PESAKAST
  • Esilehele

Pesakast

Eneseotsingust. Suhtlusportaalidest. Meestest. Naistest. Võib juhtuda, et kõigest.
Vahel humoorikalt, vahel tõsiselt.

elu algab sealt, kus koroona lõpeb?

24/3/2021

38 Comments

 
Olen aus, tulin täna siia, et end lihtsalt veidi välja elada. Et rääkida asjadest, millest ma päriselt rääkida ei julge, asjadest, mis on mind vaevanud juba pikalt ja mille tõttu ma olen viimasel ajal kaotanud tahte siia midagi kirja panna.
Iseenesest oleks ju lihtne taaskord üles loetleda, milliseid kummalisi kohtumisi olen läbi elanud ja kellega suhelnud, aga tunnen, et oleksin seda tehes võrdlemisi silmakirjalik. Silmakirjalik selles kontekstis, et ma justkui hoiaksin mingit fassaadi, seda veidi lõbusat ja naljatlevat "oi, vaadake mis minuga juhtus!" fronti, olgugi, et ma samal ajal tunnen end sisemiselt päris katkisena. Ja selle tõttu kurvana.
Ma tean, et keskmine lugeja ei käi siin ilmselt selliste lugude tõttu, mistõttu ei ole ma ka tahtnud neid tundeid ja mõtteid kirja panna, aga lõpuks jõudsin vist arusaamisele, et keda ma petan. Või miks ma petan? See on ju minu blogi ja minu lugu. Ja oleks igati aus ja õiglane rääkida asjadest nii nagu nad tegelikult on.
Tegelikult on nii, et ma tunnen end väga üksikuna. Ma olen praeguseks u 1,5 aastat vallaline olnud ja sellest u aasta tundnud, et olen sealmaal, et mõte kellegi uue enda ellu laskmisest ei olegi kõige hirmutavam asi siin maamunal. Sellest aastast, mis oleks võinud saada silmarigi avardamise ja enese otsimise (ning leidmise) aasta, on saanud aga... ma ei teagi, kas üldse on midagi saanud. Mul olid plaanid, mõtted, ideed. Ma olin u aasta tagasi sisuliselt valmis maailma vallutama. Valmis reisima, väljas käima, uusi ja unustatud vanu hobisid ette võtma. Valmis taas elu nautima. Ja ühes sellega ka uute inimestega tutvuma, lootuses, et ehk on nende seas ka keegi mulle, päriseks. Aga ma tunnen, et see aasta on minult lihtsalt röövitud. Röövitud kogu selle ebakindla ja ebameeldiva olukorra tõttu mis maailmas valitseb. See pidev kodus istumine, piirangud reisimisele ja väljas käimisele, koduõpe jms, see kõik on viinud mind sinnani, et ma tunnen, justkui keegi füüsiliselt seisaks minu ja minu tuleviku vahel.
Jah, ma tean kui jaburalt see kõik kõlab. Ja muidugi ei süüdista ma otseselt kedagi. Ma pole ühestki otsast koroonaeitaja või vaktsineerimisvastane, ma saan aru, mis maailmas toimub ja miks need piirangud ja reeglid on sellised nagu nad on, aga see ei muuda seda siiski minu jaoks oluliselt kergemaks. Ma justkui vaataks oma elu rongiaknast minust mööda sõitmas ja ma ei saa sinna midagi parata.
Vaatan inimesi minu ümber, kel on asjad nö paigas, kel on pere, töö ja kõik muu. Nad kannatavad selle (loodetavasti ajutise) seisaku ära, pühenduvad perele ja tööle ja lähevad lihtsalt karavaniga kaasa. Kuniks see karavan taas vana hoo sisse võtab. Aga millele pühendun mina? Tööle. Sest muud ju ei olegi. Ja see teeb mind nii kurvaks. Kurvaks teeb, et ei ole kedagi, kelle kaisus õhtuti nõmedat olukorda kiruda, kellega Netflixist kõikide juba vaadatud sarjade hulgast uut valida, kellega kodukontoris laua ja tooli pärast kakelda, kellega oma elu jagada...
Ma saan seda kõike kirja pannes ise ka aru, kui tüütu hala see on, aga ma olen jõudnud olukorda, kus ma ei oska ennast enam lohutada ka. Tavaliselt öeldakse sellises olukorras, et mine kodust välja, vaata ringi, tee asju, ela elu ja küll asjad juhtuvad. Ja ma siiralt usun sellesse! Aga mul ei ole kuhugi minna. Mul ei ole midagi teha ja ka seda, kellega seda mittemidagit koos teha. Ning ma ei näe, et see niipea ka muutuma hakkaks. Ja see kõik paneb mul taas pisarad voolama.
Ma ei ole loodud üksi elama ja olema. Kirjutasin endale hiljuti märkmiku äärele sellise tsitaadi: "Ka sina oled ime, mille täitumisse keegi usub!". Ma tõesti tahan sellesse uskuda, aga nii raske on.

Püüan varsti taas toredamatel teemadel kirjutada. Täna sai kahjuks nii.
38 Comments
407 karaati
24/3/2021 21:52:34

Eile avastasin kuidagi su blogi ja lugesin päris paljud postitused läbi ning koguaeg mõtlesin, et appiii, ta on nagu mina. Need lood oleks nagu minu kirjutatud! Ja ka seda postitust lugedes mõtlesin, et appi, see ju nagu minu kirjutatud! Natukene juba skisofreeniline tunne on tekkinud.

Olen ka täpselt sama kaua vallaline olnud, täpselt aasta tagasi tundsin ka jõudu ja jaksu ja sära ja pealehakkamist. Täna tunnen täpselt samamoodi nagu sina.

Usu mind, Sinu lugejatest on enamik sellised, kes selle samastumise pärast siin lugemas käivad - see on kuidagi lohutav ja inspireeriv korraga. Ja samamoodi on selle postitusega - me tunneme samamoodi ja tahame päris lugusid lugeda, mitte fassaade.

