kas igale ikaldusele järgneb saagikoristus?

Naljakal kombel juhtus nii, et kui olin mõnda aega nö vabalt võtnud ja rohkem lustimisele keskendunud, hakkasid ühtäkki asjad juhtuma. Hakka või uskuma, et väljend "inimesed tulevad su ellu kõige ootamatumal hetkel ja just siis, kui sa ei otsi" peab paika, sest nii see tõesti oli, et kui ma enam meeleheitlikult otsimisele ei keskendunud, märkasin ühtäkki, et olin kohtunud või jutustama hakanud lausa mitme noormehega, kellel tundus olevat potentsiaali see ühe deidi needus murda. Täna nendest veidi lähemalt räägingi.

via GIPHY

Hoolimata "vabalt võtmisest" skrollisin muidugi Tinderis edasi. Teate, sellest saab üsna kiiresti (või no olgu, ma ei üldista, aga minul tõesti sai) paras sõltuvus. Isegi kui ma päeva jooksul skrollida ei jõudnud, siis oli kindel, et õhtul enne magamaminekut vaatasin siiski üle, mis menüüs on ja tegin oma paremale-vasakule lükked ära. Ma lihtsalt otsustasin mitte enam väga põdeda selle pärast, kes ja kui palju mind laigib või kui palju ja keda mina vastu paremale lükkan. Ja kui tekkisidki matchid, siis ei vaevanud ma oma pead pikalt sellega, miks mõni neist mulle ei kirjuta ja ei kirjutanud üldiselt ka ise (varem ma ikka aeg-ajalt tegin seda, kui keegi väga huvitas ja tema samas vestlust ei alustanud). Lasin lihtsalt elul (või siis Tinderil...) minna nii nagu minema peab.

via GIPHY

Olin juba mõnda aega vahelduva eduga vestelnud ühe noormehega, kes tundus tore, aga mingit suuremat ja sügavamat huvi ei olnud siiski veel tekkinud. Kuna ta tundus selline veidi uimasem kuju, st kirjutas harvem kui võibolla keskmine Tinderi-match, siis ei edenenud meil asjad just väga kiires tempos, aga õnneks see mind väga ei häirinud. Ühtäkki jõudsime tema initsiatiivil siiski plaanini kokku saada. Esimene deit kokku lepitud, kirjutas ta mulle deidipäeva hommikul, et on kahjuks haigestunud, mistõttu peame kokkusaamise tühistama. Kurb, aga mis teha. Haiguste eest pole meist ju keegi kaitstud. 
Vestlesime umbes samas tempos edasi ja ühel hetkel tundus, et noormees on vist terveks saanud, kuid pakkumist uue deidi kokku leppimiseks ei tundunud tulevat... Mis seal ikka, haarasin härjal sarvist ja võtsin ise initsiatiivi. Kokku sai lepitud uus deit, mis aga taaskord ära jäi. Ma ei mäleta hetkel enam isegi päris täpselt, mis ettekäändel, aga vist oli mingi ootamatu olukord vms... igatahes taaskord korvi ma sain, see oli kindel. Mis seal salata, olin juba parajalt pahane. Noormees muidugi vabandas ette ja taha (mis tal muud ikka teha, eks) ja pakkus kompensatsiooniks juba kohe siis välja uue deidi aja. Mõtlesin pikalt, et kas ikka tasub... Jube nadi oleks olnud lolliks jääda ja lausa KOLM korda järjest korvi saada, aga soostusin siiski. Ju tundusid tema vabandused siis nii siirad.

via GIPHY

Kuidagi sai see kolmas kohtumine siis kokku lepitud ja pean tunnistama, et nüüd olin mina nõme ja kibestumus sai minust võitu. Mul oli kuidagi eriti raske leppida sellega, et olin kaks korda järjest nö ootama jäetud ja tegin seda sel korral ise. Ühesõnaga ajasin mingit jama ja vabandasin, et siiski ei sa tol päeval kohtuda. Ei tea, mis nõme uss see minus pead tõstis, aga ju ma haavunud olin ja hirmus soov oli tagasi teha. Ja eks ma veidi lootsin näha ka seda, mis edasi saab. Et kas ta annab alla või saab sellest siiski midagi.

