Vot nüüd olen ma midagi saavutanud! Kätte jõudis hetk, kui blogisse tuli esimene kommentaarid stiilis "Millal järgmine postitus tuleb?". Ei, see paus ei olnud selleks, et mõni selline kommentaar nüüd lõpuks ikka ära tuleks, lihtsalt läks nii, aga see on uskumatult uskumatu tunne, kui avastad, et keegi ootab midagi, mida ainult sinul on pakkuda. Vau. Ma tean küll, et siin blogis mõned lugejad on (sest kommentaarid!, nendest peaks lausa eraldi postituse tegema), aga mul ei ole mingit statistikaprogrammi vms, mille kaudu ma saaks ülevaate, et kui palju ja kes ja kust siin täpsemalt lugemas käib. Seega minu vaimusilmas on teid täpselt see hulk nagu teid on kommentaariumis. Ja te olete kõik nii paganama ägedad. Isegi need, kes ütlevad, et ma veidi nõme olen. Sest te ju loete...
Aga vaevalt et keegi teist siin sellise teksti pärast käib, seega asume asja kallale.
Eelmise postituse lõpus sai üks tore (oli ikka või?) cliffhanger üles riputatud, toome ta sealt kaljuservalt nüüd siis alla. Kes see oli, kes kirjutas?
No muidugi minu Noormees nr "olime kaks kuud suhtes". Ma ei saa salata, et vaatasin seda arvutiekraanil vilkuvat teavitust, et mulle on antud isiku poolt sõnum ja muigasin. No on ju hea tunne, kui vastane esimesena murdub. Ma tõesti usun, et mina ei oleks talle kirjutanud. Ilmselt enam kunagi mitte. Olin üle saanud ja eluga edasi läinud. Aga see vilkuv tuluke näitas, et tema äkki ikka ei olnud. Ja no tekib ju tahtmatult väike kahjurõõm ja muud veidi nõmedad emotsioonid.
See asendus küll korraks mõttega, et äkki ta lihtsalt tahab midagi? No raha laenata näiteks... või midagi, mis minu kätte on jäänud/ununenud... või tolmuimejat müüa. Et äkki on mõni praktiline põhjus sellel kõigel. Väriseva käega avasin vestluseakna ja nägin, et minu kahtlustel ei olnud siiski alust. Seal seisis suhteliselt süütu "Hei, kuidas sul läheb?" vms. Täpselt enam ei mäletagi. Tagantjärele mõeldes oleks see muidugi võinud olla ka segway tolmuimejateemani... Nii ja nüüd olge lahked ja arvake, mida ma tegin, kuidas reageerisin? Ma usun, et kõigil püsilugejatel on tekkinud juba teatav kujutlus sellest, milline ma olen ja kuidas teatud olukordadele reageerin. Seega ilmselt eeldate ka minult mingit sorti käitumist. Ah, mis seal salata, ka ma ise eeldan/ootan iseendalt mingit sorti käitumist. Aga ka mina ise pean vahel pettuma. Oleksin ju võinud mängida külma eluga edasi läinud jäänaist ja lausa vastamata jätta, aga ei suutnud ma nii õigeid valikuid teha. Natuke lasin tal praadida, aga mõne aja pärast ikka vastasin viisakalt. Vestlus arenes vaikselt, rääkisime, mida vahepealsel ajal teinud oleme, tema uuris, kas olen kogu juhtunu pärast väga pahane (no mille peale ometi, lahkuminek oli ju tegelikult minu idee?) jms. Püüdsin olla mitte üleliia entusiastlik vestluskaaslane ja pigem vastasin, kui ta küsis, küsisin viisakusest veidi ka omalt poolt, aga no ikka nii, et "ma olen eluga edasi läinud ja olen hetkel lihtsalt viisakas" fassaad püsiks. Lõppes see vestlus temapoolse küsimusega/ettepanekuga, et ehk saaksime mingi hetk kokku ja jutustaksime silmast-silma, millele ma päris eitavalt ei vastanud (no miks ma ometi ei suuda?), aga ütlesin, et pean mõtlema.