Täna venitasin tööpäeva võimalikult pikaks, et ei peaks üksinda liiga kaua kodus õhtut veetma. Enne koju jõudmist käisin läbi poest, ostsin lõhet, kokkasin mõnusa õhtusöögi, klaas veini... Ja nüüd ekslen jälle nutiseadme taga - internet oleks nagu lõputult läbi kammitud juba (Tinder ka), aga magama minekuks on liiga vara. Õnneks leidsin sinu tänase postituse :) Aitäh!

Reply
Autor
25/3/2021 11:43:14

Ka minul oli sinu kommentaari veidi skisofreeniline lugeda. Jah, ega see minu lugu ju ei ole tegelikult midagi nii erilist, et peaksin arvama, et kedagi, kes oleks samasuguses situatsioonis, kindlasti ei leidu, aga hirmus raske on siiski kujutleda, et selliseid inimesi tõesti on.

Nii on kohutavalt inetu öelda, aga see teadmine, et ma pole oma olukorras üksi, on võrdlemisi lohutav. See muidugi ei paranda ega lahenda midagi, aga annab natuke lohutust tõesti. Seega loodan, et saime teineteisele vastastikku veidigi kasulikud olla.

Soovin sulle palju palju jõudu ja jaksu selle olukorraga toime tulemisel! Ja kui tunned vajadust end välja elada, kirjuta julgelt siia kommentaaridesse, olen olemas :)

Reply
Tinderella
24/3/2021 22:57:13

Olen lugenud kõiki su postitusi ja tahaks öelda, et see polnud üldse mingi tüütu hala. Tegelikult inimestele meeldibki lugeda just selliseid blogisid ja blogijaid, kes on hästu ausad, avameelsed ja autentsed. Sest sellega saab samastuda. See sotsiaalmeedialik kõige ilusa ja täiuslikuna kujutamine tegelikult ei lähe inimestele peale, sest see on võlts. Arvan, et sa ei peaks ka oma blogi kuidagi raamidesse suruma, et see on nüüd koht, kus humoorikalt kirjelada oma kohtumisi. Võid ju igasugu mõtteid siin jagada. See ongi blogimise point :)

Mina igatahes tundsin end su postituse lausa igas lauses (!) totaalselt ära. Tõesti täpselt nagu mina oleks kirjutanud ja tunnen kõike sama.
Ise olen natuke üle 2a vallaline olnud ja tundnud sellest u aasta, et see vallalisus on end nii ammendanud ja ma olen lihtsalt nii-niii valmis armuma ja kellegagi suhet looma, kellegagi oma elu jagama, aga mida pole, seda pole. Ja ka selline pisarad voolamas kurb tunne on vahel. Täiesti loobunud ja käega löönud, lootuse kaotanud :( Tahaks ka nii väga neid häid tundeid jagada, nii väga kellegi kaissu õhtuti ronida, et keegi mind ootaks jne..Jagada koos ilusaid hetki.

Olid ka plaanid, ideed ,aga kõik seisab ja isegi Tinderis ei taha praegusel ajal ju väga kohtuda inimestega. Praegust aega ongi lihtsam läbi elada, kui on keegi, kellega koos seda teha. Ma samamoodi veedan kõik oma õhtud täiesti üksi...ja see üksindus hakkab ajudele.
I feel you :)

Reply
Autor
25/3/2021 11:46:46

Aitäh, et end avasid. Olen sinu kommentaare alati huviga lugenud ja mis seal salata, eks meil kõigil on mingi fassaad, mille taha ju ei näe. Ja ega otseselt peagi nägema.

Nagu ka eelmisele kommentaarile vastuseks ütlesin, (nii nõmedalt kui see ka ei kõla) on lohutav teada, et ma pole oma tunnetega üksi. Et on veel teisigi.

Hästi öeldud, üksindus hakkab tõesti ajudele! Tunnen seda enda puhul nii hästi, sest ma ei ole tegelikult üldse selline halaja tüüpi inimene, aga eks meil kõigil on kuskil oma piir.

Jõudu ja vastupidavust (kannatlikkust?) sullegi ja hoiame ühendust! Olen olemas :)

Reply
Kit
25/3/2021 10:20:01

Ma kirjutan sulle oma kommentaari mitte sellepärast, et sinu hala on tühine, vaid selle pärast, et see mõnikord aitab (tunnen ise, et kui kuulen kellestki teisest, kes on sama hullus olukorras kui mina, siis see kuidagi kergendab). Mina olen viimased 3 aastat elanud nagu õudusunenäos. Mul on tütar, kes on psüühiliselt haige ja kes võib iga päev surra. Viimase 3 nädala jooksul oleme üle elanud kaks suitsiidikatset. Elan nagu mustas augus ja ei tea kaua ma jaksan. Jõudu sulle - sa oled tark ja empaatiline noor inimene, küll sa välja tuled. Sinu tunneli lõpus on valgus - vaktsineerimine käib ja küll maailm varsti lahti tehakse. Minu tunnel on ilmselt pime ja pimedaks ta jääb :( Pea vastu!

Reply
Autor
25/3/2021 11:52:11

Sinu kommentaari vastuseks ei kipu kohe kuidagi ütlema, et see aitab, sest sinu olukord on nii teistsugune. Pigem on see ikka tõesti oluline asi, mitte mingi esimese maailma "mul ei ole kaaslast" stiilis hala, mis nii paljude teiste probleemide kõrval ongi väga tühine.

Omast kogemusest võin aga öelda, et palun ära heida meelt! Mul ei ole endal küll lapsi ja seetõttu ei ole mul olnud selliseid kogemusi emana, aga olen midagi taolist läbi elanud päris mitme sõbrannaga seonduvalt. Sa ütled, et psüühiliselt haige. Mis aga peaks vist tähendama, et see on siiski ravitav või vähemasti ravimitega kontrolli all hoitav. Loodan siiralt, et on ja et asjad liiguvad paremuse suunas. Ka sinu tunneli lõpus on valgus, sest iga tunneli lõpus on! Mõnikord on see tunnel lihtsalt nii pikk, et valgus kohe ei paista.
Pea vastu!

