Olen aus, tulin täna siia, et end lihtsalt veidi välja elada. Et rääkida asjadest, millest ma päriselt rääkida ei julge, asjadest, mis on mind vaevanud juba pikalt ja mille tõttu ma olen viimasel ajal kaotanud tahte siia midagi kirja panna. Iseenesest oleks ju lihtne taaskord üles loetleda, milliseid kummalisi kohtumisi olen läbi elanud ja kellega suhelnud, aga tunnen, et oleksin seda tehes võrdlemisi silmakirjalik. Silmakirjalik selles kontekstis, et ma justkui hoiaksin mingit fassaadi, seda veidi lõbusat ja naljatlevat "oi, vaadake mis minuga juhtus!" fronti, olgugi, et ma samal ajal tunnen end sisemiselt päris katkisena. Ja selle tõttu kurvana. Ma tean, et keskmine lugeja ei käi siin ilmselt selliste lugude tõttu, mistõttu ei ole ma ka tahtnud neid tundeid ja mõtteid kirja panna, aga lõpuks jõudsin vist arusaamisele, et keda ma petan. Või miks ma petan? See on ju minu blogi ja minu lugu. Ja oleks igati aus ja õiglane rääkida asjadest nii nagu nad tegelikult on. Tegelikult on nii, et ma tunnen end väga üksikuna. Ma olen praeguseks u 1,5 aastat vallaline olnud ja sellest u aasta tundnud, et olen sealmaal, et mõte kellegi uue enda ellu laskmisest ei olegi kõige hirmutavam asi siin maamunal. Sellest aastast, mis oleks võinud saada silmarigi avardamise ja enese otsimise (ning leidmise) aasta, on saanud aga... ma ei teagi, kas üldse on midagi saanud. Mul olid plaanid, mõtted, ideed. Ma olin u aasta tagasi sisuliselt valmis maailma vallutama. Valmis reisima, väljas käima, uusi ja unustatud vanu hobisid ette võtma. Valmis taas elu nautima. Ja ühes sellega ka uute inimestega tutvuma, lootuses, et ehk on nende seas ka keegi mulle, päriseks. Aga ma tunnen, et see aasta on minult lihtsalt röövitud. Röövitud kogu selle ebakindla ja ebameeldiva olukorra tõttu mis maailmas valitseb. See pidev kodus istumine, piirangud reisimisele ja väljas käimisele, koduõpe jms, see kõik on viinud mind sinnani, et ma tunnen, justkui keegi füüsiliselt seisaks minu ja minu tuleviku vahel. Jah, ma tean kui jaburalt see kõik kõlab. Ja muidugi ei süüdista ma otseselt kedagi. Ma pole ühestki otsast koroonaeitaja või vaktsineerimisvastane, ma saan aru, mis maailmas toimub ja miks need piirangud ja reeglid on sellised nagu nad on, aga see ei muuda seda siiski minu jaoks oluliselt kergemaks. Ma justkui vaataks oma elu rongiaknast minust mööda sõitmas ja ma ei saa sinna midagi parata. Vaatan inimesi minu ümber, kel on asjad nö paigas, kel on pere, töö ja kõik muu. Nad kannatavad selle (loodetavasti ajutise) seisaku ära, pühenduvad perele ja tööle ja lähevad lihtsalt karavaniga kaasa. Kuniks see karavan taas vana hoo sisse võtab. Aga millele pühendun mina? Tööle. Sest muud ju ei olegi. Ja see teeb mind nii kurvaks. Kurvaks teeb, et ei ole kedagi, kelle kaisus õhtuti nõmedat olukorda kiruda, kellega Netflixist kõikide juba vaadatud sarjade hulgast uut valida, kellega kodukontoris laua ja tooli pärast kakelda, kellega oma elu jagada... Ma saan seda kõike kirja pannes ise ka aru, kui tüütu hala see on, aga ma olen jõudnud olukorda, kus ma ei oska ennast enam lohutada ka. Tavaliselt öeldakse sellises olukorras, et mine kodust välja, vaata ringi, tee asju, ela elu ja küll asjad juhtuvad. Ja ma siiralt usun sellesse! Aga mul ei ole kuhugi minna. Mul ei ole midagi teha ja ka seda, kellega seda mittemidagit koos teha. Ning ma ei näe, et see niipea ka muutuma hakkaks. Ja see kõik paneb mul taas pisarad voolama. Ma ei ole loodud üksi elama ja olema. Kirjutasin endale hiljuti märkmiku äärele sellise tsitaadi: "Ka sina oled ime, mille täitumisse keegi usub!". Ma tõesti tahan sellesse uskuda, aga nii raske on.