Arvan, et põhjus, miks ma selle kontaktivõtmisega nii kiirelt kaasa läksin, oli peamiselt see, et midagi muud parajasti ei toimunud. Ma olin tõesti ikkagi niivõrd üle saanud, et kui mul oleks sel hetkel keegi tõsisemalt silmapiiril olnud, oleksin ilmselt suutnud viisakusest lihtsalt tere öelda ja siis eemale hoida, anda signaali, et ma ei soovi suhteid üles soojendada. Aga kuna soovitud tähelepanu sel hetkel nappis (ja see korvi saamine oli ju ka just juhtunud), olin lihtne saak. Kirjutamisest sai märkamatult rutiin, jutustasime no igal teisel õhtul vast ikka, aga ise ma ei kirjutanud. No fassaad ju ikkagi, see ju veel kuidagi püsis. Samas vastasin ja panustasin vestlustesse. Püüdsin järgnevate nädalate jooksul aimu saada, mis tunded mul selle olukorra suhtes on. Et teaksin, kas saan riskida või mitte. Ei, mul ei olnud kindlasti mõttes, et tahaksin uuesti selle noormehega suhtesse astuda, aga mõte edasisest suhtlusest sõpradena tundus isegi võimalik. Ja seda ma siis üritasingi seal omaette analüüsida, et mis tundeid see tema kirjutamine minus siis ikka tegelikult tekitas ja kui suur on oht jälle end samasse auku kaevata.
Jõudsin järeldusele, et ohtu väga pole. Tõesti, kui mõtlesin, mis emotsioone tema kiri minus siis tegelikult tekitas, tundus mulle, et peale sellise "hah, mina võitsin!" tunde suurt muud ei olnud. Ei olnud liblikaid kõhus ega mõtet, et äkki nüüd... uuesti... proovime veel. Ja seetõttu andsin ühele järjekordsele ettepanekule kokku saada rohelise tule. Saime kokku, jalutasime talvises kesklinnas, jõime kakaod, jutustasime maast ja ilmast. Tore oli. Ja tõesti ainult tore. Ei tekkinud mul erilist soovi teda kallistada, käest kinni hoida, flirtida vms. Sai nagu täitsa sõbramehelikult suheldud küll.
Aga no ise ka imestan, kui naiivne võin ikka kohati olla. Või kui enesekindel olin selles, et samasse ämbrisse enam ju ikka ei kolista. Mingi hetk käisime koos ühel etendusel ja seejärel liikusid jutud aastavahetuse tähistamise peale. Ja seal me siis ühtäkki olimegi, aastavahetusel, kahekesi, küünlad, hea söök, veel parem vein... ja tegime tasa kõik, mis vahepeal tegemata jäi. Kui ma 1. jaanuari päeval tagasi oma koju maabusin ja diivanil istudes mõttesse vajusin, ei suutnud ma ära otsustada, mida ma tunnen. Ühest küljest oli mul just olnud üks elu parimaid õhtuid-öid. Ma tõesti ei tea, mis oleks saanud selle veel ideaalsemaks muuta. Ja samas oli kuskil kuklas ikka see mõte, et miks ma arvan, et sel korral midagi teisiti läheb? See umbes kaks kuud, mis olime lahus olnud, ei ole kindlasti aeg, mille jooksul midagi oleks saanud muutuda. Oma eludes olime ju endiselt sama erinevates kohtades ja nägin juba meid eelmise lahkumineku ajal kummitanud probleeme kaugusest lähenemas.
Otsustasin tagasi tõmbuda ja mitte end sügavamale kaevata. Ise samal ajal mõtlesin, kui rumal ma olin. Miks ma üldse lasin sellel asjal nii kaugele minna, oleks olnud ju nii lihtne seda ära hoida. Aga olgem ausad, ega vist ei oleks küll. Eriti minusuguse "ma ju tahan, miks ma siis ei või" tüüpi inimese puhul. Ja no kedagi pole süüdistada ka, ise olen loll. Aga üks sõbranna ütles minu enesehaletsuse peale nii toredasti: "Sa andsid inimesele teise võimaluse, selles ei ole midagi imelikku. Teisi võimalusi tulebki anda!".