Reply
Liis
25/3/2021 18:52:57

Väga kurb kuulda, et su lapsega nii keerulised ajad on. Kas psühhaatriakliinikud ei aita? Mõni muu sotsiaal- või lastekaitseteenus?

Reply
KIT
5/4/2021 15:56:31

Väga paljud on proovinud teda aidata (haiglas on olnud palju kordi). Ravimid on peal, aga miski ei ole siiani aidanud. Teda on väga raske aidata, sest ta ise ei soovi abi :( Aitähh teie kommentaaride eest.

Kadri
25/3/2021 12:01:11

Mul on nii hea meel, et lõpuks uue postituse tegid!

Tead, ma usun, et kui sa natuke oma sõprade-tuttavate käest uuriksid, siis saaksid aru, et praegu on paljudel raske: nii neil, kes on vallalised, kui neil, kel on elukaaslane/pere. Ja väga tähtis on, et oleks olemas keegi, kellega oma muremõtteid jagada - isegi kui need on vaid anonüümsed blogilugejad. Nii et ära vabanda, et sa oled masenduses ja kurb, sa oled ju vaid inimene! :)

Mul on armastav mees ja kaks last, aga ikkagi on mul hommikuti tunne, et ei taha ärgata. Elu tundub tühi ja lapsed oleksid justkui seestunud. Ma kaotasin töö ning tunnen end nüüd eksinu ja tühisena. Seda enam, et uut tööd pole justnagu lootustki leida. Nii et mina kadestan neid, kes on omapead ja kel on töökoht, kuhu põgeneda. Hea meelega vahetaksin mõneks ajaks sinuga kohad. Milline õndsus oleks veeta päev kolleegide seas ja tulla siis koju, kus valitseb kord, rahu ja vaikus, süüa midagi lihtsat, mille valmistamiseks ei pea vaeva nägemagi ning nokitseda nt käsitöö kallal või lugeda raamatut... Oeh... Tundub taevalik.

Arvatavasti mu mõtted sind küll ei lohuta, aga pea siiski meeles, et sa pole üksi. Ja kohe-kohe on kena kevade ukse ees - ka siis läheb olemine kergemaks. Ning mul poleks midagi selle vastu, kui sa kirjutaksid vaid "halapostitusi" - peaasi, et kirjutad. Pea vastu ja võta üks päev korraga - nagu mina ja väga paljud teised! Kõike head sulle!

Reply
Autor
25/3/2021 18:43:01

Jah, mis seal salata, tegelikult tean ma seda ju isegi, et muru ei ole alati mujal rohelisem ja mured on kõigil, need on lihtsalt kõik natuke erinevad.

Aitäh, et julgustad ja head soovid, soovin sulle täpselt sama ja enamgi veel. Et saaksid aega iseendale ja leiaksid töö, mis innustab ja aitab argimuredest eemale saada. Kõike head sullegi!

Reply
Kk
25/3/2021 13:39:25

Uuringute järgi on tegelikult stress, depressioon ja kõikvõimalikud vaimse tervise probleemid praegusel ajal kahekordistunud. Selliste probleemidega on kimpus ka inimesed, kel kunagi vaimse tervisega probleeme pole olnud. Nii et loomulikult ei ole blogi autor üksi. Suure tõenäosusega mõjub viimase aasta olukord pea kõigile inimestele rusuvalt. Ka üksinduses ja kurbuses pole sa loomulikult üksinda.

Ma näiteks usun, et on omajagu inimesi, kes on vallalisusest tüdinud ja kurvad. Aga minu jaoks on suur probleem üldine üksildus. Mul näiteks pole sisuliselt kellegagi vabal ajal suhelda. Pole ühtki sõpra ega sõbrannat, kellega aega veeta. Lisaks on mul vähe sugulasi ja need asuvad kõik kaugel, suhtleme pigem harva. Nii et see üldine üksindus mõjub lõpuks ikka väga laastavalt. Eriti kui piirangute tõttu ei saa kuskil käia ega midagi teha, et natukegi rõõmu oma ellu tuua.
Mul pole depressiooni ja kurbuse põhjuseks vaid kaaslase puudumine, vaid kõigi lähedaste suhete ja suhtluse puudumine. Isegi selliseid pinnapealsemaid suhteid pole, et lihtsalt midagi vahel koos teha. Raske olukord ja see on kestnud aastaid.

Reply
Autor
25/3/2021 18:49:34

Ilmselt seetõttu mul sellega nii raske leppida ongi, et ma olen sellises olukorras vist tõesti elus esmakordselt. Ma tõesti ei ole selline kergelt masendusse sattuva inimese tüüp, aga kuna nüüd on nii mitu asja korraga kokku sattunud, siis ilmselt mõjutab see nii intensiivselt, et raske on optimismi säilitad.

Olen samuti kuulnud, et vaimse tervise probleemid on koroona tõttu kasvutrendis, miskipärast ei hooma aga probleemi tõsidust enne, kui see sind ennast puudutab.

Ma ei taha üldse siin targutama ja õpetama hakata, aga kuna sa ise selle üksilduse ja lähisuhete puudumise välja tõid, siis ma väga soovitan siiski proovida suhelda nende vähestegagi, kes olemas on. Kasvõi need sugulased. Olgugi, et kaugel, transport (olgu siis isiklik auto või buss/rong) viib tänapäeval ju pea kõikjale ja see sõit on kindlasti seda väärt. Inimsuhteid tuleb hoida ja mis seal salata, ka nende tekitamise nimel vaeva näha. Mitte, et ma väidaks, et sa seda ei tee (ma ju ei tunnegi sind), aga vahel olen lihtsalt märganud (oma lähedaste või tuttavate seas), et oodatakse, et keegi kontakti võtaks või kuhugi kutsuks, aga ise seda sammu miskipärast ei tehta.

