtlesime, aga ma ei võtnud seda kõike väga tõsiselt. Üheks segavaks faktoriks oli juba tekkinud suurem huvi eelnevalt kõne all olnud härra vastu ja ka noormees nr 2 ei elanud minu linnas. Elas küll minu sünnilinnas, kuhu ma ikka võrdlemisi tihti satun, aga siiski. Ei tundunud kõige perspektiivikam ja mõtted olid pigem mujal. Aga sarnaselt eelmisele loole kirjutas ta mulle tihti ja tundis huvi, mistõttu viisakusest ikka vastasin ja hoidsime ühendust. Ka tema ei olnud kohtumise organiseerimise osas väga aktiivne, mis mulle taaskord igati sobis. Kui 1. härraga asjad vasakule läksid (ma arvan, et see oli millalgi märtsi teises pooles) keskendusin rohkem Noormes nr 2-le. No kas nüüd tundub juba ka teile, et kordussaade? Tema oli tegelikult välimuselt natuke rohkem minu maitse kui eelmine ja mulle tundus, et ka vaimsel tasandil klappisime paremini. Jutustamine viis selleni, et ühel hetkel, kui olin sünnilinnas käimas, tegi ta ettepanku kokku saada. Käisin tal külas, mis juhtus veidi olude sunnil, sest nagu olen maininud, siis tavaliselt ma esimesel deidil kellegi juurde koju pigem ei läheks. Aga koroona tõttu olid kõik kohad suletud ja väljas sadas sisuliselt pussnuge. Kuna olime juba päris pikalt suhelnud, ei tekitanud mõte tema juurde minekust suuri muremõtteid ja nii ma seal siis mitu tundi veetsingi, jutustasime, sõime kooki ja jõime kohvi. Jõudsime juba ka "teise baasi" (nagu mõni USA tiinekakomöödia ütleks).
Klapp oli tõesti ülihea, sest üle pika aja olin kohtunud kellegagi, kellega oli väga huvitav vestelda, noormehel oli väga lai silmaring ja ta oli ka meeldivalt jutukas. Mingi hetk õhtul, mitu tundi hiljem kui olin seda algselt teha planeerinud, sõitsin koju. Peale seda esimest kohtumist käis tema mul kahel nädalavahetusel külas ja mina sattusin ka veel vähemalt kahel korral tema juurde. Kuna esimesel kohtumisel sai juba veidi suudlemise jms tegeletud, siis jõudsime teisel kohtumisel juba ka muude intiimsete tegevusteni. Kõik klappis, nii füüsiline kui ka see eelpoolmainitud vaimne pool. Ka kirjutamises oli härra väga agar, võttis ikka igapäevaselt ühendust ja uuris, kuidas mul läheb, rääkis oma tegemistest jne. Kuniks jõudsime ühe maikuu alguse nädalavahetuseni. Olin nädala alguse poole maininud, et olen jälle oma sünnilinnas käimas ja uurisin, mis tema plaanid on. Leppisime kokku, et sõidan kohe peale reedest tööpäeva tema juurde ja jään ööseks. Laupäeva õhtupoolikul oli mul üks sünnipäev, mis oligi peamine põhjus, miks olin sünnilinna sõitnud. Siinkohal oleks paslik mainida, et ma tõesti uurisin temalt, et mis plaanid tal on ja kas ta sooviks minuga aega veeta. Mitte lihtsalt ei öelnud, et ma nüüd tulen. St kõik oli konsensuslik ja minu mäletamist mööda oli just tema see, kes pakkus välja, et võiksin juba reede õhtul tema juurde sõita. See reede õhtu, öö ja laupäeva hommik oli minu jaoks aga võrdlemisi kohutav. Tundsin sisuliselt kohe, kui olin tema juurde jõudnud, end täiesti üleliigsena. Ta oli kuidagi kärsitu ja eemalolev, ei jaganud eriti hellusi ja üleüldse oli kõik kuidagi veider.
Lisaks ei ühtegi vihjet intiimsemate tegevuste suunas. Hommikul kui ärkasin, oli noormees juba ärganud, st olin voodis üksi. Leidsin ta arvuti tagant (tundus, et mängis vist mingit mängu...) ja kõik oli täpselt sama jahe kui eelmisel õhtul olnud oli. Sõime hommikust, vaatasime veidi koos telerit ja ühel hetkel, kui ta koristama ja ringi sebima hakkas ning mulle tundus, et ma ikka totaalselt üleliigne olen, tegin ettepaneku, et lahkun. Sünnipäevani oli veel küll päris palju tunde, aga ma lihtsalt ei suutnud seda olukorda taluda. Tundsin end nii üleliigsena, et pisarad tahtsid vägisi silma tikkuda... oleksin tahtnud selle kõik seal samas jutuks võtta, aga teadsin, et ei suudaks seda kuivade silmadega teha. Ja seetõttu lihtsalt läksin. Ega ta mind tagasi ka ei hoidnud. Autos nutsin korraliku peatäie.