Ja kui nüüd mõelda, milles ma end siis süüdistasin? Et andsin teise võimaluse inimesele, kes ju seda isegi ära ei rikkunud. Ta ei öelnud, et ei taha mind enam kunagi näha vms, jutt oli pigem tulevikku vaatav ja andis igati mõista, et see ei olnud mingi ühe öö asi, aga mind ikka närisid need kahtlused ja kõhklused. Ilmselt oli see paari kuu tagune kurbus ja madalseis veel nii hästi lihasmälus, et tõesti ei olnud soovi hakata uuesti sellest august välja ronima. Ja miks siis üldse kaevama hakata. See oleks ju eriti loll.
Otsustasin, et võtan vaikselt ja rahulikult. Ei luba midagi (ei talle ega endale), ei tee oma elus selle ühe õhtu-öö põhjal suuri muudatusi ja lihtsalt vaatan, mis saab. Ega ei kiirustanud ka tema seda suhte teemat üles võtma ja võtsin seda kui signaali, et ka tal on soov rahulikult võtta. Sest suhtles ta minuga aktiivselt edasi ja ei kadunud kuhugi ära. Ja nii siis ongi läinud, et mingit suhet meil otseselt ei ole, aga oleme teineteise eludes nüüd kuidagi sujuvalt tagasi. Ma ei tunne, et mul oleks hinges suurt ja tugevat soovi ja tungi temaga uuesti suhtesse astuda, samas on ta tore inimene, kellega suhelda. Nii hea on tinderi "võõrastele" vahelduseks rääkida kellegagi, kes mind juba veidi rohkem tunneb ja teab. Ja sain ühtlasi aru ka sellest peamisest põhjusest, miks mu tegelikult on nii raske talle ei öelda. Selleks on meie kõigi (ok, vähemalt minu) lemmik, seks. Ausalt, ma ei ole kunagi midagi sellist kogenud.
Meil on voodis lihtsalt nii hea klapp, et kõik ülejäänud kogemused kahvatuvad selle kõrval. Imelisel kombel tajub ta täpselt, kuidas ja mida mul naudinguks vaja on ja vastupidi. Olen siin varasemalt ka maininud, et mulle meeldib seks. Aga enne teda ma isegi ei arvanud, et nii palju võib meeldida. Ja no kuidas sa siis ei tee seda iga kord kui võimalus on...
Kõlbluspolitsei saab nüüd ehk jälle ainest saag käima tõmmata. Seega andke mulle juba eos andeks. Selline ta siis sel korral sai, veidi üheülbaline, ainult ühest inimesest, ühest suurest murest ja samal ajal ka ühest rõõmust. Aga samas ka ühest elu parimast seksiks.
29 Comments
Härra
20/1/2021 04:28:42
Ära nüüd loo endale ettekujutust, et neid, kes postitusi ootavad, kuidagi vähe on. Tead kuidas on käia kaks kuud pea iga päev lehte refreshimas, et ega uut postitust tulnud ei ole? Raske on, ma ütlen 😀
Reply
Sarimonogaam
20/1/2021 13:53:42
Mina pole autor, jagan ainult enda kogemust. :)
Reply
Autor
20/1/2021 23:37:54
Issand, see on nii meelitav! Samas muidugi kurb ka, et olen su aega nii palju tühja refreshimise peale raisanud :D
Reply
lihtsalt arvamus
20/1/2021 09:54:11
Isiklikult arvan, et kohe ei olegi vaja tormata suhtesse. Pärast kahte kuud sa tegelikult ei tunnegi inimest.
Reply
Autor
20/1/2021 23:45:42
Suur tänu julgustamise eest!
