elu algab sealt, kus koroona lõpeb?

Olen aus, tulin täna siia, et end lihtsalt veidi välja elada. Et rääkida asjadest, millest ma päriselt rääkida ei julge, asjadest, mis on mind vaevanud juba pikalt ja mille tõttu ma olen viimasel ajal kaotanud tahte siia midagi kirja panna.
Iseenesest oleks ju lihtne taaskord üles loetleda, milliseid kummalisi kohtumisi olen läbi elanud ja kellega suhelnud, aga tunnen, et oleksin seda tehes võrdlemisi silmakirjalik. Silmakirjalik selles kontekstis, et ma justkui hoiaksin mingit fassaadi, seda veidi lõbusat ja naljatlevat "oi, vaadake mis minuga juhtus!" fronti, olgugi, et ma samal ajal tunnen end sisemiselt päris katkisena. Ja selle tõttu kurvana.

Ma tean, et keskmine lugeja ei käi siin ilmselt selliste lugude tõttu, mistõttu ei ole ma ka tahtnud neid tundeid ja mõtteid kirja panna, aga lõpuks jõudsin vist arusaamisele, et keda ma petan. Või miks ma petan? See on ju minu blogi ja minu lugu. Ja oleks igati aus ja õiglane rääkida asjadest nii nagu nad tegelikult on.
Tegelikult on nii, et ma tunnen end väga üksikuna. Ma olen praeguseks u 1,5 aastat vallaline olnud ja sellest u aasta tundnud, et olen sealmaal, et mõte kellegi uue enda ellu laskmisest ei olegi kõige hirmutavam asi siin maamunal. Sellest aastast, mis oleks võinud saada silmarigi avardamise ja enese otsimise (ning leidmise) aasta, on saanud aga... ma ei teagi, kas üldse on midagi saanud. Mul olid plaanid, mõtted, ideed. Ma olin u aasta tagasi sisuliselt valmis maailma vallutama. Valmis reisima, väljas käima, uusi ja unustatud vanu hobisid ette võtma. Valmis taas elu nautima. Ja ühes sellega ka uute inimestega tutvuma, lootuses, et ehk on nende seas ka keegi mulle, päriseks. Aga ma tunnen, et see aasta on minult lihtsalt röövitud. Röövitud kogu selle ebakindla ja ebameeldiva olukorra tõttu mis maailmas valitseb. See pidev kodus istumine, piirangud reisimisele ja väljas käimisele, koduõpe jms, see kõik on viinud mind sinnani, et ma tunnen, justkui keegi füüsiliselt seisaks minu ja minu tuleviku vahel.
Jah, ma tean kui jaburalt see kõik kõlab. Ja muidugi ei süüdista ma otseselt kedagi. Ma pole ühestki otsast koroonaeitaja või vaktsineerimisvastane, ma saan aru, mis maailmas toimub ja miks need piirangud ja reeglid on sellised nagu nad on, aga see ei muuda seda siiski minu jaoks oluliselt kergemaks. Ma justkui vaataks oma elu rongiaknast minust mööda sõitmas ja ma ei saa sinna midagi parata.

Vaatan inimesi minu ümber, kel on asjad nö paigas, kel on pere, töö ja kõik muu. Nad kannatavad selle (loodetavasti ajutise) seisaku ära, pühenduvad perele ja tööle ja lähevad lihtsalt karavaniga kaasa. Kuniks see karavan taas vana hoo sisse võtab. Aga millele pühendun mina? Tööle. Sest muud ju ei olegi. Ja see teeb mind nii kurvaks. Kurvaks teeb, et ei ole kedagi, kelle kaisus õhtuti nõmedat olukorda kiruda, kellega Netflixist kõikide juba vaadatud sarjade hulgast uut valida, kellega kodukontoris laua ja tooli pärast kakelda, kellega oma elu jagada...

Ma saan seda kõike kirja pannes ise ka aru, kui tüütu hala see on, aga ma olen jõudnud olukorda, kus ma ei oska ennast enam lohutada ka. Tavaliselt öeldakse sellises olukorras, et mine kodust välja, vaata ringi, tee asju, ela elu ja küll asjad juhtuvad. Ja ma siiralt usun sellesse! Aga mul ei ole kuhugi minna. Mul ei ole midagi teha ja ka seda, kellega seda mittemidagit koos teha. Ning ma ei näe, et see niipea ka muutuma hakkaks. Ja see kõik paneb mul taas pisarad voolama.

Ma ei ole loodud üksi elama ja olema. Kirjutasin endale hiljuti märkmiku äärele sellise tsitaadi: "Ka sina oled ime, mille täitumisse keegi usub!". Ma tõesti tahan sellesse uskuda, aga nii raske on.

Püüan varsti taas toredamatel teemadel kirjutada. Täna sai kahjuks nii.