Sain tegelikult ikka päris korralikult haiget. Kui inimene, kellest oled hoolima hakanud sinu vastu järsku nii külm on... no kes seda kogenud on, ilmselt teab. Otsustasin, et rohkem pisaraid ei raiska ja temaga ise enam ühendust ei võta. Kui soovib, siis kontakteerub ja selgitab ehk, et mis juhtus, aga kui ei, siis sellega see lugu läbi saabki. Njah, kahjuks ei lõppenud kõik siiski nii lihtsalt. Mingeid selgitusi ei tulnud ja noormees kirjutas mulle täiesti tavapäraselt edasi, nagu midagi poleks juhtunud... ja ei olnud ka minul selgroogu, et hakata seda olukorda kirja teel lahkama. Tundsin kuidagi, et kui oleksin tahtnud, siis oleksin pidanud seda seal samas kohapeal tegema ja hiljem oleks see juba veider olnud. Ja nii me edasi suhtlesimegi, tema kirjutas, mina vastasin. Küll aga otsustasin, et ise vestlusi ei algata. Et ehk saab sealt mingi signaali, et midagi on siiski muutunud... Ja kõik jätkuski veidi nagu sealt, kus pooleli jäi. Ilma, et midagi olekski saanud selgeks räägitud. See on kusjuures ka üks asi, mis on deitimise juures minu jaoks veidi keeruline. Kui oled kellegagi nö ametlikult suhtes, siis on väga ok igasugustest kahtlustest ja kõhklustest rääkida, välja öelda, kui miski häirib jne. Aga deitimise olukorras, kus teineteisele justkui midagi veel lubatud ei ole, tundub see kuidagi väga veider ja natuke üle paisutatud.
Pea kaks kuud suhtlesime ainult kirjutades, mul olid tööl kiired ajad ja oma sünnilinna ei sattunud, muidugimõista ei kutsunud ma teda ka endale külla. Ühel hetkel ta aga siiski küsis, et kas olen tulemas ja juhtus nii, et see oli mul juba tuleval nädalavahetusel tõesti plaanis (selgeltnägija much?). Mõtlesin siis aga, et enne tuleb ikka hingel olev ära rääkida. Ja selgitasingi, et tõrgun veidi tulemast, sest eelmine kord oli minu jaoks väga negatiivne kogemus ja kirjeldasin, mis mind häiris. Noormees oli iseenesest väga viisakas, vabandas ette ja taha ning tõdes, et oli ehk veidi väsinud sel õhtul, aga ei saanud tõesti ise aru, et midagi teisiti oleks olnud. No ilmselgelt oli see mingi häma, aga möödas oli juba pea kaks kuud ka ja ei olnud nagu väga enam midagi vaielda ka. Mul oli pigem hea meel, et sain selle hingelt ära öeldud. Mul oli vaja, et ta teaks, et selline käitumine ei lähe mitte ja et olen nõus kohtuma vaid siis, kui midagi taolist enam kogema ei pea. Ja õnneks ei pidanudki. Meie kohtumine oli äärmiselt tore ja taas selline nagu see varem oli olnud.
Kuna suveti on mul sünnilinnas käimist rohkem, oli mul kahe nädala pärast taas sama plaan. Kuna tundus veider minna nii, et ma noormees ei teavita, siis mainisin, et tulen taas. Ta oli pealtnäha väga rõõmus ja positiivselt meelestatud, tänas, et ma teada andsin, aga mainis ka, et peab võibolla linnast ära sõitma ja lubas teada anda, et kas saame kohtuda. Ja päev enne minu tulekut teatas, et siiski ei mängi välja. Ma ei arvanud sellest suurt midagi, sest no ikka juhtub, et plaanid ei jookse kokku. Kui ta mulle aga nädalavahetusele järgneval esmaspäeval kirjutas ja oma nädalavahetust kirjeldas, sain aru, et ta veetis osa sellest sõpradega ja osa lihtsalt kodu asjatades. Ning ta isegi ei üritanud seda kuidagi varjata. Seega ei, meie plaanid ei jooksnud lahku, ta lihtsalt otsustas oma nädalavahetuse ilma minuta veeta...