Reply
Kit
20/1/2021 11:59:27
Ma siin anonüümselt teen natuke statistikat. Ma loen, aga ei kommenteeri. Link on lemmikute hulgas ja umbes korra nädalas vaatan, kas midagi uut on tulnud. Ainuke blogi, mida ma üldse loen :)
Reply
Autor
20/1/2021 23:47:35
Vau, suur tänu sulle, et loed :)
Reply
Sarimonogaam
20/1/2021 12:00:57
Lõpuks uus postitus! Nii tore on sinu kogemustest lugeda ning sageli noogutan su mõtete juures kaasa. :)
Reply
Sarimonogaam
20/1/2021 13:45:04
Tahtsin veel kirjutada, et mina olen enda partneris leidnud selle tasakaalu. Kui ma võrdlen praegust suhet eelnevatega, siis ta on kõige tasakaalukam, rahulikum ja hoolivam mees, keda olen kohanud. Ühtlasi väga intelligentne, avatud silmaringiga ja pigem positiivse ellusuhtumisega ning hindab monogaamiat. Ühesõnaga kõik minu jaoks väga olulised omadused ja vaimne klapp on olemas.
Reply
Autor
20/1/2021 23:52:52
Seda on nii tore lugeda, et ma pole ainus, kelle jaoks seks nii olulisel kohal on suhtes. Eks ma ikka usun ja olen alati uskunud, et tegelikult paljude jaoks on, aga sellest räägitakse nii vähe. Tihti ringlevad hoopis lood (paljuski ka ilmselt stereotüüpsed) sellest, kuidas mees hirmsasti seksida tahab ja naine üldse ei taha, aga läbi hammaste kätte annab, sest "peaks ikka noh", mistõttu ikka tekib veidi kallutatud pilt kogu sellest asjast.
Tinderitöll
20/1/2021 14:41:03
Kas see on blogi lõpp?
Reply
Autor
20/1/2021 23:55:40
Sa mõtled sellepärast, et nüüd on "happily ever after" ja ratsutan loojangu poole, mistõttu pole edaspidi enam millestki kirjutada? :)
Reply
K.
20/1/2021 16:26:52
Pole ka kommenteerinud enne kuid lehte käin vist iga päev refreshimas. Väga meeldib su blogi😊
Reply
Autor
20/1/2021 23:57:46
Suur tänu selle esimese kommentaari ja lugemise ning refreshimise eest! :)
Reply
Ann
21/1/2021 13:16:47
Tahtsin ka lihtsalt mainida, et su blogi väga meeldib ja käin samuti koguaeg refreshimas, et no kuna uus postitus juba tuleb :)
Reply
Realist
21/1/2021 17:36:04
Ma pean tunnistama, et imestan natuke siinsete kommentaaride naiivsuse ja optimismi üle. .
Reply
Autor
21/1/2021 18:52:35
Jah, sul on tõenäoliselt õigus ja skeptiline olla on sellises olukorras igati paslik. Olin ka mina (alguses) ja olen endiselt. Sellest ka teatav ettevaatlikkus.
Reply
Realist
22/1/2021 14:49:21
Aga kuidas ta tol hetkel oma käitumist (jahenemist) põhjendas?
Autor
22/1/2021 17:06:51
Tahaks öelda, et "ei, ei, sul kindlasti ei ole õigus", aga pigem siiski on. Selle teise naise tõenäosus on endiselt minu silmis väike, aga kõik muu võib paika pidada küll. Üksildus, soov seksida jms on vägagi reaalne ajend (ühenduse võtmiseks) ja see oli ka põhjus, miks ma olin algusest peale kahtlev ja õnneks olen veidi siiani.
Reply
Realist
22/1/2021 23:42:25
"Käitumist põhjendaski ta tookord sellega, et asjad arenesid väga kiiresti (kuigi pean endiselt ütlema, et temal endal oli selles ka päris suur süü) ja ta ehmatas ära, hakkas liialt mõtlema, et kas see on ikka see, mida ta antud eluetapis tahab jne jne. No üpris tüüpilised meeste vabandused minu hinnangul. Samas kui viisin jutu lahkuminekule, siis seda ei soovinud. Ehk siis oligi selline kahtlusi ja kõhklusi täis ja tahtis, aga nagu ei tahtnud ka.'."
Elina
22/1/2021 11:10:06
Veel üks ristike statistikasse :) Ei ole varem kommenteerima jõudnud, aga see blogi on eelmisel aastal avastatuist kindlasti lemmik.