Loodan siiralt, et ka sinu jaoks olukord paraneb ja leiad tee oma üksindusest välja! Olen olemas :)

Reply
KK
25/3/2021 20:51:38

Ma ei ütleks otseselt, et olen kergelt masenduja tüüpi, aga masendus kipub mind üsna krooniliselt kummitama küll, olengi selline melanhoolsema isiksusetüübiga. Ei teagi miks, kaldun arvama, et see lähedaste sidemete puudumine on üks suuremaid põhjuseid minu jaoks. Introverdina on mul raske inimestega sellist lähedast kontakti leida ja end avada. Ja eks stressi igapäevaelus on ka omajagu, raske on, kui pole kellegagi seda jagada. On olnud küll sõbrannasid, aga elutee on nendest lihtsalt eemale viinud, enamjaolt elukohavahetuse tõttu jms.
Neil, kel on sõbrad-tuttavad olemas ongi tavaliselt väga raske mõista neid, kel pole. See on natuke nagu nõiaring. Kui tõesti ühtki lähemat tuttavat pole, siis ei ole neid ka väga kuskilt juurde tekitada. Introverdina on keeruline võõrastega ka seda kontakti leida. Viimase aasta vältel eriti keeruline kuskil kellegagi üldse tutvuda.

Ma isegi imestan, et niigi hästi vee peal püsinud olen, sest järgi mõeldes on viimase 2 aasta jooksul mu elus juhtunud päris palju masendavaid ja raskeid sündmusi. Pikast suhtest lahkuminek, siis veel 2 lühisuhtest lahkuminekud (mida siiski tükk aega põdesin), 3 lähisugulase surm (1 neist mulle väga oluline ja kallis), mitme lemmiklooma surm ja ainukesest, lähedasest sõbrast ilma jäämine, lisaks mitmed erinevad terviseprobleemid kummitanud. Miks ma juba lausdeprekas või alkohoolik pole või pidevalt ei nuta ongi vist see, et ma olen selle masendunud olekuga lihtsalt nii harjunud, et see on teinud nagu tuimaks. Ja mida rohkem halbu asju juhtub, siis lõpuks tuleb nagu mingi piir ette, kust alates nagu midagi ei tunnegi...Olen selles kõiges peaaegu täitsa üksi olnud ja nii lihtsalt on...

Juuli
25/3/2021 19:00:18

Ka mina olen juba aastaid üksi. Kõik need üles ja alla tunded läbi teinud. Jah, jälle kohtud kellegiga, palju ei looda, siis juba loodad rohkem, kuid siis jälle ei tule asjast midagi.
Tegelikult oskan ma oma vallalisust nautida, selles on palju plusse, kuid seda tean ka, et koos oleks kordi ja kordi parem. Ja kui öeldakse, et sa oled vallaline, sest sa pole piisavalt partnerit tahtnud, siis see on küll üks maailma lollim jutt. Ma olen ikka väga tahtnud, lihtsalt seda küll, et igasugust rämpsu pole üles korjanud. Mina tunnen, et maailm on mehi täis, tegelikult on nad ka minust huvitatud, kuid kahjuks ei taha mehed pühenduda, mind aktsepteerida ja armastada. Ja siis tahan ka mina kogu maailma poole karjuda, et see on minu vastu ebaõiglane. Põrgulikult valus on!!!

Reply
Autor
25/3/2021 21:16:00

Njah, ei teagi, kumb see õige on, kas peaks rohkem tahtma või ehk just vähem. Mulle tundub, et palju räägitakse ka sellest, et need, kes liiga palju tahavad, kiirgavad justkui mingit sellist vaibi, mis juba mõjub eemaletõukavalt. Et justkui tuleks hästi tšillilt võtta ja mitte mingeid ootusi inimestega suheldes omada. "Kerge öelda, raske teha" ütlen muidugi selle kohta. Mina selleks igatahes väga hästi võimeline ei ole.

Aga jah, pean tunnistama, et minu viimased kaks suhet just nii algasidki. Mul ei olnud mingeid ootusi, olin olukorras, kui ma ei mõelnud üldse sellele, et antud inimestega võiks midagi areneda, aga siis see juhtus. Seega oma statistika põhjal võiksin isegi öelda, et mingi tõetera on selles sees küll.

Aga jah, olen igati selle poolt, et vallaliseelul pole kohati viga midagi, aga kellegagi koos oleks kindlasti toredam. Samas tahaks ikka ju kedagi, kes tõesti köidab ja sobib, hingesugulast "if you may". Võibolla ootan tõesti liiga palju, aga sarnaselt sinule ei ole ma siiski ka lihtsalt kellegi suvalisega nõus leppima.

Reply
Vaike
26/3/2021 12:21:39

Ma olen see, kes ilmselt tahab nii palju, et kiirgan meeleheidet. Kuna otsustasin taktikat muuta, et end enam kellegi pärast ootele ei pane, vaid suhtlen mitmega, siis see on kindlalt aidanud mu ärevust alla suruda. Mingil hetkel kirjutasin siin kommentaariumis ka, et suhtlesin kolme meesterahvaga, neist ühe elimineerisin, kahega suhtlen edasi. Kui ma peaksin hetkel nende vahel valiku tegema, siis ma tõesti ei teaks, kumb see õige oleks. Mõlemad tunduvad väga head; mõlemal on oma trumbid. Endiselt see olukord mulle ei meeldi, aga ma olen tõesti tänu sellele rahulikum ja ei klammerdu ega tunne ka, et elu muudkui läheb, aga mina seisan paigal. Olles ka ise vastaspoole klammerdumist kogeda saanud, siis tean, et see on kohutavalt eemaletõukav tõepoolest.