Jah, ma võiks ju mõelda, et mis see siis ikka on, sellises suhte faasis ei pea ju iga vaba hetke koos veetma, aga elades erinevates linnades, on minu arvates ainus võimalus, et suhtest üldse mingit asja saaks see, kui teatud regulaarsusega kohtutakse. Kui ma näen sind heal juhul korra kuus, ei ole see minu jaoks paraku piisavalt tõsiseltvõetav.
Antud olukorras ma muidugi asja enam nii jätta ei suutnud, võtsin endale natuke rahunemis- ja mõtlemisaega ning kui noormees mulle juba teist korda kirjutas, uurides, et kuhu ma kadunud olen, võtsin teema üles. Ja jõudsimegi taas sinna samasse punkti. Et ma olen hirmus tore ja äge ja tark ja seksikas, aga midagi tõsisemat ta tõesti hetkel ei soovi. No mis mul küll viga on? Või peaks ehk siiski küsima, mis tal viga on... sest kuidas sa suhtled inimesega kuid järjest ja jätad mulje, et soovid midagi tõsisemat, kuigi tegelikult siiski ei soovi?
Kolmanda noormehe kohta pole hetkel veel väga pikalt võimalik kirjutada. Kuigi algus on väga sarnane... kui meie match tekkis, olin noormehega nr 2 selles faasis, kus see ebameeldiv kogemus (minu külaskäik) oli ära olnud ja olime niisama kirjavahetuses (selleks hetkeks ehk umbes kuu aega juba). Eks ma ikka lootsin, et sellest siiski tuleb midagi, mistõttu ei võtnud ma ka 3. noormees väga tõsiselt ja asjad läksid minu jaoks tõsisemaks millalgi juuli alguses, kui temaga esimest korda kohtusime. Kuna see lugu hetkel veel kestab, siis ma pikemalt ei jutustaks, mainin aga, et ka selle loo puhul tundus mulle kohati, et märkan sarnaseid mustreid... ja samas hakkasin mõtlema, et ehk on asi selles, et eelnevate negatiivsete kogemuste tõttu näen tonti seal, kus seda tegelikult ei ole. St kõik need halvasti lõppenud lood on mind viinud sinnani, kus ma kardan, et kõik lood lõppevadki samamoodi...
Eks elu näitab, mis saab 3. ja kas tuleb ehk ka 4. ja 5. jne...
Aga mida sellest kõigest järeldada võiks? Milles (või kelles) on probleem? Ise olen mõelnud, et ehk teen vea sellega, et olen nende noormeestega liiga vara voodisse läinud? Oma õigustuseks siiski ütleksin, et eelnevalt olin mõlemaga tegelikult ju päris pikalt suhelnud ja erinevates linnades elades paraku ei ole ka seda võimalust, et kohtud tihti ja korraga lühema aja jooksul, mistõttu võibolla ollaksegi vahekorras hiljem. Kui kohtud harva ja pikemalt ning veedad kaaslase juures öö, on olukord ehk veidi teine... aga ikka jääb kripeldama, et ehk on see meeste silmis siiski pigem märk lõdvast püksikummist ja rikub nö üldmulje ära? Või oligi lihtsalt nii, et nad otsisid tõsist suhet, aga mina polnud see? Ja sellisel juhul, miks ei ole meestel südant seda lihtsalt öelda? Miks venitatakse seda kummi ja jäetakse mulje, justkui asi liiguks kuhugi, kuigi see tegelikult nii ei ole? Kas sellepärast, et "tasuta" seksi pakutakse? Nii palju küsimusi, aga nii vähe vastuseid...
27 Comments
minu Tinderi saaga
26/7/2021 19:36:56
Ma saan sinust täitsa aru. Kahjuks pean ütlema, et olen ise ka taoliste probleemidega jännis olnud ja ei oska tegelikult eriti nõu anda ega öelda, mis võiks sellise käitumise põhjuseks olla. Ise olen samamoodi mitu korda istunud selle arusaamatu olukorra otsas, et seni tähelepanuga üle külvanud mees ühtäkki külmaks muutub. Loogiline järeldus oleks, et ju siis tekkis keegi huvitavam kuskil. Või ongi selline mees, kes tegelikult püsivamat asja ei taha ja tüdinebki ühest inimesest väga kiirelt. No kes ütleks. Samas enda kogemuste põhjal mulle on tundunud, et seda teist naist pole mängus olnud ega pole ka salaja suhtes oldud. Minu meelest see ongi kõige valusam ja haigem, kui sind nädalate ja kuude kaupa aktiivselt taga aetakse ja tuleviku perspektiivi lubatakse ning siis järsku kaotakse. Päeva pealt on mees end välja lülitanud.