Minu väikeseks üllatuseks jätkus meie suhtlus uue deidi planeerimisega ja see deit lõpuks ka teoks sai. Planeeritutest oli ta siis lõpuks neljas! 
Mis oli selle deidi puhul aga omamoodi oli see, et ma ÜLDSE ei tahtnud sinna minna. Või õigem oleks öelda, et ma lihtsalt ei viitsinud. Ilmselt mängis rolli see, et olime seda kohtumist nüüdseks juba mitu nädalat planeerinud ja need mitmed canceldamised olid olukorra juba veidi naeruväärseks muutnud. Noormees nägi küll kena välja, aga ei olnud mulle piltide põhjal nüüd päris nii atraktiivne, et ma kohe pean! temaga kohtuma. Lisaks oli vist mingi selline päev, kus oli palju tegemist olnud, olin jõudnud koju ja just kõhu täis söönud ning no üldse ei olnud viitsmist end korda seada ja kuhugi välja kooserdada. Pean siinkohal mainima, et see on seetõttu ühtlasi ka deit, milleks olen end kõige nö nigelamalt valmis sättinud. Ei, ma ei läinud päris kaltsakana ja koduriietes kohale, aga aega riiete valimisele kulutasin kindlasti vähem kui oleks pidanud või võinud, meik sai väga kiire ja pigem olematu ning kui ma tavaliselt ikka pesen ehk isegi sama päeva hommikul pea, et värske ja rõõsa välja näha, siis sel päeval ei tundunud see isegi meelde mitte. Eks ma nägin vast ikka normaalne välja, aga minu enda standardite järgi nägin vaeva tõesti väga vähe. Loodetavasti ilmestab see seda, kui vähe ma sellest deidist lootsin. Aga lubatud ju oli ja teist korda ma enam tühistada ei tahtnud, seega kohtumispaika ma kuidagi siiski jõudsin.

via GIPHY

Ja nagu sellistes olukordades kipub olema, läks kõik hoopis vastupidiselt sellele, mida ma olin oodanud. Või ehk oligi asi selles, et ma ju ei oodanudki midagi... lihtsalt lootsin selle tol hetkel jube tüütuna tunduva kohustuse kaelast ära saada.
Noormees tuli lillega (siiani ainus mitte oss-tüüpi mees, kes on mulle lilli toonud), oli meile jalutuskäigule kaasa teinud teed ja kotist tulid välja ka küpsised. Jalutasime päris pikalt, vahepeal istusime ühe veekogu ääres pingil ja ajasime niisama juttu. Hästi lihtne aga ülimalt meeldiv kohtumine. Jutt jooksis, tundus hästi tore ja südamlik inimene (no kes teine teekski kohtingule teed kaasa), meil oli palju ühist just minevikku ja eelnevaid suhteid silmas pidades, paljuski tundusid ka maailmavaated klappivat. Üks tore asi oli ka see, et jõudsime juba esimesel kohtumisel teemadeni, mis veidi maailmavaadet avada võimaldasid. Ka see meeldis mulle väga. Ütleme nii, et üle pika aja oli mul taas tunne, et selle inimesega kohtuks kindlasti uuesti. Tundus, et ka tema arvas sama. Kui juba jahedamaks läks ja oli aeg sammud kodu poole seada, saatis ta mind lausa koju ära, olgugi, et sinna oli omajagu jalutada. Kuigi mulle pigem ei meeldi mõte sellest, et inimene, keda nii vähe tunnen, mu elukohta teab, siis tema puhul ei tundnud ma kohe üldse, et see probleem oleks. Tundus täitsa usaldusväärne inimene. Kas pole mitte naiivne mõte? Aga jah, etteruttavalt võin vast siiski öelda, et oli tõesti.

via GIPHY

Nagu ma loo alguses mainisin, hakkasid paraku korraga juhtuma mitmed asjad. Olin eelmise noormehega teosammul deite planeerides sattunud vestlema ka ühe teisega, kes samuti väga tore tundus. No täitsa igas aspektis lausa. Miskipärast ei olnud ta väga agar mind välja kutsuma, olgugi, et meie vestlus oli liikunud juba Tinderist edasi messengeri. Endiselt jutustasime igapäevaselt, rääkisime juba suht pisiasjadest stiilis, kuidas kellegi päev läks jne, kuid ettepanekut kohtumiseks ei olnud siiski tulnud. Kuna mul oli samal ajal pooleli deidi planeerimine eelmise noormehega, ei olnud mul muidugi ka kiiret, aga vahepeal mõtlesin sellele küll, et huvitav, kas taaskord üks potentsiaalne kirjasõber... Oleks ta mul tol ajal ainus vestluspartner olnud, oleksin vast ilmselt ise selle ettepaneku teinud, aga sel korral ei näinud selleks ilmselt suurt vajadust. Ühel hetkel see ettepanek (või pigem vihje) temalt siiski tuli ja olgugi, et olin eelmises lõigus kirjeldatud noormehega juba meie esimesel ja väga meeldivalt möödunud kohtumisel ära käinud, soostusin ka selle teisega. Põhjuseid oli mitu. Noormees nr 1 oli endiselt väga uimane ja aeglane planeerija. Suhtlesime peale esimest kohtumist küll edasi ja tundus, et tal on huvi ka teist korda kohtuda, aga kohe kuidagi ei jõudnud sinnani, et midagi konkreetset paika panna. Ehk siis pidin leppima paratamatusega, et see teine deit ilmselt juhtub, aga sellega võib aega minna. Noormehega nr 2 olin aga juba päris pikalt kirjutades suhelnud ja sümpaatne tundus ta ka, mistõttu oleks ilmselt olnud veider sellise pikema suhtluse ja sellele järgneva välja kutsumise peale järsku öelda, et ma kohtuda ei soovigi. Seega deidile me läksime. Kuna mu klassikaliste "jalutame ja joome kohvi" deitide allergia ei olnud veel selleks hetkeks üle läinud, tegin noormehele ettepaneku, et tahaksin minna hoopis tähti vaatama. Jah, nii klišee olengi. 