Kahega suhtlemist hõlbustab hetkel see, et mõlemad toimuvad enamasti kaugteel. Ma ei tea, kas ma päris nii saaks hakkama, et üks nädalavahetus ühega, teine teisega, aga mingeid sõnu loopima ei hakka, neid ennegi küllalt söödud. :D Üritan lihtsat endale sisendada, et see on okei, keegi pole kellelegi midagi lubanud ja kõige tähtsam on leida enda jaoks õige.

Tinderella
25/3/2021 21:28:18

Täitsa nõustun sinuga.
Ka näinud nii palju seda ütlust, et need, kes pikemat aega kaaslast ei leia ei taha teda lihtsalt piisavalt ja seetõttu leiutavad siis vabandusi miks üks või teine ei sobi. Samas võib sellest välja lugeda ka seda, et kes nii väga partnerit tahab, see otsibki lihtsalt paaniliselt ja lepib siis sellega, kes vähegi suhtega nõus on. Tahan väga suhet, siis võtan esimese ettejuhtuva...nii ei peaks see ju kindlasti olema. Tunded ja sobivus peavad ikka olema.

Mehi on, ka Tinderis, rämpsuks neid ei nimeta, aga samamoodi kogen iga lähema suhtluse puhul, et mehed ei taha kuidagi pühenduda ja nagu pole valmiski mingiks tõsisemaks suhteks. Tinderis kipun ainult selliste otse koperdama. Tavaliselt on nad lisaks läinud mõni kuu varem lahku ja ei ole sellest üle saanud. Tundub, et meestel käibki see nii, et niipea kui suhe laiali läheb joostakse kohe tinderdama...oma lüüasaanud enesehinnagut tõstma või siis seksi otsima.

Ma tunnen pikemat aega, et tinderdamine on üks suur ajaraiskamine. Väga raske on välja selekteerida neid, kes üldse suhteks valmis on. Enamjaolt jagan maid mingite lohutuse otsijate ja niisama ajaviitjatega :(
Vallalisusel on tõesti ka omajagu plusse ja suhtes olekul miinuseid, aga pikema aja peale lihtsalt ei oska enam neid üksi olemise plusse hinnata ega nautida. Ikkagi on tugev igatsus selle järgi, et oleks kellega oma hetki jagada ja igal õhtul kaissu pugeda.

Reply
Autor
26/3/2021 16:19:19

To Vaike: tore, et oled endale sobiva lahenduse leidnud. Ma tegelikult tean, mida sa silmas pead ja olen seda ka ise praktiseerinud. Pean siis silmas seda, et ei võta kõike nii tõsiselt ja suhtlengi mitme inimesega ning lihtsalt vaatan, et mis saab.

Minu jaoks on aga kahjuks needki suhtlused praegu võrdlemisi kokku kuivanud. Loodetavasti toovad soojad kevadtuuled ja leebemad piirangud selles vallas muutusi.

Reply
Vaike
26/3/2021 17:20:32

Kas just sobiv, aga hoiab ära selle ängistava ärevuse, mis mind tabab, kui ühele huviobjektile keskendun ning asjad ei liigu nii nagu ma sooviks. Aga saan sinust ka täiesti aru. Ühe praegustest suhtlusobjektidest leidsin samasugusel mõõnaperioodil, kus kõik näis seisvat ning elu minust mööduvat. Tutvusime ühes Saksa portaalis; mõtlesingi, et oleks vähemalt kellegagi kirjutadagi. Nüüdseks helistame igapäevaselt.

Sarideitija Ints
25/3/2021 20:26:40

Aga see ongi sarideitijate reaalsus kulla blogi autor!

Kuidas muidu seletada seda, et kõikvõimalike kohtingusaitide kasutajad eestis üldiselt kattuvad...ja nii aastast aastasse...

Reply
Autor
25/3/2021 21:18:08

Saad sa palun täpsustada, et mis see nende reaalsus on? Olla ja surra üksilduses? :) Lihtsalt selle pärast, et nad on "out there" ja deidivad?

Või mis/kes see sarideitija üldse on? Teeb ta midagi valesti? See kõlab nagu veidi halvustavalt, aga ma ei ole päris kindel ka.

Reply
Sarideitij Ints
26/3/2021 16:07:21

SAMASTUN
26/3/2021 10:34:07

kirjeldas selle ideaalselt ära, ma poleks paremini osanudki.

Mirtel
25/3/2021 23:28:55

Lugesin kõik kommentaarid läbi ja mul on selline tunne nagu ma oleksin siin üksi monoloogi pidanud. Tegelikult on siin aga mitmete inimeste kommentaarid. Ilmselgelt olen ka kõik postitused läbi lugenud ja ka nendes on väga palju äratundmisrõõmu.

Olen 30ndate alguses ja pmst 4a vallaline olnud. Eelmine aasta oli mul lühike suhe, kolisime isegi kokku, aga see lõppes kaaslase suitsiidiga. Ma ei suuda seda isegi suhteks nimetada, pigem tahaks selle oma mälust ära kustutada. Olen leinanud varsti juba aasta, kuid juba mitu kuud olen tundnud, et nüüd tahaks küll enda kõrvale kedagi. Märtsi algul tutvusin ühe toreda noormehega virtuaalsel teel, asi liikus nii kiirelt edasi, et ta lõi põnnama, kuna ta pole vanast suhtes üle saanud. Kuigi ma isegi ei rääkinud temaga mingist suhtestki ja ta ise näitas kõige osas initsiatiivi. Ta hakkas vist kartma, et see asi viib suhteni?! Ei saa temast aru. Küll aga täna saime aru, et meil mõlemal on imelik kuidagi suhelda ja anname nüüd teineteisele aega. Aga noh, teadagi, et see värk lõppes meil siiski ära, kuigi see kerge lootus veel on, et äkki..