Reply
minu Tinderi saaga
26/7/2021 19:37:33
Mul ka depressiivsusega probleeme, aga olen oma eluga alati hakkama saanud, elan keskkoolist saadik vanematest eraldi, ilusti koolis ja tööl käinud alati. Aga ma olin siis liiga ohtlik ja katkine oma varasema kehva suhtega... mis lõppes pea 3a tagasi ja millest üle saanud. Siis talt tuligi jutt lõpuks et meil ikka liiga suur vahemaa 😀 Tegelikult oli tal mitu sümpaatset deiti samal ajal ja ilmselt lootis ikka seda "tervet" kaaslast leida, nagu ka ise ütles. Kedagi kes mõistaks ja toetaks, tervendaks.
Reply
Tinderi saagad
26/7/2021 19:38:21
Lisan veel lõpetuseks et su kirjelduse põhjal tundub mulle pigem, et need mehed (vähemalt praegu) pigem üleüldiselt ei taha püsisuhet. Võimalik et ei võeta tõsiselt ka neid, kellega asi kiirelt areneb ja voodisse jõuab, aga ka aktiivse tinderdajana tundub su jutu põhjal, et need mehed üldiselt ei ole eriti tõsiseltvõetavad.
Mees26
5/8/2021 13:52:26
Kõik need suhted on alanud ju varuvariantide soojendamisest :) Ei ole ju joostud mõtetes pikali, nii et teised variandid peast pühitud.. Et äkki oled ka nende meeste jaoks olnud varuvariant, millele viitab ka matchi ja tihedama suhtluse pikk paus :)
Reply
AUTOR
5/8/2021 19:00:27
Oi seda muidugi, võisin neile vabalt olla varuvariant. Samas olid nad suhtluse osas alati väga aktiivsed, seega see paneb natuke mõtlema, et ehk ikkagi mitte. Kes see ikka jõuaks mitme inimesega igapäevaselt nii palju kirjutada... aga jumal teab muidugi.
Reply
N32
5/8/2021 23:42:05
Äkki Tinderis on pigem kõik nagu varuvariandid?
Reply
AUTOR
6/8/2021 11:11:55
Jah, siin jõuamegi vist taas selle Tinderi peamise probleemi juurde (millele siin ka varasemad kommenteerijad on korduvalt tähelepanu pööranud), et tutvumisportaalides on väga levinud see "äkki on kuskil keegi veel parem?" mentaliteet. Ja üldse ei välista, et nendega nii oligi.
Reply
N32
7/8/2021 10:45:20
See võib-olla mu enda mingi eelarvamus, et nii on, aga kuidagi tunduvad ka Tinderis olevat ühed ja samad näod. Ja mõned on seal öelnud, et nad on olnud seal vahelduva eduga 5-7 aastat (!!) Igakord kui vallaliseks jäävad, siis kohe Tinder jälle lahti. Selles suhtes meestele ikka hea variant, ilma ei pea kohe üldse olema, isegi mitte nädalat. Tean meeste juttude järgi, et sealt pole just väga keeruline kerget seksi leida. Ja seksiotsijaid on seal palju.
Reply
AUTOR
8/8/2021 13:33:47
Jah, teatud üldistusi ilmselt saab teha, aga samas peab ka tõdema, et nagu (päris?) elus, on ka tinderis väga erinevaid inimesi. Ka mina (olles nüüd aastakese vahelduva eduga tinderis olnud) näen seal mitmeid korduvaid nägusid, aga samas ei saa ma oma u 7 kuu pikkuse kasutamisperioodi pealt võibolla päris põhjapanevaid järeldusi teha. Võibolla olen mina nende jaoks ka see "korduv nägu".
Reply
Vaike
7/8/2021 14:54:50
Justkui selles nö päriselus ei oleks inimesi, kellel on varuvariandid ja mitu rauda tules. Ega selline käitumine Tinderi tekitatud ole, vaid ikka kasutajate poolt sinna kaasa võetud ja pärit aegade algusest.
Reply
AUTOR
8/8/2021 13:35:26
Seda kindlasti, et asi on lõpuks ikka inimeses kinni. Lihtsalt Tinder teeb asja nii palju lihtsamaks.
Reply
Tinderdaja
26/8/2021 15:40:12
Suur rõõm taas sinu postitusi lugeda! Olen olnud taustal lugeja ja pole veel sõna sekka öelnud varem aga nüüd tekkis tahtmine ka oma sõna sekka öelda :)
Reply
AUTOR
27/8/2021 09:53:12
Tore on kuulda/lugeda, et ma pole ainuke :)
Reply
Tinderdaja
27/8/2021 10:14:02
Teisalt inimesed ju leiavad ja kohtuvad ikkagi ka seal poes ja spordisaalis ja tanklas ... ilmselt on igas tutvusringkonnas neid inimesi, kel sellised tutvuslood selja taga on.