Reply
Malle (mitte maalt)
24/1/2021 22:39:55
mõned ongi sellised "imelikud" mehed. mäletan, et mul oli üks tore austaja, üle päeva helistas, üle nädala käisime kuskil väljas, siis ööbisin tema pool. Mingitel ajahetkeldel kadus nii umbes nädalaks ja siis jälle ilmus välja. Mina võtsingi väga lebolt kuni ta üldse kadus ära, umbes aastaks :) mina läksin eluga edasi ja tüüp ilmus välja kui olin just dekreeti jäänud (mitte tema laps :) ) ja oli nii imestunud, et kuidas niii :D
Reply
Peab tõdema
27/1/2021 09:00:03
Ei jõua juba järgmist postitust ära oodata.
Reply
K.
27/1/2021 20:05:25
Sama 😊
Reply
Mann
28/1/2021 11:56:18
Käin ka iga päev piilumas :)
Lugeja
28/1/2021 17:19:29
Jätan ka statistika mõttes Sulle siia kommentaari - leidsin sügisel su blogi ühe tuntud blogija kaudu ning olen samuti siin käinud pea iga nädal refreshimas, et kas on midagi uut tulnud.
Reply
Facebook Dating
10/2/2021 13:49:38
Äge blogi! Ka kaanest kaaneni läbi loetud ja nõuab vaguralt lisa. :D Kaks soovitust - kui veel pole, siis lisa blogile Google Analytics ja kui veel pole jõudnud, siis piilu Facebook Dating rakendust (ainult FB mobiiliäpis, desktopil pole). See on Tinderi kordades parem versioon, kus profiilid põhjalikumad ja anonüümsust vähem. Kuigi, Tinderi aastaringsed näod pole sealtki puudu.
Reply
Autor
10/2/2021 19:56:40
Oi, sellest Facebook Dating asjast pole kuulnudki, kui aega saan, viskan pilgu peale.
Reply
Vaike
18/2/2021 16:53:10
Teist korda samas ämbris kolistamisest. Eile võttis üle mitme kuu ühendust üks tüüp, kellega Tinderis tutvusime ja kellesse mina ülepeakaela ära armusin, tema aga lihtsalt seksi tahtis, nagu välja tuli (ja see seks oli jumalik!). Mingil hetkel läks jututeema sobivalt sinna, kus ma oma senistele kõhklustele ja kahtlustele vastused sain ning ütlesin, et oli tore, soovin parimat, aga seda on mulle vähe ja ma lähen omateed. Tuli veel pikk kiri, ta tõesti kirjutas alati pikalt, milline inimene ta on ja miks ei ole hetkel suhteks valmis. See tekst meenutas teatud määral mu kunagist seitsmeaastast suhet mehega, kes ilmselt on mingit sorti psühhopaat, ilma naljata. Mõne aja pärast kutsus kohvile, millele ma ei vastanud. Siis saatis jõulude paiku sõnumi, millele vastasin viisakalt, aga meelega külmalt. Ja nüüd siis eile kirjutas mulle kilomeetrise kirja, kuidas tema on enda analüüsinud, millistele järeldustele jõudnud ja et ta nüüd ikkagi tahaks suhet. Et ta küll ei tea, kas õnnestub, aga ta peab proovima. Kogu ta kiri oli tema-tema-tema. Kõik meenutas jälle väga seda eksi, kes oli üliosav manipulaator. Ja oleks siis, et minus tekiks vaid see tunne, et hoia eemale, hoia nii eemale kui saad! See on mõistusehääl, aga sellele lisanduvad veel igasugused ebaratsionaalsed tunded, millest üks on meelitus, et ta ikkagi mõtleb minu peale (mis sest, et üksnes seetõttu, et mujalt ei saa või lihtsalt temale ei öelda ära, sest ma ei usu, et asi on minu suurepärases isikus), teine on parastamine, kolmas on mingit sorti kahjurõõm jne. Kustutasin kirja ja vandusin endale, et see ämber ei ole seda väärt, et sinna teist korda astuda, aga oma peast ma neid mõtteid ikkagi ei saa. Küll ajaga, eks ole, aga ega see meelde tuletamine tema poolt mind tegelikult ei rõõmusta, eriti just seetõttu, et ma näen, kui kergesti manipuleeritav ma tegelikult olen. Ikka veel.
Reply
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|