Nüüd ma siis siin olen, loen neid kommentaare ja tekitavad minus veidi hea tunde, et ma pole üksi selles imelikus maailmas. Isegi kui mul on väga palju häid sõpru, tunnen end ikkagi üksikuna. Praegu tahaks nutta, aga isegi pisarad ei tule välja. Saime selle tüübiga aru, et see koroonajura on meid nii palju mõjutanud, et me ei saanud normaalselt kuskil käia ja teha neid tavapäraseid asju (kino, piljard jne). Ja sp ka vb asi pekki läks. Ei tea.

Olen ka selles seisus, et ma ei oska enam mitte midagi teha, lootusetu ja tühi tunne on. Praegu küll olen suutnud kaalu langetada, mingi 4 kg, see teeb mind õnnelikuks, aga ikkagi selline läbikukkuja tunne on. Tegelikult on mul kõik asjad olemas, mida vajan. Välja arvatud lähedus, hoolimine, mõistmine ehk siis need kõige tavapärasemad asjad. Näiliselt olen õnnelik, aga seesmiselt kurb ja löödud.

Vallalisena on olnud palju hetki, kus ma tõesti naudin üksolemist. Aga praegu.. ei naudi. Sest kuskile ei saa minna ega midagi teha. Ma ei viitsi lõpmatuseni jalutada ka. Püüan elada küll lootuses, et kõik saab peagi korda, aga no ei jaksa enam. Selline ajaraisk ja kulgemine lihtsalt käib.

Kuid lootuskiir on see, et kevad on ametlikult käes ja loodus tärkab.

Oeh, kui hea on vahepeal ikka halada. Aitäh selle blogi eest! :)

Reply
Autor
26/3/2021 16:33:31

Aitäh sulle selle kommentaari eest ja hala terviseks, vahel seda lihtsalt ongi vaja :)

Eks ka Maslow vajaduste püramiidi vaadates on ju tegelikult selge, et igasugune vajadus läheduse ja turvatunde järele tuleb enne kui palju muud, seega ongi raske ilma selleta täisväärtuslikult elada.

Mind kõnetas üks täiesti suvaline lause tegelikult: "Ma ei viitsi lõpmatuseni jalutada ka." Mul on täpselt sama emotsioon :D Elu on ju nii palju muud kui töö ja jalutamine, aga praegu tõesti kohati tundub, et kas ikka on?

Reply
Samastun
26/3/2021 10:34:07

Nii on, et üksindus tõmbab vahel silme eest mustaks ja üle kõige tahaks füüsilist lähedust, omavahelisi nalju, lihtsalt koos hingamist ja tunnet, et kahekesi suudab kõike. Mul pole sellist tunnet ammu olnud.
Mõte, et seda kõike ei tohi energeetiliselt välja kiirata ja peab olema hästi chill, et keegi isegi ei aimaks igatsust armastuse järele su pões - ma ei nõustu. Milleks manipuleerida enda ja teiste tunnetega? Kui see igatsus on olemas, siis on ja need, keda see peletab, ei olegi sinu inimesed. Küll tuleb ka inimene, keda see köidab.
Tinderi sarideitijatest - olen ka selle raja läbi käinud ja kolm kogemust viimase aasta jooksul oli minu jaoks piisav, et rohkem oma südamega sinna mängima mitte minna. Mul on ülimalt hea meel kõigi üle, kes on leidnud sealt endale kaaslase ja kauaaegse õnne, ma tean, et see on võimalik. Mina ei ole sellele valemile pihta saanud, kuidas eos õiged valikud teha. Olen seetõttu endaga rahu teinud ja kokku leppinud, et minu inimene tuleb reaalsest maailmast, võibolla Selveri koogileti eest või metsajooksult, aga virtuaalsete kohtingute ja nendele järgnevate võimalike suhete limiit sai mul selles elus täis.
Mul on sellele ka oma peas selgitus välja mõeldud, mis ehk kaudselt klapib üldise nutimaailma lõksuga - aju vajab koguaeg uut infot ja tekitab pideva scrollimise vajaduse, leida veel midagi põnevamat. Jaan Aru on oma raamatus ja loengutes sellest palju rääkinud (mitte siis Tinderi kontekstis). Aga see klapib minu hinnangul Tinderi maailmaga - isegi kui on tore kohting ja inimene, siis aju ei rahuldu sellega ja sunnib uudishimust ikka tagasi minema, midagi veel ägedamat leidma. See kõik on ju näpuliigutuse kauguselja ahvatlev.
Teisalt on Tinderi kaudu paari minek isegi meelevaldsem kui sajandeid kehtinud traditsioon, et peigmehe/pruudi leiavad sulle vanemad olgu siis talude, mõisade või lausa riikide tugevdamise eesmärgil. Sulle lihtsalt pidi teine inimene meeldima, sest see oli tehing. Sellel olukorral oli isegi eeliseid, sest kaudselt ikkagi teati inimese tausta ja lugu. Tinderis ei tea sa üldjuhul mitte midagi, kui just meedia vahendusel tuntud persoon ette ei hüppa (neid jagub). Sa lähed kohtingule täiesti võõra Andresega ja ilmselt otsustad 10 sek jooksul, kas tema välimus, olek, hääl vms on sulle vastuvõetav või mitte. Aga aju sellega ära ei lollita, sest tihti meil osade (väheste) inimestega tekib klikk esimesest sekundist ja osadega ei teki mitte kunagi, olgu nii nunnu kui tahes. Nüüd kui objektiivselt vaadates on inimene meeldiv, järgneb sellele ka ilma klikita teine, kolmas jne kohting kuni intiimsema suhtlemiseni välja. Probleem on selles, et klikk peaks toimuma vastastikku, pole kasu kui üks kõrvuni ära armub. Kui see jääb sinna oleme-meeldivad-õpime-teineteist-tundma tasandile, siis ilma vajaliku klikita ongi Tinderisse tagasi pöördumine emmale-kummale nii ahvatlev, et otsitu ikkagi üles leida. See toob kaasa segadust, südamevalu, ebamugavustunnet.
Minu kümnest kohtingust kolm arenes kaugemale, neist ühega oli klikk ja ma oleks talle ka tänaval vastu jalutades sülle hüpanud, nii minu inimene. Kahjuks tüpaažilt selline, kelle suhtes paljud naised võivad sama tunda. Ja ta oli sellest teadlik. Meil olid üliägedad deidid, flirtiv ja lähedane suhtlus ning samal sagedusel huumoritaju. Selgus, selliseid vahvaid deite oli tal meie mõnekuise suhtlemise vältel Tinderis palju. Ma loobusin.
Kahel juhul klikki ei tekkinud, aga vastastikune soov armuda ja armastada viis meid edasi. Armumine tekkiski, mõistsin et piisava sisendamise korral on ilmselt võimalik ka lauajalga ära armuda. Ühe mehe puhul ilmnes, et suhet tuleks jagada tema kauaaegse armukesega, kes oma abikaasat ei jäta ja teine mees oli paraku ise välismaal abielus. Nii see läks.
Mul on hea meel, et kirjutasid ka kohtingumaailma tumedamast küljest. Üksindusvalu ja igatsus on tunded, mis võivad vallata ka õnnetus suhteis olevaid inimesi, kuid millest ometi räägitakse nii vähe.