via GIPHY

Tõsi, ma ei pidanud tol hetkel tegelikult silmas päris seda klassikalist tähevaatlust. Või siis ikkagi just pidasin. Ah, otsustage ise. Oli augusti keskpaik ja parajasti käsil aktiivne langevate tähtede "hooaeg". Olin tahtnud juba mitu ööd/õhtut neid veidi vaadelda, kuid pilvised ilmad olid selle ära rikkunud. Seega tegingi ettepaneku ühel õhtul minna ja kuskil, kus valgusreostus ei sega, veidi langevaid tähti vaadelda. Sellest deidist räägin ehk mõnel järgmisel korral pikemalt, aga olgu ära öeldud, et ühtegi toredamat esimest (ega vist ka teist, kolmandat ega neljandat...) deiti mul vist kunagi olnud ei olegi. Olukord, mis oli küll veidi ekstreemne, sest sõitsin inimesega, keda alles esmakordselt elus laivis nägin, linnast välja ühe veekogu äärde, läks vägagi hästi. Lausa väga-väga hästi! Ütleme nii, et soov ka teist korda (ja ilmselt ka kolmandat ja neljandat ja viiendat...) kohtuda oli kindlasti vastastikune.

via GIPHY

Ja et sellest veel vähe ei oleks, sattusin sisuliselt samal perioodil suhtlema ka noormehega number 3. Kas on juba piisavalt "Reisile sinuga"? Kuna mul oli just kaks väga toredat deiti selja taga ja olin niigi kimbatuses, et kuidas siit nüüd edasi minna, ei olnud ilmselt mõistlik tolle noormehega üldse vestlema hakatagi, aga enda õigustuseks ütlen, et meie vestlus algas (kui ma õigesti mäletan) küll peale deiti noormees number 1-ga, aga enne deiti noormees number 2-ga. Igatahes läks nii, et meil jutt kenasti jooksis ja jõudsime mingi hetk sinnani, et saime aru, et meile mõlemale meeldib väga erinevaid matkaradasid külastada. Võrdlesime, kes kus käinud on ja jagasime muljeid. Ühtäkki tegi ta ettepaneku, et läheks juba järgmine päev ühele rajale, mida ta oli ammu planeerinud külastada ja mis tundus hirmus äge. Ja täitsa käsi südamel, olin nõus puhtalt seetõttu, et ilmateade lubas väga mõnusat ilma ja minu vestluskaaslane tundus lihtsalt nii tore. Ja ühtegi teist plaani mul ka ei olnud. Miks muidu olin ma nõus temaga teise Eesti otsa sõitma, olgugi, et me kohtunudki polnud. Üks veider asi, mida ma veel tegin (ilmselt, et oma süümepiinu vähendada), oli see, et ma mainisin talle, et mul tegelikult just oli üks väga tore deit inimesega, kellega kindlasti veel kohtun ja et ma tegelikult ei otsi aktiivselt midagi. No ei tea, kas see talle midagi luges, aga vähemalt olin ma selle välja öelnud. Ehk siis mina läksin sellele kohtumisele täiesti null lootuse ja sooviga sealt midagi romantilist leida, tundus lihtsalt äge inimene, kellega veeta üks tore päev looduses. Ja tore see päev tõesti oli. Ja noormees ka. Liiga tore, et teda oleks lihtne lihtsalt nö sõbrastaatusesse lükata. Kujutate vast ette, kui plindris ma olin. Oli neil kõigil vaja siis nüüd korraga minu ellu tulla? Nagu öeldakse, kui on ikaldus, siis on ikaldus ja kui parajasti ei ole... no siis on jama.

via GIPHY

loe ka minu kõige esimest postitust