Püüan varsti taas toredamatel teemadel kirjutada. Täna sai kahjuks nii.
38 Comments
407 karaati
24/3/2021 21:52:34
Eile avastasin kuidagi su blogi ja lugesin päris paljud postitused läbi ning koguaeg mõtlesin, et appiii, ta on nagu mina. Need lood oleks nagu minu kirjutatud! Ja ka seda postitust lugedes mõtlesin, et appi, see ju nagu minu kirjutatud! Natukene juba skisofreeniline tunne on tekkinud.
Reply
Autor
25/3/2021 11:43:14
Ka minul oli sinu kommentaari veidi skisofreeniline lugeda. Jah, ega see minu lugu ju ei ole tegelikult midagi nii erilist, et peaksin arvama, et kedagi, kes oleks samasuguses situatsioonis, kindlasti ei leidu, aga hirmus raske on siiski kujutleda, et selliseid inimesi tõesti on.
Reply
Tinderella
24/3/2021 22:57:13
Olen lugenud kõiki su postitusi ja tahaks öelda, et see polnud üldse mingi tüütu hala. Tegelikult inimestele meeldibki lugeda just selliseid blogisid ja blogijaid, kes on hästu ausad, avameelsed ja autentsed. Sest sellega saab samastuda. See sotsiaalmeedialik kõige ilusa ja täiuslikuna kujutamine tegelikult ei lähe inimestele peale, sest see on võlts. Arvan, et sa ei peaks ka oma blogi kuidagi raamidesse suruma, et see on nüüd koht, kus humoorikalt kirjelada oma kohtumisi. Võid ju igasugu mõtteid siin jagada. See ongi blogimise point :)
Reply
Autor
25/3/2021 11:46:46
Aitäh, et end avasid. Olen sinu kommentaare alati huviga lugenud ja mis seal salata, eks meil kõigil on mingi fassaad, mille taha ju ei näe. Ja ega otseselt peagi nägema.
Reply
Kit
25/3/2021 10:20:01
Ma kirjutan sulle oma kommentaari mitte sellepärast, et sinu hala on tühine, vaid selle pärast, et see mõnikord aitab (tunnen ise, et kui kuulen kellestki teisest, kes on sama hullus olukorras kui mina, siis see kuidagi kergendab). Mina olen viimased 3 aastat elanud nagu õudusunenäos. Mul on tütar, kes on psüühiliselt haige ja kes võib iga päev surra. Viimase 3 nädala jooksul oleme üle elanud kaks suitsiidikatset. Elan nagu mustas augus ja ei tea kaua ma jaksan. Jõudu sulle - sa oled tark ja empaatiline noor inimene, küll sa välja tuled. Sinu tunneli lõpus on valgus - vaktsineerimine käib ja küll maailm varsti lahti tehakse. Minu tunnel on ilmselt pime ja pimedaks ta jääb :( Pea vastu!
Reply
Autor
25/3/2021 11:52:11
Sinu kommentaari vastuseks ei kipu kohe kuidagi ütlema, et see aitab, sest sinu olukord on nii teistsugune. Pigem on see ikka tõesti oluline asi, mitte mingi esimese maailma "mul ei ole kaaslast" stiilis hala, mis nii paljude teiste probleemide kõrval ongi väga tühine.
Reply
Liis
25/3/2021 18:52:57
Väga kurb kuulda, et su lapsega nii keerulised ajad on. Kas psühhaatriakliinikud ei aita? Mõni muu sotsiaal- või lastekaitseteenus?