Reply
AUTOR
27/8/2021 12:58:02
Aga kas kohtuvad... vot seda ma tegelikult ei teagi.
Reply
M36
1/9/2021 12:43:03
Väga hea lugemine, tänud! Ka ma mehena samastun nende probleemidega nagu autoril on. Paljudest naistest jääb ka Tinderis mulje, et naid ei otsi midagi tõsist kuna panevad üles pigem pilte loodusest ja oma kassist kui iseendast. Ja ei lisa infot enda kohta millest kinni haarata ja vestlust alustada. Kuna mul pole kombeks alustada juttu lihtsalt "Tere, kuidas läheb?" originaalsusega vaid pigem küsimusega naise bios esineva info kohta siis on hästi raske seda teha kui naine ei ava end üldse. Ja nagu ma oma naistuttavatelt olen kuulnud siis naistel on palju suurem valik kui meestel (no ilmselt paljud mehed on küll rohkem seksi peal väljas, aga ikka). Ja siis on tavaline korduvad näod, kuna paljud naised kustutavad oma kontosid aegajalt siis hüppavad nad aina uuesti ja uuesti välja. Ok ei taha siin pikalt hädaldada aga jah meestel ja naistel sarnased probleemid:D Aga ka mina loodan, et ühel päeval leian endale toreda naise kas Tinderist või päris elust:)
Reply
Tinderella
1/9/2021 12:49:44
Ei tea mina ka mitte ainsatki sellist lugu oma tutvusringkonnas, kus oleks kohtutud suvaliselt tänaval, poes, tanklas vms. Mismoodi see välja näeks? "Hei, noh, mis valid siin, sinki jah? Mude, kas oled vaba?"
Reply
Mh, Katarina blogisabast ma su leidsin, ühe hingetõmbega su blogi läbi lugesin ja hea meelega jääksin lugejaks lootuses, et sa miski hetk veel midagi kirjutad, AGA ma ei saa seda RSS lugejasse ega oma blogrolli lisada, sest tundub, et Weebly baasil blogil RSS puudub. Jama! :D Ma loen väga paljusid blogisid, aga kõike läbi Feedly, kuhu jälgitavate blogide uued postitused kokku jooksevad, sest no ei jaksa elu sees ükshaaval läbi klõpsida :D
Reply
AUTOR
29/3/2022 10:38:37
Tere tulemast!
Reply
anzz
10/4/2022 17:55:47
Huvitav blogi kiidan, nüüd võiks ka meesterahvas sarnase blogi teha:)
Reply
AUTOR
6/5/2022 14:37:32
Tore, et meeldis :)
Reply
M.
9/5/2022 13:59:36
Oh, sattusin ka selle blogi peale nüüd ja lugesin kõik läbi. Põnev, mõnusalt soravalt kirjutatud, omajagu äratundmisrõõmu enda tinderi-aegadest :)
Reply
AUTOR
20/5/2022 11:48:24
Kuigi ma tean, et nii paljudel inimestel on minuga sarnased kogemused, on seda ikka ja jälle tore lugeda, kui keegi seda mainib :)
Reply
K
16/5/2022 14:36:01
Siin teiste kogemuste lugemine on nii huvitav, niisiis otsustasin ka ise panustada!
Reply
AUTOR
20/5/2022 11:49:59
Suur tänu, et oma kogemusi jagasid, väga huvitav oli lugeda (ja taaskord tõdeda, et mustrid on sarnased).
Reply
Mees44
19/11/2022 13:44:20
Ma kirjutan elu näinud mehe vaatenurgast. Mulle jääb mulje, et sa oled ennast liiga kergesti "kätte andnud". Mehed on jahimehed, neile meeldib raskesti kättesaadav "saak" (selline kole võrdlus, aga illustreerib hästi). Seega muutub see naine, kelle nimel tuleb vaeva näha ja pingutada ihaldusväärsemaks. Samuti suurendab naise väärtust konkurents. No näiteks kui sa sa sõidad linna X mehele külla, ei tohiks olla liiga obvious, et jääd tema juurde ööbima. Pigem võta ikka hotell ja anna mõista, et sul on vb veel õhtul kellegagi plaanis kokku saada. Ja siis ööseks jäämine toimub alles juhul kui mees kõvasti vaeva näeb. Kui sa kohe algusest peale jätad mulje, et tuled ööseks ja seks on ka tõenäoline, siis väärtus mehe silmis langeb kiiresti.
Reply
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|