Reply
Autor
26/3/2021 16:28:06

Nii aus ja põhjalik kommentaar, suur tänu sulle selle eest!

Ei oska muud, kui kaasa noogutada. Selle "uue ja veel parema" ning aina uute stimulaatorite otsingu teooriaga tuleb vist tõesti nõustuda. Kui see on nii mujal nutimaailmas, siis miks ei võiks see üle kanduda ka nutideitimisse. Eks need tõsised paarid ja suhted, mis Tinderi vahendusel on tekkinud, ongi tekkinud puhtalt hea juhuse pinnalt, st armumine toimuski konkreetselt mõlemapoolselt ja ühes sellega kadus ka huvi edasi scrollida. Aga nagu näha, läheb paljudel juhtudel siiski teisiti.

Reply
Vaike
26/3/2021 19:27:11

Selle kliki tunnen ka mina kohe esimesel kohtumisel ära ning kui seda pole tekkinud, siis olen ka ausalt öelnud, miks teist kohtumist ei tule. Ma ei taha teist inimest asjatult jooksutada, ennast ammugi mitte. Ent nii piisavalt sisendada mina ei oska, et ilma klikita armuda, muidu oleksin ilmselt juba suhtes, sest häid pakkumisi väga-väga "headelt partiidelt" on olnud, aga minul tekib üldiselt ikka tõmme nende osas, kes mind ei taha. Ma muidugi loodan, et mul on nüüdseks õnnestunud seda mustrit muuta. Elame-näeme.

Malviina
28/3/2021 10:33:00

Üksindus on privileeg. Minu jaoks on küll. Olen elanud 4 aastat üksinda, ok, mul on poeg ka, aga tema lähedusevajadus on väike. Selle aja jooksul olen väga palju deitinud, paar pikemat suhet ka tekkinud, aga lõpuks irdun nendest vaikselt ja naudin jälle üksindust. Mul on töö, toredad kliendid, kellega suhelda, mõned sõbrad ja sellest piisab mulle. Olen pühendunud iseenda vajadustele ja tahtmistele. Loen, kuulan podcaste, muusikat. Jalutan, teen trenni, toitun tervislikult. Püüdlen iseenda parima versiooni poole. See täidab täielikult mind, paneb end väärtustama. Olen kindel, et kunagi leian inimese, kes suudab mu väärtust hinnata ja ma ei pea leppima vähemaga, kui ma väärt olen. Sest toredaid mehi on, aga päris seda õiget pole veel näinud, kelle pärast ei pea ennast muutma, oma vajadusi alla suruma ja lõputuid kompromisse tegema. Nii et, tegelikult mulle see ajastu sobib hästi, aega endaga tegelemiseks on piisavalt.

Reply
Vaike
29/3/2021 13:03:47

Üks asi on olla üksinda ja nautida aega iseendaga, mida vähemal või rohkemal määral vajavad kõik meist; teine asi on tunda end üksildasena, ükskõik kas vallalisena või suhtes olles. Üksildustunne neelab.

Reply
Autor
1/4/2021 11:21:23

Ma tegelikult väga kadestan neid inimesi, kes üksindust või täpsemalt üksi olemist nautida suudavad. Ja nagu Vaike tegelikult väga õigesti ütles, siis see on ilmselt just üksi olemise nautimine, üksindust vaevalt et keegi tegelikult naudib.
Ma aegajalt tegelikult suudan seda ka, aga vahel jälle üldse mitte.

Mis (ma arvan) on sinu puhul teisiti, ongi just see, et sul on laps. Mis seal salata, olgugi, et ma püüan seda kõigest väest oma peast välja lülitada, on see surve, et ma olen juba vanuseliselt sealmaal, et hakata lapsi saama (ja eks soov selleks on muidugi ka), üks oluline tegur, mis takistab niimoodi mõtlemast nagu sina seda teed. Selles osas on sul mingid asjad justkui juba tehtud, mingid linnukesed kirjas ja ei pea enam suurt pead vaevama, et mis edasi ja kas leidub keegi, kellega kunagi ka lapsi saada/pere luua võiks. Ma ise vähemalt tunnen, et pinget oleks oluliselt vähem, kui oleksin noorem, st puhtalt bioloogiline kell veel nii valjusti ei tiksuks või siis oleks laps/lapsed olemas ja kogu mure ainult sellega seonduv, et kas hingesugulane juba kõnnib kuskil mulle lähedal asuval tänavanurgal (et me siis saaks juhuslikult üks hetk kokku põrgata) või mitte.