Reply
KIT
5/4/2021 15:56:31
Väga paljud on proovinud teda aidata (haiglas on olnud palju kordi). Ravimid on peal, aga miski ei ole siiani aidanud. Teda on väga raske aidata, sest ta ise ei soovi abi :( Aitähh teie kommentaaride eest.
Kadri
25/3/2021 12:01:11
Mul on nii hea meel, et lõpuks uue postituse tegid!
Reply
Autor
25/3/2021 18:43:01
Jah, mis seal salata, tegelikult tean ma seda ju isegi, et muru ei ole alati mujal rohelisem ja mured on kõigil, need on lihtsalt kõik natuke erinevad.
Reply
Kk
25/3/2021 13:39:25
Uuringute järgi on tegelikult stress, depressioon ja kõikvõimalikud vaimse tervise probleemid praegusel ajal kahekordistunud. Selliste probleemidega on kimpus ka inimesed, kel kunagi vaimse tervisega probleeme pole olnud. Nii et loomulikult ei ole blogi autor üksi. Suure tõenäosusega mõjub viimase aasta olukord pea kõigile inimestele rusuvalt. Ka üksinduses ja kurbuses pole sa loomulikult üksinda.
Reply
Autor
25/3/2021 18:49:34
Ilmselt seetõttu mul sellega nii raske leppida ongi, et ma olen sellises olukorras vist tõesti elus esmakordselt. Ma tõesti ei ole selline kergelt masendusse sattuva inimese tüüp, aga kuna nüüd on nii mitu asja korraga kokku sattunud, siis ilmselt mõjutab see nii intensiivselt, et raske on optimismi säilitad.
Reply
KK
25/3/2021 20:51:38
Ma ei ütleks otseselt, et olen kergelt masenduja tüüpi, aga masendus kipub mind üsna krooniliselt kummitama küll, olengi selline melanhoolsema isiksusetüübiga. Ei teagi miks, kaldun arvama, et see lähedaste sidemete puudumine on üks suuremaid põhjuseid minu jaoks. Introverdina on mul raske inimestega sellist lähedast kontakti leida ja end avada. Ja eks stressi igapäevaelus on ka omajagu, raske on, kui pole kellegagi seda jagada. On olnud küll sõbrannasid, aga elutee on nendest lihtsalt eemale viinud, enamjaolt elukohavahetuse tõttu jms.
Juuli
25/3/2021 19:00:18
Ka mina olen juba aastaid üksi. Kõik need üles ja alla tunded läbi teinud. Jah, jälle kohtud kellegiga, palju ei looda, siis juba loodad rohkem, kuid siis jälle ei tule asjast midagi.
Reply
Autor
25/3/2021 21:16:00
Njah, ei teagi, kumb see õige on, kas peaks rohkem tahtma või ehk just vähem. Mulle tundub, et palju räägitakse ka sellest, et need, kes liiga palju tahavad, kiirgavad justkui mingit sellist vaibi, mis juba mõjub eemaletõukavalt. Et justkui tuleks hästi tšillilt võtta ja mitte mingeid ootusi inimestega suheldes omada. "Kerge öelda, raske teha" ütlen muidugi selle kohta. Mina selleks igatahes väga hästi võimeline ei ole.
Reply
Vaike
26/3/2021 12:21:39
Ma olen see, kes ilmselt tahab nii palju, et kiirgan meeleheidet. Kuna otsustasin taktikat muuta, et end enam kellegi pärast ootele ei pane, vaid suhtlen mitmega, siis see on kindlalt aidanud mu ärevust alla suruda. Mingil hetkel kirjutasin siin kommentaariumis ka, et suhtlesin kolme meesterahvaga, neist ühe elimineerisin, kahega suhtlen edasi. Kui ma peaksin hetkel nende vahel valiku tegema, siis ma tõesti ei teaks, kumb see õige oleks. Mõlemad tunduvad väga head; mõlemal on oma trumbid. Endiselt see olukord mulle ei meeldi, aga ma olen tõesti tänu sellele rahulikum ja ei klammerdu ega tunne ka, et elu muudkui läheb, aga mina seisan paigal. Olles ka ise vastaspoole klammerdumist kogeda saanud, siis tean, et see on kohutavalt eemaletõukav tõepoolest.
Tinderella
25/3/2021 21:28:18
Täitsa nõustun sinuga.
Reply
Autor
26/3/2021 16:19:19
To Vaike: tore, et oled endale sobiva lahenduse leidnud. Ma tegelikult tean, mida sa silmas pead ja olen seda ka ise praktiseerinud. Pean siis silmas seda, et ei võta kõike nii tõsiselt ja suhtlengi mitme inimesega ning lihtsalt vaatan, et mis saab.
Reply
Vaike
26/3/2021 17:20:32
Kas just sobiv, aga hoiab ära selle ängistava ärevuse, mis mind tabab, kui ühele huviobjektile keskendun ning asjad ei liigu nii nagu ma sooviks. Aga saan sinust ka täiesti aru. Ühe praegustest suhtlusobjektidest leidsin samasugusel mõõnaperioodil, kus kõik näis seisvat ning elu minust mööduvat. Tutvusime ühes Saksa portaalis; mõtlesingi, et oleks vähemalt kellegagi kirjutadagi. Nüüdseks helistame igapäevaselt.
Sarideitija Ints
25/3/2021 20:26:40
Aga see ongi sarideitijate reaalsus kulla blogi autor!
Reply
Autor
25/3/2021 21:18:08
Saad sa palun täpsustada, et mis see nende reaalsus on? Olla ja surra üksilduses? :) Lihtsalt selle pärast, et nad on "out there" ja deidivad?
Reply
Sarideitij Ints
26/3/2021 16:07:21
SAMASTUN
Mirtel
25/3/2021 23:28:55
Lugesin kõik kommentaarid läbi ja mul on selline tunne nagu ma oleksin siin üksi monoloogi pidanud. Tegelikult on siin aga mitmete inimeste kommentaarid. Ilmselgelt olen ka kõik postitused läbi lugenud ja ka nendes on väga palju äratundmisrõõmu.
Reply
Autor
26/3/2021 16:33:31
Aitäh sulle selle kommentaari eest ja hala terviseks, vahel seda lihtsalt ongi vaja :)
Reply
Samastun
26/3/2021 10:34:07
Nii on, et üksindus tõmbab vahel silme eest mustaks ja üle kõige tahaks füüsilist lähedust, omavahelisi nalju, lihtsalt koos hingamist ja tunnet, et kahekesi suudab kõike. Mul pole sellist tunnet ammu olnud.
Reply
Autor
26/3/2021 16:28:06
Nii aus ja põhjalik kommentaar, suur tänu sulle selle eest!
Reply
Vaike
26/3/2021 19:27:11
Selle kliki tunnen ka mina kohe esimesel kohtumisel ära ning kui seda pole tekkinud, siis olen ka ausalt öelnud, miks teist kohtumist ei tule. Ma ei taha teist inimest asjatult jooksutada, ennast ammugi mitte. Ent nii piisavalt sisendada mina ei oska, et ilma klikita armuda, muidu oleksin ilmselt juba suhtes, sest häid pakkumisi väga-väga "headelt partiidelt" on olnud, aga minul tekib üldiselt ikka tõmme nende osas, kes mind ei taha. Ma muidugi loodan, et mul on nüüdseks õnnestunud seda mustrit muuta. Elame-näeme.
Malviina
28/3/2021 10:33:00
Üksindus on privileeg. Minu jaoks on küll. Olen elanud 4 aastat üksinda, ok, mul on poeg ka, aga tema lähedusevajadus on väike. Selle aja jooksul olen väga palju deitinud, paar pikemat suhet ka tekkinud, aga lõpuks irdun nendest vaikselt ja naudin jälle üksindust. Mul on töö, toredad kliendid, kellega suhelda, mõned sõbrad ja sellest piisab mulle. Olen pühendunud iseenda vajadustele ja tahtmistele. Loen, kuulan podcaste, muusikat. Jalutan, teen trenni, toitun tervislikult. Püüdlen iseenda parima versiooni poole. See täidab täielikult mind, paneb end väärtustama. Olen kindel, et kunagi leian inimese, kes suudab mu väärtust hinnata ja ma ei pea leppima vähemaga, kui ma väärt olen. Sest toredaid mehi on, aga päris seda õiget pole veel näinud, kelle pärast ei pea ennast muutma, oma vajadusi alla suruma ja lõputuid kompromisse tegema. Nii et, tegelikult mulle see ajastu sobib hästi, aega endaga tegelemiseks on piisavalt.