Aga mul on tõesti siiralt hea meel, et oled oma elus nii heas kohas ja hingerahu leidnud, eks sellises olukorras ja meeleseisundis ilmselt tõmbab ka neid õigeid inimesi paremini ligi.

Reply
Siki
28/3/2021 15:52:44

Ka mina olen nüüdseks veidi üle aasta vallaline olnud, enne seda olin seitse aastat suhtes. Alguses mõtlesin, et lahe - nüüd on minu aeg pidutseda ja elu nautida jne. Ja siis tuli koroona... Kuigi olen introvert, siis see üksi ühetoalises korteris passimine on ikka väga ahistavaks muutunud. Tunnen ka, et see aasta on lihtsalt raisku läinud. Tinderis pole ōnne olnud, mõnega olen küll kohtunud ja isegi pikemalt suhelnud, aga neist tüüpidest saaks ka halenaljakad blogipostitused kirjutada. Mõned asjad, mis vaimset tervist veel reel hoiavad on trenn, koeraga jalutamine, zoomi kõned sõbrannade ja perega ning podcastid. Siinkohal ka üks podcasti soovitus - podcast Armastusest. Olen seda kuulanud oma üksildastel jalutuskâikudel ja see on minusse tohutult positiivsust süstinud. Üldiselt panen suured panused saabuvale suvele. Soovin ka Sulle mõnusat ja sooja kevadet ja suve! :) Ja kirjuta ikka edasi :)

Reply
Autor
1/4/2021 11:23:40

Meie lood on väga sarnased, isegi nendes pisikestes detailides nagu zoomi kõned ja podcastid :D Koera mul küll ei ole.

Soovin ka sulle palju edu ning eriti toredat kevadet ja suve!

Reply
G
31/3/2021 20:50:30

Mu esimene korralik suhe lõppes korraliku kriisiga mu enda jaoks - teine pool pettis mind. Siis olin vist kolm aastat vallaline, kuni komistasin juhuslikult teise poole otsa. Enne seda jõudsin ka kordi mõelda, pisarad silmas, et kuidas kõigil keegi on ja mul mitte.

Koroona-aasta on ses suhtes eriti raske, ei saa sõbrannadega kuhugi tantsima minna, ei saa nendega varaste hommikutundideni vinoteegis arvet ka kasvatada. Aga, nii raske, kui see ka ei tundu, proovi nautida seda üksinda aega. See on aeg, kui saad olla nii isekas kui tahad! See on asi, mida nautida. Tee endale lemmiktoit, pane käime lemmiksari ja võta klaas lemmikjooki - treat yourself! :) Olen kindel, et varem või hiljem tuleb ka mees, seni naudi vabadust ;)

Reply
Autor
1/4/2021 11:25:25

Aitäh sulle innustavate ja julgustavate sõnade eest!
Eks nii tulebki mõelda, lihtsalt ühel hetkel, kui neid lemmiksarju juba liiga palju vaadatud ja lemmiktoit enam silma särama ei pane, tuleb ka madalseisu hetk. Aga üritan üle saada ja edasi minna :)

Pea püsti!

Reply
E.
7/4/2021 04:04:45

Ma tunnen, mida sa tunned. Kuigi ma olen küll suhtes ja ise tänan elu, et mees jõudis minu ellu praktiliselt enne selle pandeemia-palagani algust, siis olin põhimõtteliselt tubli neli aastat vallaline. Ja selle nelja aasta jooksul käisid läbi kõiksugused seinast-seina tunded ja mõtted. Jah, ma täiel raual nautisin elu, noorust, iseennast, meestuttavaid jne, kuid mu peasiht oli ikkagi leida hr Õige ning komistades järjekordse "mitte-õige" otsa tekkis ka minus frustratsioon ja küsimus, et miks teistel on ja mul mitte.
Aga olid mitmed hetked nende vallalise aastate jooksul, kus ma kujutasin enda tulevikku ette - kujutasin ette end voodis, kus on mu tuleviku-mees, lapsed, koerad ja kassid ja juba teadsin, kui kitsaks seal läheb. Jah, südames on alati ruumi, aga voodis võib kitsaks minna. Ja nii ma siis teadlikult (!) nautisin voodis laiutamist. Rahustasin oma kärsitust maha ka mõttemänguga, et kui ma tean, et mu unistused pereelust täituvad (ühel kaunil päeval) siis mida ma PRAEGU teeksin? Ja vastus on - ma igal juhul naudiksin praegust hetke.
Ja nii ongi ja see on mu ainuke soovitus - õnn hakkab siis, kui teeme rahu eluga sellisena nagu see praegu on - nii lahtise, kaootilise ning ebastabiilsena :)
Ja kui oled tõesti oma südamesoovis kindel, et soovid oma ellu kaaslast, siis soovitan laenutada raamat "Kuidas leida seda "õiget" Katherine Woodward Thomaselt.

Ikka edasiminekut soovides,
E.

Reply
Kristiii
10/5/2021 12:31:33

Igatsen Sind ja Sinu kirjutisi :)

Reply
KK
28/6/2021 09:24:06

Kas lähiajal tuleb ka uusi postitusi või "Tinderi katsetused" on oma lõpu saanud?

Reply
AUTOR
15/7/2021 19:35:34

Vabandan, et nii suure viivitusega vastan, aga meilboks miskipärast ei teavitanud, et sa kommenteerinud oled.

Võtsin end kätte ja kirjutasin uue postituse :) Ja loodetavasti tuleb ikka mõni veel.

Reply

Your comment will be posted after it is approved.


Leave a Reply.

    Autor:

    Otsimas midagi või kedagi. Võib-olla alles iseennast.
    ​
    ​Ei midagi suurejoonelist, kõigest minu kogemused ja mõtted.


    Arhiiv:

    May 2022
    July 2021
    March 2021
    January 2021
    December 2020
    October 2020
    September 2020
    August 2020


      Siia kirjutades jõuad otse minuni:

    Submit
Powered by Create your own unique website with customizable templates.
  • Esilehele