Reply
Vaike
29/3/2021 13:03:47
Üks asi on olla üksinda ja nautida aega iseendaga, mida vähemal või rohkemal määral vajavad kõik meist; teine asi on tunda end üksildasena, ükskõik kas vallalisena või suhtes olles. Üksildustunne neelab.
Reply
Autor
1/4/2021 11:21:23
Ma tegelikult väga kadestan neid inimesi, kes üksindust või täpsemalt üksi olemist nautida suudavad. Ja nagu Vaike tegelikult väga õigesti ütles, siis see on ilmselt just üksi olemise nautimine, üksindust vaevalt et keegi tegelikult naudib.
Reply
Siki
28/3/2021 15:52:44
Ka mina olen nüüdseks veidi üle aasta vallaline olnud, enne seda olin seitse aastat suhtes. Alguses mõtlesin, et lahe - nüüd on minu aeg pidutseda ja elu nautida jne. Ja siis tuli koroona... Kuigi olen introvert, siis see üksi ühetoalises korteris passimine on ikka väga ahistavaks muutunud. Tunnen ka, et see aasta on lihtsalt raisku läinud. Tinderis pole ōnne olnud, mõnega olen küll kohtunud ja isegi pikemalt suhelnud, aga neist tüüpidest saaks ka halenaljakad blogipostitused kirjutada. Mõned asjad, mis vaimset tervist veel reel hoiavad on trenn, koeraga jalutamine, zoomi kõned sõbrannade ja perega ning podcastid. Siinkohal ka üks podcasti soovitus - podcast Armastusest. Olen seda kuulanud oma üksildastel jalutuskâikudel ja see on minusse tohutult positiivsust süstinud. Üldiselt panen suured panused saabuvale suvele. Soovin ka Sulle mõnusat ja sooja kevadet ja suve! :) Ja kirjuta ikka edasi :)
Reply
Autor
1/4/2021 11:23:40
Meie lood on väga sarnased, isegi nendes pisikestes detailides nagu zoomi kõned ja podcastid :D Koera mul küll ei ole.
Reply
G
31/3/2021 20:50:30
Mu esimene korralik suhe lõppes korraliku kriisiga mu enda jaoks - teine pool pettis mind. Siis olin vist kolm aastat vallaline, kuni komistasin juhuslikult teise poole otsa. Enne seda jõudsin ka kordi mõelda, pisarad silmas, et kuidas kõigil keegi on ja mul mitte.
Reply
Autor
1/4/2021 11:25:25
Aitäh sulle innustavate ja julgustavate sõnade eest!
Reply
E.
7/4/2021 04:04:45
Ma tunnen, mida sa tunned. Kuigi ma olen küll suhtes ja ise tänan elu, et mees jõudis minu ellu praktiliselt enne selle pandeemia-palagani algust, siis olin põhimõtteliselt tubli neli aastat vallaline. Ja selle nelja aasta jooksul käisid läbi kõiksugused seinast-seina tunded ja mõtted. Jah, ma täiel raual nautisin elu, noorust, iseennast, meestuttavaid jne, kuid mu peasiht oli ikkagi leida hr Õige ning komistades järjekordse "mitte-õige" otsa tekkis ka minus frustratsioon ja küsimus, et miks teistel on ja mul mitte.
Reply
Kristiii
10/5/2021 12:31:33
Igatsen Sind ja Sinu kirjutisi :)
Reply
KK
28/6/2021 09:24:06
Kas lähiajal tuleb ka uusi postitusi või "Tinderi katsetused" on oma lõpu saanud?
Reply
AUTOR
15/7/2021 19:35:34
Vabandan, et nii suure viivitusega vastan, aga meilboks miskipärast ei teavitanud, et sa kommenteerinud oled.
Reply
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
Autor:Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast. Arhiiv:
May 2022
|